Räppar Säm: häbeneda pole aega, elu on liiga lühike!

07.11.2022
Liis Enson, noorteinfo peaekspert

Sam Schmidt (21) ehk Säm on muusik, räppar ja eelkõige lüürik. Üldiselt aga inimene nagu iga teinegi – käib koolis, teeb trenni ja tänavapildis teda kergelt ei eristagi. Küll aga eristub Säm oma loominguga. Kuidas täpsemalt, sellest noore räppariga rääkisimegi.

Kuidas jõudsid räpini ja muusikani üldisemalt?

Luuletuste kirjutamine meeldis mulle juba väiksena – eriti kirjutasin neid jõuludeks. Vanaemale meeldis. Õele ka. Kui koolis pidi loovtööd tegema, kippusin samuti alati luuletama.

Põhikooli lõpus kirjutasin valmis oma esimese loo. Imalad, absoluutselt sisuta sõnad. Rohkem sõprade jaoks. Nii see tegelikult alguse saigi. Alguses rohkem sõprade ringis kirjutatud lood jõudsid mingi aja pärast ka SoundCloudi ja kahe aasta pärast hakkasid inimesed mu loomingut juba märkama. Esimese nii-öelda tõsisema projekti tegingi 11. klassis, kui läksin Tallinna 32. keskkooli – ilmus kaheksa looga kogumik.

Keskkoolis astusin esimest korda ka lavale. Päris üksi. Lavalt ära tulles olin higist läbimärg. Aga selle esimese kogemusega sain kuidagi lavanärvist lahti. Pärast seda ei tundunud asi enam nii hirmus.

Kes on sinu muusikalised eeskujud?

Äsja käisin Stockholmis Kendrick Lamari ja Baby Keemi kuulamas. Just Keemi pean viimasel ajal enda eeskujuks – noor tüüp nagu minagi, aga muusikamaailmas juba suuri samme astunud.

Eestist pean ära mainima Reketi, Põhja-Korea ja KiROTi. Nemad on mulle silma jäänud erinevatel põhjustel: Reket on sisukas, Põhjal on hea flow ja KiROT eristub puhta diktsiooniga.

FOTO: GLÄNEL TIRRAND

Laulja, räppar või artist? Kuidas need mõisted sinu jaoks erinevad?

See on hea küsimus. Ma ütleks, et lauljal on lauluhääl. Muusikaline taust polegi siinkohal nii oluline, aga just see hääl, mida saab nimetada tööriistaks. Räppari ampluaa on muidugi sõnamaailm – tekst, osavus, riimimine. Artist on midagi suuremat, võib-olla kahest eelmisest kokku pandud. Artistil on välja kujunenud imago.

Loomeinimesed räägivad tihti loomekriisidest. Kuidas sul nendega on? Ja kust kogud inspiratsiooni?

Võiks öelda, et enne kaitseväkke minekut oli mul kriis küll. Olin toona Made in Balticsi all ja mul oli kolme singli leping. Kaks oli valmis, ent kolmas nii kergelt ei tulnud. Tundsin, et mu stiil on siia-sinna laiali – oli sügavamat, oli poppi, oli funk’i. Otsisingi oma teed. Ja võib öelda, et kaitsevägi tõi mu sellest kriisist välja. Seal tuli tohutult ideid ja tekkis kindlam arusaam, kuhu tahan liikuda.

Inspiratsiooniga on see lugu, et kui otsida, siis pole teda kusagil. Ja vastupidi – kui otseselt ei otsi, siis tuleb järsku igalt poolt. Aga üldiselt inspiratsioon tuleb siis, kui tuleb – tänaval liikudes, bussiga sõites, sõpradega rääkides, kontsertidel käies.

Milline näeb välja sinu tavaline päev?

Päevad varieeruvad mul üsna palju, aga kui proovin oma tavalised tegevused kuidagi kokku võtta, siis …

Olen pigem hommikuinimene, ärkan umbes kaheksa ajal. Muusikule on see väga varajane hommik. Käin täiskoormusega ülikoolis ning oma aja võtab seegi. Samuti teen intensiivselt trenni – kuskil viis-kuus korda nädalas leiab mind jõusaalist.

Ja loomulikult suurema osa minu ajast võtab muusikaga tegelemine, kuna mässan sellega peaasjalikult täiesti ise – turundus, lindistamine, kirjutamine jne. Kui vaba aega üle jääb, meeldib mulle raamatuid lugeda.

Vaadates tulevikku – kus näed end kümne aasta pärast?

Tahaks end ikkagi muusikuna näha. Vähemalt teen praegu kõik selle jaoks, et see nii ka oleks.

Aga kindlasti on plaanis ka mõne muu asjaga tegeleda. Ma ütleks, et pool minust on loominguline, teine pool ratsionaalne. Numbrid kõnetavad, finants ja majandus. Ja teades ennast, siis ma ei suuda kogu elu ainult ühe asjaga tegeleda. Seepärast võikski tegeleda näiteks riideäriga. Usun, et mul on piisavalt hakkamist ja töötahet, et mitme valdkonnaga tegeleda.

FOTO: GLÄNEL TIRRAND

Millist nõu annaksid noorele loomeinimesele, kes joonistab, kirjutab või räpib sahtlisse?

Häbeneda pole aega, elu on liiga lühike! Nii et laske oma mussi välja või näidake oma loomingut teistele. Tuleb olla avatud ja ka tagasisidet vastu võtta. Seepärast ongi mul vedanud inimestega, kes mind ümbritsevad. Sõbrad on toetavad, aga yes-mehi mul enda ümber tarvis pole. Konstruktiivne kriitika viib edasi. See on vana tõde, et end tasub vähemalt sama edukate või veel edukamate inimestega ümbritseda. Katsetage julgelt ja näidake inimestele!

Intervjueeris Taavet Kase, fotod Glänel Tirrand

Intervjuu on tehtud 2022. aastal.

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend