26. mail esietendub Püha Johannese Koolis (PJK) lavastus “Janu”, mis on inspireeritud Saint-Exupéry “Väikesest printsist”. Etendused toimuvad 26., 27., 28., 30. ja 31. mail. Lavastajad on Liina Olmaru ja Kärt Tõnisson ning lavastuse originaalmuusika helilooja on Tatjana Kozlova-Johannes, kes teeb seda ühtlasi ka oma doktoritööna. Lavale astuvad PJK Draamastuudio ja PJK Tantsukooli õpilased.
Lavastus räägib sõpruse-, mõistmise- ja armastuse igatsusest. Enesepettusest, põgenemisest, usaldusest ja vastutusest. Sisemisest lapsest, kes meis kõigis vaatab maailma suurte küsivate silmadega. Janust, mida kustutab vaid teise inimese pilk.
Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Kas me julgeme vaadata?
Mida arvavad lavastusest noored näitlejad ise? Kogu järgnev mõttekäik põhineb PJK Tantsukooli õpilase kogemusel.
Alustasime esimeste ühisproovidega jaanuaris. Enne proove olime meie, tantsijad, osaliselt juba liikumismaterjali loonud. Muidu polnud erilist aimu sellest, mida me seal tegelikult tegema hakkame. “Väikese printsi” näol on tegemist ülemaailmselt tuntud teosega, mida on väga palju tsiteeritud ning tõlgendatud läbi erinevate kunstimeediumite. Seetõttu tekkis minus kõhklus, kas ja kuidas me nii kaaluka teosega kooskõlas lavastuse suudame luua. Järgmine suurem murekoht oli kollektiivselt aeg, sest peagi hakkas selguma, et ilma pikkade ja tihedate lisaproovideta ei jõua me lavastusega mitte kunagi valmis. Muidugi on see “mitte kunagi” väikese liialdusega, aga umbes selline tunne oli tõenäoliselt paljudel. See hirm tuli just sellepärast, et võõrast, uut ja keerulist materjali oli korraga nii palju. Meil kõigil oli mingisugune ettekujutus oodatavast lõpptulemusest, aga samas polnud õrna aimugi, kuidas me sinnamaani vastu peame. Ma tean oma varasemast kogemusest seda, et hirm tundmatu ees on osa protsessist. Ajapikku õpid sellega koos elama ja ehk isegi lepid teadmisega, et loomingulist protsessi on keeruline ette ennustada.
Esimesed kaks kuud toimusid meil proovid kõigest kaks korda nädalas. Toimusid ka proovid, kus istusime koos maha ja analüüsisime teost sügavamal tasandil. Vaatasime näiteks ühte filmi Exupéry elust, et tema kirjutist veelgi paremini mõista. Rääkisime ka olulisemad kujundid-stseenid lahti, et saaksime ühele leheküljele. Sealt oli minu arvates juba veidikene lihtsam edasi liikuda. Siis hakkasid meil toimuma esimesed nädalavahetuse proovid. Need kestsid hirmus kaua, sest kõik kogunenud informatsioon, inspiratsioon, vahendid ja materjal tuli toorelt paika panna. Vaatepilt sel ajal oli minu silmis justkui maja, millel pole veel seinugi püsti, kuid mingisugused postid hakkavad vaikselt kerkima – need postid olid meie lavastuse vundamendiks ehk lõpuks oli valminud üldine ülevaade, mis aitas paremini aru saada, mis-kus asub.
Nüüd oleme jõudnud lavastusega sellisesse etappi, kus meil toimuvad proovid peaaegu iga päev. On üsna loomulik, et pikad ja intensiivsed proovipäevad on väga väsitavad. Lisaks proovidele käime me ju iga päev koolis, paljudel on ka huvialaringid ning ei tasu unustada, et käimas on kevadine eksamiperiood. Paljud meist on lõpetamas 9. ja 12. klassi. Samas säilib mingisugune motivatsioon edasi pingutada, sest juba peagi on meil kõik stseenid vähemalt korra läbi töötatud. Ning varsti saame hakata detailidele tähelepanu pöörama. See tähendab, et peaproovid ja esietendus pole enam kaugel. Ehkki kogu see protsess on väsitav ja aeg-ajalt isegi natuke tüütu, sest kerge kärsitus võtab maad, kui oleme juba mitu tundi järjest kastidega suhestuda proovinud, siis muidugi on siiamaani ka palju vahvat kogetud. Minu jaoks kõige veidramad, aga samas naljakamad hetked on olnud: pappkastid peas tantsimine, üleväsimusest lausete segamini ajamine ja selle üle koos pisarsilmi naermine, hiiglasliku kangamulli sees ringi rullimine ning ussikestena lavalt maha roomamine!
Intervjuud noorte näitlejatega: Kas lavastuse loomisprotsess on pannud sind mõnele teemale sügavamalt mõtlema?
Mirjam Liiväär
Ma arvan, et äkki inimestega arvestamine. Selles mõttes, et kui sul on nii palju inimesi, siis terve grupp töötab koos. Just inimeste dünaamikad ja suhestumine. Selle käigus olen saanud ka lähedaseks inimestega, kellega muidu ilmselt poleks saanud. Ühesõnaga inimestega arvestamine ja lähedasemaks saamine.
Iti Kaevats (18)
Kirjutasin uurimustööks analüüsi sellest, kuidas selline protsess võib inimese mina-pilti mõjutada. Olen proovinud selleks tugevalt jälgida suhteid, karakterite mõju ja muud.
Emma (18)
Ma olen rohkem selle peale mõelnud, kuidas inimesed just üksteist mõjutavad, sest see seostub minu jaoks sõpruse ja üksinduse teemadega. Tegu on kõhutundega, mis mul tekkinud on. Varem pole seda tundnud.
Lumi Helle Johannes (16)
Janu ja igatsus – see on tuttav tunne. Ise igatsen inimesi, kes elavad minust kaugel või on siit ilmast lahkunud. Igatsustunne on hetkel minu jaoks üpriski aktuaalne teema, ka elujanu ja küsimus, et miks me teeme midagi iga päev. Samuti janu puhkuse ja “normaalsuse” järele, sest üheksas klass on koormav olnud.
Joonatan Jürlau (19)
Inimesed mõtlevad vahetevahel kultuuriliste sündmuste lavastuses mõningate liikumiste tähtsust üle. Ei tasu üleliia kunstiliseks minna. Näiteks kui tahetakse teada, mida tähendab pappkast, siis ehk mõeldakse seda natuke üle. Muidu on tipp-topp, kõik küsimused on õigustatud! Igaüks vaatab siiski kunsti nii nagu tahab.
Marili Mürkel (19)
Olen avastamas, et häbelikkust ja teisi samast allikast eenduvaid nähtuseid saab ületada, kui nendega sõbruneda. Veel olen märganud, et minus tõstab varjatult pead uhkus, mis teeb ebakindlaks ja soosib teistega võrdlemist. Mõtlen sellest tundest kui võimalusest valida alandlikkus. Kogu meie prooviperiood on sundinud mind valvsaks oma südamehoiaku suhtes ja näen selgelt, et sellel, mis minus reaktsiooni tekitab, on kontroll minu meelte üle. Ma olen ilmselt väga idealistlik, aga tahaksin proovida oma hinge ego ikke alt vabastada.
Lotta (15)
Kindlasti üksteise usaldamine ja selle võitmine. Tänane pani ka palju mõtlema toetusele ehk mängu tuleb teistest sõltumise teema. Samuti “imelik olemine”. Selle näiteks üks stseen ahvileivapuudega, mis paljunevad ja on ühest küljest tüütud, aga samal ajal peab ka neil olema õigus elada. Teine näide võiks olla joodikuga stseen, kus temaga ei taheta tegemist teha, kuna tal on ilmselgelt probleem.
Joann (19)
Loos kajastub, et otsime oma hinge täitumust valedest kohtadest. Loodetavasti saab meie lugu tuua inimese tagasi iseenda sisse, et ta märkaks, et see janu saab kustuda vaid temas endas. Kõik tegelased, kes omadel planeetidel elavad, kujutavad mõneti erinevaid inimeseks olemise külgi. Kui anda looga võimalus tagasi astuda ja käsitleda neid inimeseks olemise tahke — näiteks mõnda iha —, siis saab sellest tekkivat tunnet kasutada vahendina, et sellest ihast vabaneda. Samamoodi häbitundega. Liina ütles täna proovis: “On hävitav häbi, aga on ka selline häbi, mis aitab meil paremaks saada. Siis on see hea asi.”. “JANU” võib aidata meil kõigil vaadata otsa küsimusele, mis on inimeseks olemise juures kõige tähtsam. Selle järgi oma sisemise kompassi sättimine annab lootust, et ehk on võimalik olla hea inimene.
Mirta Flo Nurmsalu (20)
See, kuidas me kõik üksteist mõjutame, kas inimesed arvestavad üksteisega, on olulised, et grupp toimiks. Aga meie lavastuse sisu, janu ja igatsus millegi järele… mingid abstraktsed mõtted on tekkinud küll. Ma tunnen, et mõistan igatsust, mis Saint-Exupéry’l oli. Ta on nende tegelastega “Väikeses printsis” väga lihtsalt ära kirjeldanud seda segadust, pudi-padi, ahnust ja kõige üleküllust, mis maailmas on ja mis ajab inimesi segadusse. Lühidalt, kõike on nii palju, kogu aeg on mingi asjade ja info üleküllus ning sellises maailmas on ka mul tekkinud igatsus või janu millegi lihtsa, siira, tõelise järele. Vahel on tunne, et saan justkui kõigest aru, mis on õige, mida ma tahan, ja siis järsku see lipsab käest ja ma ei tee selles infovoos vahet, mis on õige ja mis mitte.
Noomi Aavik (19)
Ütleksin, et minu jaoks on pannud meie lavastus mõtlema sellele, kuidas vanemaks saades me hakkame oma lapselikkust ja mängulist vaadet elule kaotama, mis meil lapsena oli kindlasti kordades tugevamalt esindatud. Samuti saan ka aina rohkem aru, et tihtipeale me ei väärtusta pisemaid asju oma elus nii palju kui võiks, võtame neid enesestmõistetavalt. Meie lavastuse käigus olen hakanud proovima asjadele rohkem mänguliselt ja taas lapselikumalt läheneda, et leida oma sisemine laps ja temaga kontakti luua, olen proovinud rohkem märgata pisikesi asju enda elus ja neid rohkem väärtustada. Kõik see toidab tegelikkuses väga hinge ja soovitaksin kõigil seda oma ellu lisada!
Intervjuu lavastaja Kärt Tõnissoniga
Mille üle oled siiani kõige uhkem (lavastuse juures)?
Nii keeruline küsimus…(naerdes). Aga iga hetk on suur rõõm, kui ma näen, et meie ja noorte vahel tekib mingisugune sünkroonsus või kooskõla. See on alati üliilus ja see on selline sõnul seletamatu hetk, et sa tajud ära: nüüd! Nagu saaks noole mängus täpselt kümnesse visatud. See on alati hästi habras, tunnetuslik ja ülivõimas kogemus. Nende hetkedeni jõudmine on alati tohutu rõõm! Ma ei oska öelda, kas ma saan panna sinna sõna ‘uhkust’ taha. Pigem on see väga kirgas ja hingestatud hetk.
Milliseid elulisi oskuseid võiks kõige rohkem selle lavastuse loomisel arendada?
Me oleme sellest Liinaga palju rääkinud ja meile tundub, et selline draamaõpe ongi nagu eluoskuste õpe. Eelkõige sellel tasemel, kuidas inimene ise – see noor või ka tegelikult meie oleme iga kord nö õppijad – ennast tajub. See, mida sa ise enda kohta igas hetkes juurde avastad või kuidas sa kohaned mõnede hetkedega. Ka koosloome teistega, grupis, sünergia mis tekib või kui seda ei teki, et mis tööd ma siis selleks tegema pean. Samuti ruumiga – see keskkond, kus sa oled. Kuidas see toimima hakkaks. Sinna juurde tuleb veel kõik see, kuidas ma oma keha tajun, kuidas oma häält, oma miimikat ja ilmet – kõik need oskused on hästi olulised, olenemata valdkonnast, kus sa töötad. Just iseenda tundma õppimine.
Milliseid teemasid tahaksid rõhutada?
Lähedus ja kontakt ehk see, millest me tänases ühiskonnas võibolla kõige rohkem puudust tunneme või mis on hääbumisfaasis. Ka silmside, üksteise kuulamine, kohalolu, sest kehakeel ei valeta; inimeseks olemine, päris suhe, siirus.
Kas soovid veel lisada midagi?
Mulle meeldib, et peaaegu ükskõik millesse süveneda, see hakkab sind toitma ja tervendama. Kõik need hetked, kus sa tunned, et sa ei saa täpselt aru, mis suunas või kuidas “hapral jääl” kõndida, on tegelikult hästi väärtuslikud. Kui sa õpid sealt üle minema, oled jälle mingisuguse sammu edasi saanud. Selles on mängus palju usaldust elu vastu. Just see, et sa julged astuda edasi ja mitte jääda seisma, kui tunned, et ei oska või ei saa aru. Siis tuleb lihtsalt rääkida, hingata sisse-välja ning minna edasi!
Intervjuu lavastaja Liina Olmaruga
Mis on Sinu suurim eesmärk selle lavastuse loomisel?
Suurim eesmärk on pakkuda kõigile nendele noortele, ja meile tegijatena kaasa arvatud, koosloomise kogemust, koosolemist, rõõmu loomingust ja kõike, mis mahub märgusõna alla ‘kontakt’ ehk siis ühendus üksteisega, publikuga, looga ja selle sõnumiga.
Milliste hirmude ja muredega sellesse protsessi hüppasid?
Tõtt-öelda mul ei ole väga suuri hirme, peale aja hirmu ehk siis ajafaktor on see, mis vähemalt mõni aeg tagasi väga kimbutas – küsimus, et kuidas me jõuame? Kuna tegemist on noortega, kes on hõivatud oma õppetööga ja meil ei ole võimalik igapäevaselt proove teha. Aga mul ei olnud mingisugust hirmu, et kas keegi tuleb oma ülesannetega toime (loomingulises mõttes). Mul on algusest peale väga suur usk meie truppi ja kõikidesse, kes osalevad selles protsessis. Ma tean, et nö üksteise õlgadele toetudes on võimalik imeasju korda saata.
Mis Sind kõige rohkem proovides häirib või mida tahaks edaspidi vältida?
Need on ainult organisatoorsed küsimused, kindlasti mitte loomingulised. Kui me oleme juba kogu trupiga jõudnud sellisesse seisundisse, et kõik on füüsiliselt ja vaimselt kohal, siis sealt sündinud loomingulised lahendused on olnud ainult rõõmu toovad, kuigi kõik ei ole kohe sugugi toiminud ja otsimist on olnud palju. Kogu protsessi künklik, omamoodi tsükliline dünaamika, muidugi nõuab teatavat kannatlikkust (naerab). Ja usku.
Kas soovid midagi veel lisada, mida tahaksid edasi öelda?
Olen hakanud mõtlema, kui tugev jõud on IGATSUS. Ma pole kunagi varem selle peale mõelnud niisugusel moel. Igatsus ajab meid taga. Leiab igalt poolt üles. Ajab ostma lennupileteid, istutama lilli, lugema raamatuid, kuulama muusikat. Joonistama. Minema kloostrisse. Minema kõrbe, mägedesse, armsama ukse taha. Mida me igatseme? Kohtumist. Kelle või millega? Iseendaga? Millegagi, mis on selle nähtava maailma taga ja mille osa me oleme. Me ei oska seda isegi sõnastada, aga kuidagi adume, et seda tervikreaalsust on võimalik mingil moel kogeda. Kuidas? Saint-Exupéry ütleb: südamega.
Lõpetuseks
Räägin kogu meie grupi eest, kui ütlen, et ootame igas vanuses inimesi seda lavastust vaatama! Saab nii naerda, sügavalt mõttesse jääda, erinevatele tegelastele kaasa elada kui ka nendega samastuda.
Etendused toimuvad 26., 27., 28., 30. ja 31. mail Püha Johannese Koolis.
Artikli kirjutas noorteinfoportaal Teeviit sotsiaalmeedia vabatahtlik ja Püha Johannese Kooli õpilane Roberta-Lee Vilu.