Vabatahtlik päästja Fred: kõige suurem väärtus vabatahtliku päästja töös on turvalise kogukonna loomine

Noorteinfoportaali Teeviit on teinud loo Fred Hussariga, kes on Sindi vabatahtlik päästja.

Mina olen Sindi Tuletõrje Seltsi liige Fred Hussar. Tegeleme päästesündmustele reageerimisega, ennetustööga ja üleüldse kogukonna turvaliseks muutmisega. Olen pärit Sindist ning hetkel olen omandamas haridust Sindi Gümnaasiumi 11. klassis.

Kust leidsid inspiratsiooni astuda vabatahtlikuks päästjaks? Mida Sa selleks tegema pidid?

Mulle on Päästeamet ja üldse kõik päästega seonduv pakkunud huvi juba lapsepõlvest. Kui ma väiksena sireene kuulsin, jäin alati tee äärde ootama, et äkki sõidab minust mööda mõni päästeauto. Alati, kui Sindis oli mingi õnnetus, olgu see kas tulekahju või liiklusavarii, võtsin ma oma ratta ja läksin kohe vaatama. Tõuke Sindi Tuletõrje Seltsiga liitumiseks andis mulle aga koolis olev päästeõpe. Tänu sellele sain käia Pärnu päästekomandos, teha läbi erinevaid harjutusi samamoodi nagu teevad elukutselised päästjad, ja tutvuda päästetehnikaga. Kuna ma ei olnud sel ajal veel 18 – aastane, mis oli vanusepiir seltsiga liitumiseks, siis ootasin ma umbes aasta, et vabatahtlikuks saada.

Seltsiga liitumine oli üsna lihtne. Võtsin ühendust Seltsi eestvedajaga Facebooki teel. Leppisime temaga kokku, et võtan osa iga kuu viimasel laupäeval toimuvast hoolduspäevast, kus hooldame päästetehnikat ja koristame seltsi maja. Kuskil ei ole uues kohas alguses kerge olla. Mõtlesin, et kuidas mind seal vastu võetakse ja mida ise rääkima peaksin. Minu üllatuseks võeti mind seal vastu väga hästi ning kõik olid väga sõbralikud. Mulle tutvustati kohe lähemalt päästetehnikat ning minuga tehti kahe juhatuse liikme poolt intervjuu, mis oli üks nõudmine seltsiga liitumiseks, välja selgitamaks, kas ma sobin vabatahtlikuks päästjaks. Seejärel täitsin ära vabatahtlikuks päästjaks saaja taotluse ning saatsin seltsile oma passipildi ning dokumendi koopia.

Milline näeb välja sinu tööpäev vabatahtliku päästjana?

Kuna ma käin päästesündmustel kaasas ainult päästjana, mitte autojuhina, siis ei ole mul otseseid tööpäevi määratud. Lähen kaasa siis kui saan või kui olen varasemalt autojuhiga kokku leppinud, et tulen päästesündmusele tema valvekorra ajal kaasa. Autojuhtidel on valvekorrad ära jagatud nädalate kaupa. Autojuhile helistatakse Häirekeskusest kui on vaja reageerida päästesündmusele ja nemad helistavad kas siis mulle või kellelegi teisele, kes saab kaasa tulla päästjana.

Mis on antud töö juures raske?

Eks algul on kõik raske. Pead tutvuma päästemasinaga – endale selgeks tegema, kuidas miski käib, mida milleks kasutatakse; ennetustöödel pead õppima märkama ja ära tundma puudujääke tuleohutuses. Kõik need asjad on muidugi õpitavad ja kui need selgeks saada, siis erilist raskust nad enam ei paku.

Päästetöö on ka füüsiliselt raske. Pead olema piisavalt heas vormis, et päästetöödel mitte hätta jääda. Mõnikord pead olema 5-6 tundi kuuma päikese all, samal ajal füüsilisi pingutusi tegemas.

Milline on olnud sinu siiani kõige meeldejäävam sündmus vabatahtliku päästjana?

Kuna mina olen alles suhteliselt uus vabatahtlik päästja, siis olen jõudnud ainult kahele sündmusele, mis mõlemad kestsid vähemalt neli tundi. Ühel neist põlesid põhupallid ja teine oli raba põleng.

Kõige meeldejäävam neist kahest oli kindlasti raba põleng. Tuul oli tol päeval väga suur ning tänu sellele levis tuli päris kiiresti. Kohal oli üle kümne päästeauto Pärnumaalt ja mujalt ning Politsei- ja piirivalveameti helikopter. Minu ülesandeks oli seal voolikute vedamine ja väikeste tulekollete kustutamine, mis turba sees pole sugugi kerge ülesanne. Põles umbes 40 hektarit rabapinnast ja selle tõttu viibisime sündmusel ligikaudu 5 tundi. Ära saime minna siis, kui põleng oli kontrolli all.

Nimeta palun mõned erinevused, mis on vabatahtlikul päästjal ja elukutselisel päästjal

Vabatahtlikul päästjal ja elukutselisel päästjal on päris mitu erinevust. Esimene ja kõike suurem erinevus on reageerimisaeg. Meie lubatud väljasõidu aeg on 15 minutit, kuid elukutselistel päästjatel on ainult minut. Muidugi on ka vabatahtlikke komandosid, kes peavad välja sõitma ainult viie minutiga. Selline suur vabatahtlike komandode väljasõiduaegade erinevus sõltub sellest, kas vabatahtlikul päästekomandol on elupäästevõimekus või mitte. Meie tuletõrjeseltsil elupäästevõimekust ei ole. Meie seltsi erinevus elukutselistega või elupäästevõimekusega vabatahtlike päästekomandodega on veel see, et nendel peab olema vähemalt kolm inimest, kes väljakutsele sõidavad. Meil peab olema ainult kaks, kuid alati on teretulnud kõik kes tulla tahavad, olgu neid kas kaks või kuus. Päästesündmust juhivad kutselised päästjad.

Mis väärtust omab sinu jaoks vabatahtliku päästja töö?

Kõige suurem väärtus minu jaoks vabatahtliku päästja töös on turvalise kogukonna loomine. Soovin aidata vähendada tulekahjusid, mis on ennetatavad. Käime majast majja veendudes, et kõik võimalikud abinõud on kasutusele võetud. Näiteks, et majas oleks töötav suitsuandur, mis võib päästa inimese elu tulekahju korral, veendume, et küttekolle oleks korras ja soovitame osta ka võimalusel tulekustutusvahendid, millega on võimalik vajadusel oma vara päästa, kustutades väiksema tulekahju ise.

Millised on suurimad vead, mida noored sinu arvates seoses tuleohutusega teevad? Kuidas saaks vältida teadlikult tuleohutu?

Suurim viga, mida noored seoses tuleohutusega teevad on see, et nad ei oska hinnata ohte ja riske. Nad ei ole piisavalt teadlikud tegevustest või tegemata jätmistest – millest võib väga suur õnnetus juhtuda. Üks oluline asi, mida noorte puhul esile tuua on ka see, et tihti on kodudes see arusaam, et kogu tuleohutuse valdkonnaga tegelevad lapsevanemad, kuid sageli on hoopis noortel märksa suuremad teadmised, millele ohutuse ja turvalisuse osas tähelepanu pöörata. Ehk noored võiksid ise kodudes olla ohutuse ja turvalisuse eest seisjad.

Tuleohtu saab laias laastus vältida nii, et esiteks viia ennast kurssi kõige tavapärasemate meetmetega ning olla kursis, mis iga inimese enda kodus peaks olema tehtud selleks, et oleks tagatud ohutus ja turvalisus. Tuleb aru saada, et ohutusnõuded ei ole inimeste piiramiseks, vaid selle jaoks, et tagada nende enda ohutus. Tuleohu vältimiseks on kõige suuremaks abistajaks suitsuandur, mis õnnetusest kiirelt teada annab. Samamoodi on suur abimees ka vingugaasiandur, mis  annab märku vingugaasi tekkest. Kindlasti peaks olema korstnapühkija poolt pühitud ja üle vaadatud küttesüsteemid. Samamoodi on oluline, et oleks tagatud elektrisüsteemi korrasolek ja regulaarne hooldus ning kontroll.

Kuidas sa tutvustaks tuleohutust noorele, kes ei ole sellega eriti kursis?

Mina tutvustaksin noorele tuleohutust visuaalselt. Looksin turvalised tingimused, kus näitaksin, et miks mitte jätta küünalt üksi lauale põlema, kui kodus on lemmikloom. Näitaksin neile, kui kiiresti võib võtta tuld diivan, kui küünal sinna peale kukub. Minu arvates pole mõtet teha lihtsalt koolitus, kus nendel teemadel räägitakse ent visuaalselt midagi ei näidata. Mitte teemast huvitatutelt tähelepanu saada on sel juhul raske ning üritusest kui sellisest kasu ei ole. 

Loo lõpetuseks – nimeta need 3 asja, mida iga noor peaks teadma tuleohutusest