fbpx

Triinu arvustus: Eesti Noorsooteatri lavastus “Sinel”

20.04.2022
Maris Praats, sisuloome tiimijuht

Tasahilju hiilib kevad igaühe hinge, mis on samuti tuntud kui uute taipamiste aeg, et valmistuda päikesekiirtega täidetud suveks. Sel korral oli ühe Eesti kõige tärkavama aastaaja suurimaks kuulutajaks hoopis Noorsooteatri “Sinel”, mis pani seest kuidagi teisiti kriipima ja teatrihoonest lahkudes silmama mööduvaid inimesi hoopis uue pilgu või lausa mõttelennuga. 

Enne etendus sõbraga arutledes ei osanud kumbki meist prognoosida seda, milliseks kujuneb etendus, mis räägib ühe türanni kujunemisest, ent see-eest puuduvad sõnad kogu teose vältel. Ajalugu uurides oleme harjunud lugema erinevate inimeste kohta läbi nende kõnede või teiste meenutuste kaudu, kuid lausa eksklusiivne tundub võimalus luua tähendus visuaalide ja meisterliku näitlejatöö koostöös, pakkudes väljakutset seoste loomisel tänapäevase ühiskonnaga, olles ausaks peegelduseks. 

Teose viimse detailini planeeritud kujundus andis väga suure tõuke selleks, et mõista sügavamat tähendust ja seoseid tegelikust elust. Alustades sellest, kuidas voolitakse läbi erinevate eksperimentide justkui savikujeksi, kes soovivad sündides olla lihtsalt osake pöörlevast maailmast, ent kõik lootused röövitakse neilt hetkega, mil taibatakse, et nad erinevad kõikidest teistest ega leita neile kohta süsteemides, kus nad leiaksid veel teeotsa headuse paradiisi. Tekkis paralleel praeguse olukorraga vaimse tervise valdkonnas, kus ennetustöö asemel on rõhuasetus tagajärgede likvideerimisel – probleemidega tuleb tegeleda juba täna, et sirguvas põlvkonnas ei tekiks kurjakuulutavaid mustreid. 

Temaatika aktuaalsus ja päevakajalisus oli läbi iga hingetõmbe tuntav, mida aitas eriti kujundada piiripostide lisamine väikeste mehikeste poolt, kes oma nägu soovisid alati varjata ning kehtestada end lõvidena, kes tegelikult olid kujundlikult kitsed lambanahas. Kui tihti me seame oma elus päriselt vajalikke piire või laseme neid teistele endale seada? Vastuseid võib leiduda mitmeid sõltuvalt inimese natuurist, kuid kõige tähtsam on ilmselt meeles hoida seda, et taipaksime õigetel hetkedel seda elus märgata. 

Türannid on need, keda me alati jääme mäletama, aga “Sinel” lõi olulise verstaposti selleks, et oskasime 2022. aastal päriselt märgata uute tunnusjoonte ilmnemist, aga igapäevaselt hoida tegelikku fookust, et me oma sõnade või tegudega ei annaks hoogu kellegi sisemisele ängile. Revolutsioonilisus ei seisne vaid suurtes repliikides, vaid teadmises oleviku päriselt parandamise osas. 

Sõõm värsket õhku? Jah, õhku, mis paneb lisaks hindama ümber kogu senist maailmapilti ja annab võimaluse pugeda kellegi teise sinelisse lausa tunniks, et mõista hiljem veelgi enam inimloomuse suurimat keerukust.

Triin Sooäär (18)

Lastekaitse Liidu lapse õiguste koordinaator

Artikkel on valminud koostöös Eesti Noorsooteatriga

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus