fbpx
Infotuba

Traditsioonilised elueesmärgid Aasia noori enam ei rahulda. Kuidas on lood Eesti noortega?

Helena Hanna Juht, Karmen Kaukver | Pildid: iStock

Ülikooli läbimine, esimesed sammud karjääriredelil, ambitsioonikad unistused – täiskasvanuks saamine ei ole lihtne. Mõnel läheb see protsess kergelt, kuid on noori, kes põlevad läbi ning tõdevad: palju tahad, vähe saad. Aasia noorte hulgas on üha rohkem neid, kes on „tavapärased“ unistused asendanud lihtsamate ootustega. Kuidas tuleb Eesti noor selle kõigega toime? Pöördusime kliinilise psühholoogi Urve Uusbergi poole rääkimaks noorte muredest ja tulevikust.

CNNis ilmunud artikli Exhausted and without hope, East Asian youth are ‘lying flat’ andmeil levivad Aasia noorte täiskasvanute hulgas elufilosoofiad, mille kohaselt loobutakse traditsioonilistest eesmärkidest. Enam ei unistata edukast karjäärist, abiellumisest, lastesaamisest, oma eluaseme või auto ostmisest, sest need eesmärgid ei tundu enam saavutatavad või mõistlikud.

Hiina noorte hulgas kutsutakse sellist meelestatust tang ping (lying flat) ja Jaapanis satori sedai (resignation generation) liikumiseks. Kuigi nüansid nende vahel on erinevad, ühendab liikumisi pessimism tuleviku suhtes ning loobumine lootusetutena tunduvatest eesmärkidest.

CNNi artikkel toob välja mitu uute elufilosoofiate tekkepõhjust: vastuseis tarbimiskultuurile, tagasilöögid tööelus, heitumine tugevast konkurentsist, sügav mure tuleviku pärast ja naiste soov keskenduda karjäärile. Noored seavad isikliku rahulolu ja vaimse tervise prioriteetsemaks kui senised staatusesümbolid ja eesmärgid.

Eesti noorte elufilosoofia

Vaimset pinget, ärevust ja stressi võivad kogeda kõik noored, kelle ootused endale ja elule osutuvad keeruliseks või suisa võimatuks. Noortega pikaajaliselt töötanud kliiniline psühholoog Urve Uusberg ütleb, et ta ei ole Eesti noorte hulgas kohanud nii puhast tüüpi elufilosoofiat nagu artikli põhjal Aasias, kus isikliku õnne nimel loobutakse karjäärist või pereloomisest. Samas nendib ta, et üldist elumõtte kadumist on märgata ka Eesti noorte puhul.

Kui mõelda Eesti noorte ambitsioonidele materiaalsete saavutuste ja vaimse tervise tasakaalu osas, siis on Uusbergi sõnul Eesti noortel surve saavutada edu. Õnneks on näha nihkeid suhtumises justkui oleks vaimse tervise mured nõrkade pärusmaa. Abi otsimine näitab hoopis tarkust ja tugevust.

Mis puutub aga minimalistliku elustiili viljelemisesse, siis Uusberg ei oska öelda, kas tegu on lihtsalt trendi või millegi püsivamaga: „Kesisemates oludes noortele võib see olla pääsetee, kui suudetakse seda enda kasuks pöörata. Varakatel on (minu kogemusel) jätkuvalt kõrge elustandard, nad küll käivad nt second handis, kuid nad ei anna järele olmes.“

Veerandelukriis

Rohkem räägitakse keskeakriisist, vähem veerandelukriisist. Uusbergi sõnul iseloomustavad veerandelukriisi unistuste purunemine, ebarealistlikud ootused elule, tingimusteta armastuse kadumine perekonnast eemaldumisel ning elusihi kadumine, kuni suitsiidini. „Meel on kurb juba eksistentsiaalselt: elu lõpeb surmaga ja võib-olla see veerandelukriis annab esmakordselt selle teadvusesse ja siis võib-olla tõesti valiks kohe surma,“ lisab Uusberg.

Uusbergi sõnul iseloomustavad veerandelukriisi unistuste purunemine, ebarealistlikud ootused elule, tingimusteta armastuse kadumine perekonnast eemaldumisel ning elusihi kadumine, kuni suitsiidini.

Mis aitab veerandelukriisis ellu jääda? Võimalusi toimetulekuks on palju. „Tegeleda sellega, mis ennast huvitab ja korrastada oma väärtusruumi – lihalik kaob, seega keskenduda vaimsele. Leida hea sõber, truu armastus. Saada laps ja pühenduda uuele elule,“ pakub psühholoog.

Urve Uusberg, kes lisaks psühholoogiametile on tunnustatud noortekooride looja ja dirigent, soovitab külastada ka klassikalise muusika kontserte, näiteks koorikontserte kirikus või sümfooniaorkestrite esinemisi.

Lisaks soovitab psühholoog raamatuid lugeda: „Põgenetakse meelelahutusse: popmuusika, tants, narkootikumid, alkohol, nutitelefon, rohked suhted ja muu selline, sest leevendust on vaja kohe ja täiega. Raamatu lugemine võtab muidugi aega, kuid leevendust on vaja kohe ja kiiresti ja täiega.“ Lugeda tuleks just klassikuid.

Kannatus ja pingutus on väärtused

Uusberg toob esile ka ühe olulise teguri, mis noorte arusaama saavutustest ja kannatlikkusest on muutnud – nutitelefoni. „Sellega saab rahulduse ju kohe, aga eluga peab vaeva nägema ja seda enam ei ole kasvatuses, et pingutus on väärtus. Samuti kannatus on väärtus. Teisalt, elust loobujaid oli ka enne nutitelefonide ilmumist ning seost nutitelefoni ja elust loobumise vahel ei saa päris üks ühele tõlgendada.“

Elust loobumine sõltub aga ka sellest, kas noorel on kindel elusiht ja tagavaraks plaan B. Uusberg toob näiteks olukorra, kus noorel on annet joonistamises või näitlemises, kuid mitme katse järel ei pääse ta kunstiakadeemiasse või lavakunstikooli. Nii ei näegi noor enam teisi võimalusi ega soovi rohkem ringi vaadata, kuigi võiks.

Hirm muutuva maailma ja võimalike ökokatastroofide ees

Lisaks loomulikele eksistentsiaalsetele küsimustele peab noor toime tulema muutuva maailmaga, kus pead tõstavad kliimamuutused, koroonaviirus, vananev rahvastik ning üksilduse suurenemine.

Uusbergi sõnul võivad negatiivsed uudised olla hea ettekääne oma ängile konkreetne põhjus leida. „Siis on rahutus ja hirm tuleviku ees hea teema, millele oma aktiivsus suunata,“ ja lisab, et eks tuleb võidelda ka kliima eest ja anda oma panus, kuid samuti tuleks jälgida, mis on see, mida me ise saame ära teha ja mis on väline mõju.

Ära võrdle end teistega, õpi kaotama ja otsi abi!

Iseseisvat elu alustades tasub noorel otsida võimalusi ning ennast jälgida ja harida. Ei tasu end liialt palju teistega võrrelda. Mis peamine: ole valmis kaotama. „Igale poole ei valita, aga tuleb julgelt minna kandideerima, nii ülekantud tähenduses kui sõna otseses mõttes.

Ei tasu end liialt palju teistega võrrelda. Mis peamine: ole valmis kaotama.

Ja olla valmis ka selleks, et ebaõnnestutakse. Kaotusega leppimist tuleks aga treenida, näiteks vanema õe või vennaga malet mängides. Kes ei tule toime kaotusega, see ei võida kunagi,“ arutleb Uusberg.

Kriisis noor ei pea oma murega üksi jääma. „Rääkida, rääkida, rääkida. Leida sõna sellele, mis on hinges ja sõnastada äng – parim viis on seda teha koos psühholoogiga. Me ei anna hinnanguid ega vaidle, me lihtsalt peegeldame ning noor saab ise näha ja valida lahendusi,“ kirjeldab psühholoog protsessi.

Artikkel on taasavaldatud ajalehest Tartu Ülikool Peegel. Vaata originaali siit.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus