fbpx

Söömishäire kogemuslugu: pealtnäha süütust harjumusest kujunes kurnav võitlus

Lisbethi kogemus seoses söömishäiretega (nimi muudetud):

,,Mind on alati saatnud tugev tahe saavutada ja elus läbi lüüa – olen väikest viisi perfektsionist. Mil gümnaasiumi astusin, mattusin kohustuste alla: pikad koolipäevad, trenn, töö. Viimaks hakkasin enda väärtust seostama saavutustega: kaotatud konkurss või kehv hinne tähendas minu jaoks läbikukkumist. Ma ei suutnud enam piinava ärevuse, süveneva alaväärsuskompleksi ja maniakaalse saavutusvajadusega üksi hakkama saada. Vaja oli toimetulekumehhanismi – alateadlikult osutus valituks söömishäire. 

Vahendiks oli kaloriäpp: mida rohkem kaloreid jäi päevasest normist puudu, seda suurem rahuldus mulle omaks sai. Nelja kuuga kaotasin üle 20 kilo. Kord märkis mu sõbranna halvustava alatooniga: ,,Sa näed juba välja nagu anorektik.’’ Kuid ma ei tundnud end kehvasti, vastupidi – minu aju jaoks tähendas ‘’tiitel anorektik’’ järjekordset saavutust, mistõttu pakkus tähelepanek naudingut ja motivatsiooni jätkata. Ja nautisin ma ka nälgimise tunnusmärke: pidevat külmatunnet, alalist rammestust, pearinglust, minestustunnet. Too siiski ju ometi tähendas, et olen eesmärgile lähemal. Olla kõhn sai mu vaieldamatuks prioriteediks ja kõik muu oli teisejärguline. Enne magamaminekut vahtisin voodis söögivideoid ja ekslesin mööda pilte alakaalulistest modellidest. Ning ehkki pakkusid ‘’10,000 calorie challenge’’ Youtube’i video ja peeglist enda silmatorkavate ribide imetlemine rahulolu, hakkas mu keha alla andma. Ja tasapisi ka mu elu laiali lagunema. Kaotasin ühes kilodega enda iseloomu, mis asendus alalise ärritusega: ema murelikkusele vastasin alati kalgi ülbusega ja kaitsvalt positsioonilt ‘’Mul pole midagi viga’’. Vahel koguni sirvisin mööda e-toidupoodide valmistooteid, et minna koju ja kinnitada: ,,Jah, ema, ma olen küll söönud, esmalt koolis ja siis sõin lausa Rimi kikerherne-kinoa salatit.’’ Tegelikult mõistagi mitte. Mäletan, et ühel talveõhtul tuli ema mu tuppa ja asetas rohelised viinamarjad voodile. Ma ei söönud, vaid vihastasin. Ta nuttis, mina mitte. Ma ei tundnud mitte midagi. Ta ei osanud mind aidata. Ja ma ei tahtnud abi. Kadus ka minu keskendumisvõime: enda lemmikainetes piidlesin närviliselt seinakella, ei saanud enam lihtsamategi ülesannetega hakkama, mõtted rändasid üksnes koolilõunal, mille ma enda äppi kirja panin, nagu ka naeruväärsed närimiskummi kalorid ja musta kohvi energiamõõdu. Esimeses 2 kalorit, teises umbes 7. Söömishäire röövis salamisi minult minu salaunistused ja ambitsioonid: maailmavallutamise asemele kerkis soov kaalunumbrit veel alla tirida. Ja viimaks olin jalgel kummitus – passiivne, tuim ja tüdinud elust. 

Ja nagu on inimesel olemas ‘’tolerants’’ või ‘’taluvus’’, kus keha õpib nt mürgist ainet käitlema ja lõpuks sellega ka harjub, harjusin mina enda toimetulekumehhanismiga. Kaalukaotus ei pakkunud enam leevendust, ei ärevusest ega stressist. Kui söömishäire all kannatas pigem mu keha, siis ärevus ja depressioon ründasid pead. Ja tõtt-öelda oleksin ma meelsamini kogenud pidevat väsimust kui alalist paanikat ja ‘’maailmalõputunnet’’. Ja nii vahetasin ma enda söömishäire välja: anoreksiast sai kompulsiivne söömishäire ja buliimia. Toidust kujunes sügav sõltuvus – söök tekitas sügavat eufooriat, joovastust. Õhtuti käisin, roheline toidukorv käes, mööda rämpstoidulette, segadus peas ja kärsitus kehas, et jõuda juba koju, et saada juba kartulikrõpsud, kreemisaiad, soolapähklid, teeküpsised, kummikommid söögitorust alla saata. Ja ma sõin. Sõin kuni liikudagi ei saanud, sõin kuni nutsin, kuni magu tahtis plahvatada. Aga kunagi ei saanud küllalt. Oli kordi, kus oksendasin ühe päeva jooksul üle kolme korra. Buliimia aga aina süvenes, haaras mind tugevamalt enda raudsesse haardesse. Lõpuks ei möödunud kaht päevagi, mil end sellest tapvast tegevusest eemal suutsin hoida. Ühtlasi ei suutnud ma enam lauda istuda, ‘’kõhu täis süüa’’ ja lahkuda: killukegi suhupistetud toitu tähendas järjekordset episoodi. Toit sai taaskord minu hirmuks, ent seekord ka päästjaks – mil alaväärsuse kole nägu end taas ilmutas, võttis söök mind enda embusesse. Ja minu vaene keha kannatas taas: süda valutas ja puperdas, juuksed langesid välja, nägu paistetas, kurk oli valus ja rinnus pitsitas. Kaalu võtsin kiiresti juurde ja sellega kaasnev viha, mida enda vastu tundsin, ei oska ma ealgi sõnadesse panna. See röövis tahte elada. Pärast episoode nägi mu tuba alati samasugune välja – terve põrand täis räpaseid nõusid ja toidupakendeid, voodi täis purusid ja šokolaadiga määrdunud linu. Ma vähkresin purude vahel, pöörane viha, vastikus, süütunne meelel. Kehal oli füüsiliselt nii-nii raske ja peas keerles vaid üksainus mõte: ‘’Ma ei jaksa enam.’’ Tahtsin, et see läbi saaks. Et kõik lõppeks.

On paljut, mida ma enda kogemusse seoses söömishäiretega kirjutamata olen jätnud. Ja on paljut, mida ma pole ilmselt mitte kunagi võimeline mitte kellelegi rääkima. Pealtnäha süütu harjumus kaloreid kirja panna rikkus mu elu. Alates päevast, mil laadisin alla kaloriäpi, aheldasin ma ennast hävitusliku mõttelaadi külge. Ma püüan saada paremaks. Söömishäire ei ole mitte kunagi lahendus, isegi kui esmapilgul võib tunduda nõnda – see haarab märkamatult enesesse ja röövib tervise, sõbrad, unistused ja terve elu. Ma ei tea, kas suudan end ahelatest vabastada. Ma ei tea, kas suudan kunagi ema rohelised viinamarjad tänutundega vastu võtta ja naeratada. Aga teist võimalust ei ole. Ma pean saama terveks.’’

-Lisbeth, 19

Mil sisestada Google’isse otsingusõna ‘’söömishäire’’, leiab hulga informatiivset materjali, nagu ‘’Buliimia tunnusmärgid’’ või ‘’Kust saada söömishäire korral abi?’’ Ja ehkki on seesugune teave elementaarne, jätab see paraku tõenäoliselt söömishäire all kannatava indiviidi külmaks. Tõsiasi, et buliimia võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme ja et vajadusel abistab psühholoog, on teada – ilmselt iga söömishäire või häiritud toitumise all kannatav noor mõistab, et söömishäire on ohtlik ja et tõenäoliselt tuleks otsida abi. ‘’Get some help’’ loosungit vahendavad ju nii kool, meedia, sõbrad kui pere. Ometi leidis hiljutine uuring, et vaid 20% söömishäiretega teismelistest otsivad meditsiinitöötajalt abi (1). Võib ju küsida ‘’Miks?’’ Paraku pole aga sellele küsimusele ühtset vastust. Arvatavasti on tollele küsimusele vastata nii keeruline, et kõige kergem on lihtsalt tõdeda: ‘’Ma ei tea’’.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus