Teeviit noorteinfoportaalis on novembrikuu teemaks olnud juba aastaid “Minu noorsootöö võimalused”. Meile on oma loo kirjutanud Kadri Käpa, kes käib alles gümnaasiumis, ent juba teeb ta suuri tegusid. Ta räägib oma loo sellest, kuidas ta sai malevas rühmajuhiks ning mis on selle head ja halvad küljed. Kadri sai oma kogemusest julgust ja arendas oskusi, millede rakendamine oli tema sõnul enne justkui väljakutse.
Olen Kadri Käpa, värske gümnasist, ja olen nüüdseks olnud Keila Noortekeskusega tihedamalt seotud aasta aega
Selle aasta suvel oli mul võimalus Keila õpilasmalevas vabatahtlik olla ning seal uusi kogemusi saada. Minu ülesandeks oli abistada juhendamisel ja julgustada maleva foorumteatri grupi malevlasi ehk täpsemalt viia läbi erinevaid mänge ja harjutusi ning osaleda võimalikult palju ka ise neis tegevustes. Mul oli ka suurepärane juhendaja Laivi, kellega koos me valmistasime ette umbes kümme noort inimest foorumteatri etenduse väljamõtlemiseks ning selle esitamiseks.
Vabatahtlikuks minemise idee tekkis esimest korda juba pärast 2020. aasta malevat, kus osalesin viimast korda ka ise malevlasena. Kuna see malev jäi mulle meelde eriti eredalt, siis tahtsin väga ka järgmisest malevast osa saada, aga selleks ajaks oleksin ma olnud juba liiga vana, et kandideerida. Sealt arenes edasi mõte, et äkki ma saan minna vabatahtlikuks, sest mu tuttav oli juba 2020. aastal malevas vabatahtlik olnud. Mingi hetk rääkisin ideest ka Laivile ja ta oli vägagi selle poolt.
Väljakutseid jagus muidugi korralikult, põhiliselt siiski minus endas. Juba päris alguses mõtlesin, et kuidas ma hakkama saan, kui ma pole üldse sotsiaalne ega julge uute inimestega väga suhelda, aga kuna minu kõrval oli ka Laivi, aitas see pingeid veidi maandada. Teadsin, et kui ma millegagi hätta jään, siis aitab ta mind kindlasti ning see andis rohkem julgust idee ellu viia. Maleva toimumise ajal kerkisid esile aga hoopis uued väljakutsed: malevlaste motiveerimine ja enda kehtestamine juhendajana. Kuna olin ise ainult mõned aastad osalejatest vanem, siis suhtusid nad minusse kui lihtsalt oma eakaaslasesse, mitte kui nende juhendajasse. Osati oli see muidugi ka hea, sest nad suhtlesid minuga väga vabalt, mis aitas jõuda kiiremini eesmärgini, aga teisalt tundsin vahel, et minu korraldusi ei võeta piisavalt tõsiselt. Eks see on oskus, mida ma saan veel palju harjutada. Teisena tõin välja malevlaste motiveerimise. Kes ikka tahab mingeid tegevusi teha, kui nende mõttest aru ei saa, eksole? Täpselt nii juhtus ka malevlastega. Kuna foorumteater oli neile kõigile täiesti uus teema, siis ei olnud nad kursis, milleks on erinevaid harjutusi teha vaja. Seetõttu ei viitsinud malevlased end tihti diivanilt püsti ajada, et ringi liikuda. Eks palju mõjutas ka väsimus, sest kuigi me füüsiliselt midagi koormavat ei teinud, siis vaimne töö oli ikkagi korralik ning väsitav.
Meeldejäävaid hetki oli palju, aga üldistavalt võib öelda, et enim jäid meelde ikkagi need, mis kõige rohkem naerma ajasid. Küll sai tooliga kõikudes korduvalt ümber käidud (õnneks viga keegi ei saanud), padjasõda peetud, nalja tehtud ja demonstreeritud igasugu originaalseid ideid. Mõnikord hakkasid silmad naermisest isegi vett jooksma.
Rühmajuhi kogemus õpetas mulle palju: julgemat pealehakkamist, suhtlemist, enda tugevusi ja nõrkusi, koostööd, planeerimist ja noorte loomingulisust. Minu üheks eesmärgiks oligi õppida julgemini suhtlema, aga selle käigus avastasin veel midagi täiesti uut: noored on tegelikult väga loomingulised ja osavad. Nendes on nii palju rohkemat, kui koolis näha on. Nad vajavad lihtsalt kohta, kus neil end väljendada lastakse.
Kui küsida, kas ma teeksin seda uuesti, siis võin juba öelda, et ega mul pääsu pole. Olen juba otsustanud ka järgmise aasta malevast osa võtta ja sellel korral ka selle korraldamisest. Mõttes on ka täiesti uue maleva grupi loomine ja selle juhendamine. Ma loodan, et järgmisel suvel soovib appi tulla ka mõni endine malevlane, kes järgmine aastal kandideerimiseks liiga vana on, aga kes soovib siiski malevast osa saada.
Kui see lugu innustas kedagi rühmajuhiks hakkama või lihtsalt malevasse minema, siis soovitan alguses rääkida endale lähima noortekeskusega, sest sealt osatakse kindlasti täpsemalt öelda, mis su võimalused on ja mida tuleks edasi teha. Oluline on julge pealehakkamine ning küsimine, küsimine ja veel kord küsimine.
Toimetas Kätrin Zupsmann 2021. aastal.
