Noorteinfoportaalis Teeviit on juulikuu teemaks “Minu suhted ja seksuaalsus” ning sellega seoses oleme teinud loo Rosannega, kes sai emaks olles ise vaid 17-aastane. Rosanne räägib meile, kuidas tema selle olukorraga toime tuli ning milline on tema arvamus noorelt emaks saamisest.
Milline on Sinu arvamus noorelt emaks saamisest?
Noor on lai mõiste… Kui mõelda nüüd noortest alaealistest vanematest, siis arvan, et nad on väga julged, kui võtavad selle vastutuse ning otsustavad saada lapse olles ise ka alles lapsed.
Sina said samuti noorelt emaks. Milline kogemus oli Sinul? Kas kogemus oli pigem positiivne või negatiivne?
Positiivne selles mõttes, et sain endale terveks eluks parima sõbranna. Kuid otsusega laps alles jätta kaasnes ka väga palju raskeid aegu. Üks suur viga, mille minagi tegin, oli sinisilmne uskumine, et mina küll enda lapse isaga lahku ei lähe. Tegelikult läksime lahku juba siis, kui tütar oli kaheksa kuud vana, sellest päevast alates olin ma lapsega üksi ja seda nii materiaalselt kui ka lapsekasvatuse mõttes. Tänaseks isa küll osaleb mingil määral lapse elus, kuid väga vähe.
Pean lisaks tunnistama, et tegelikult ei olnudki ma nii täiskasvanu, nagu sel ajal mõtlesin. Pärast lahkuminekut keskendusin rohkem sõpradele ning laps muutus teisejärguliseks. Karm, kuid enamik noored siiski alahindavad neid kohustusi, mis lapse saamisega kaasnevad, nii tegin ka mina.
Nooruk enamasti ei oska mõelda, milliseks kujuneb tema elu paari aasta pärast või kellega ta oma elu veedab. Kui noor Sa olid?
Kui ma sain teada, et ootan last, olin 16, sünnitasin aga 17-aastaselt.
Mis olid Su esimesed mõtted, kui said teada, et Sinu sees kasvab väikene ime?
Esiteks olin ma tohutus šokis. Mu peas tekkis palju küsimusi. Kas ongi nii kerge rasedaks jääda? Kuidas ma oma isale ütlen? Kuidas ma lapse isale ja tema vanematele ütlen? Mida ma teen? Sel hetkel, kui ma vannitoas värisedes hoidsin pluss märgiga rasedustesti, oli mõtteid sama palju kui pisaraid
Räägitakse, et inimene areneb teda ümbritsevate inimeste kaudu. Kuidas reageerisid uudisele Sinu lähedased, sõbrad? Kas Sa eeldasid nende reaktsiooni juba ette? Kas Sa kartsid seda kellelegi öelda?
Tegin testi kell viis hommikul, sest hirm, miks päevad hilinenud on, oli nii suur, et und oli raske saada. Esimese kõne tegin tolleaegsele parimale sõbrannale. Ütlesin nuttes, et saame kohe kokku, pean midagi rääkima. Paarikümne minuti pärast teeäärsel pingil koos istudes ja enda olukorrast rääkides, ütles ta: “Tee aborti, muidu me ei saa koos pidudel enam käia.” Paljud sõbrad eemaldusid minust pärast olukorrast kuulmist.
Pärast sõbrannale teatamist jooksin koju ning ulatasin positiivse testi oma isale, ta karjus ja reageeris täpselt nii, nagu ma arvasin. Kuid pärast rahunemist oli ta valmis olema igati toeks ning seda on ta kõik need kuus aastat ka olnud.
Ajakirjanduses on aastaid olnud juttu abordist, igal pool leidub sellele nii vastaseid kui ka pooldajaid. Kuidas suhtud Sa aborti? Kas Sul tekkis samuti see mõte?
Arvan, et abort on iga naise enda valik. Iga laps peaks olema 100% oodatud ning armastatud. Ning ei, mina ei kaalunud kordagi abordi tegemist.
Tänavapildis võivad noored emad või lapseootel tütarlapsed tekitada inimestele pahameelt. Kas Sa arvad, et see on põhjendatud või võiksid inimesed pigem olla rohkem toetavamad?
Kui inimene on sellise otsuse, mis puudutab vaid teda, vastu võtnud, siis see on tema valik ning keegi ei tohiks selle tõttu õelate inimeste pilkude all kannatada.
Kuidas möödus Sinu rasedus? Kas Sa käisid samal ajal ka koolis? Kirjelda seda aega, kui keeruline see oli ning mis tunded Sind valdasid? Kas raseduse aeg läks pigem ruttu või tundsid, et see aeg on lõputu?
Rasedana möödunud aeg oli tore – kõhu kasvamine, beebi liigutused, tohutu ootusärevus. Kuidas on võimalik nii palju armastada inimest, kellega sa ju kunagi tutvunudki pole, juba enne tema sündi, müstiline…
Raseduse ajal loksus paika ka kogu elukorraldus. Seetõttu, et me lapse isaga mõlemad olime siiski alaealised, pidime kuskil ju koos elama ning ühist last kasvatama hakkama ja lisaks lapse jaoks ka vajalikud asjad muretsema. Kummalgi meil sissetulekut polnud, seega saime loota ainult teiste abile. Saime palju asju tuttavatelt ning tuttavate tuttavatelt.
Raseduse lõpu poole kolisin lapse isaga tema ema majja.
Minu arvates suhtus tema ema meie lapsesse ning minusse pigem negatiivselt ning seepärast kannatasin emotsionaalselt ja vaimselt raseduse ajal väga palju. Lapse isa ei olnud siis veel piisavalt julge ning tugev, et mind ja last kaitsta olukordade eest, mis aset leidsid. Ütleme nii, et oli väga raske aeg.
Kas eeldasid enne lapse saamist, milline olukord hakkab välja nägema? Kas Su eeldused pidasid paika? Kas lapsega oli kergem või raskem, kui Sa olid ette kujutanud?
Ma ei teadnud seesugusest armastuse vormist midagi. Ma ei teadnud, et on olemas nii võimas armastuse vorm nagu emaarmastus. Päriselt ka, inimene, kes ei ole lapsevanem, ei ole eales sellelaadset tunnet kogenud.
Muidugi oli ka raskeid aegu – esimesed hambad, esimene palavik, olukord oli uus ning kogemused puudusid. Olles nüüd kahe lapse ema, tean, et kui juba kogemus käes on, on poole kergem.
Kui mõned teised noored inimesed, saavad teada, et on lapseootel, siis mis on see üks asi, mida Sina oleks soovinud, et keegi oleks sulle öelnud või teinud?
Kõige olulisem on teiste inimeste tugi ning lihtsalt olemas olemine.
Kas Sa soovid veel midagi lisada või rääkida, mida Sinu arvates võiks kogu maailm teada? 🙂
Kõigil noortel emadel ei pruugi olla samasugune kogemus emaks saamisega. Selline oli lihtsalt minu kogemus.
Mina olen sellise ellusuhtumisega, et kõik juhtub põhjusega. Olen tänaseks ootamas enda kolmandat last ning kohe-kohe abiellumas. Poleks olnud minu tütrekest, kes nii ootamatult otsustas tulla, ei oleks ma täna elamas sellist elu nagu ma parasjagu elan. Olen väga õnnelik sellise üle, milleni see üks otsus mind toonud on.
Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Kätrin Zupsmann
Artikkel on avaldatud 2022. aastal.