Reimo kogemuslugu: teisi inimesi on ju hea aidata

Noorteinfoportaali Teeviit maikuu pealkirjaks on “Sina vastutad!”. Peamiselt keskendume sellel kuul turvalisuse teemadele. Seekordses artiklis räägime Reimo Znamenskiga, kes on aktiivne vabatahtlik päästja.

Olen 18-aastane noormees ning lõpetan sellel kevadel Võnnu Keskkooli. Mulle meeldib sport ning eriti jalgpall. Jalgpalli olen mänginud juba 8 aastat. Sellel õppeaastal juhendasin koolis ka jalgpallitreeninguid. Oma iseloomult olen vaikne, tagasihoidlik, abivalmis ja sõbralik ning lisaks kõigele meeldib mulle väga teisi aidata. Kui keegi pakub välja mingi hea idee, olen alati kambas. 

Kes on vabatahtlik päästja?

Vabatahtlik päästja on inimene, kes osaleb oma vabast ajast päästetöödel, sõltumata soost. Nende koostöö partneriteks on kutselised päästjad. Kahjuks vabatahtlikuks koheselt niisama hakata ei saa ning selleks on teatud kriteeriumid. Alustuseks peab soovija olema vähemalt 18-aastane ning läbima kahe astmelise koolituse. Koolitus sisaldab endas nii teoreetilist kui ka praktilist osa. Meie tegutseme peamiselt maapiirkonnas ja seeläbi pakume oma valla kodanikele suurt turvatunnet. Kellel tegemised võimaldavad, on valves igapäevaselt ning 24 tundi, kellel mitte see vähem. Oma komandos oleme teinud nii, et igapäevaselt oleks päeval valves vähemalt kaks liiget, kuid õhtuti on meid tavaliselt rohkem. Kui saame sõnumi telefonile, tuleb koheselt tõtata komandosse auto peale.

Kui tihti vabatahtlikud päästjad abiks käivad?

Kõik oleneb aastaajast, ilmaoludest ja piirkonnast kus sa täpsemalt tegutsed. Mõnikord on päevas mitu kutset, teinekord aga pole nädalas mitte ühtegi.

Kuidas jõudsite selleni?

Minu pere- ja sõprade ringis on palju endiseid ja praeguseid kutselisi päästjaid ja selle kaudu olen päästetööga terve elu lähedalt seotud olnud. Minu kasuisa on samuti vabatahtlik ja tegev Võnnu Vabatahtlike Päästekomando juures. Esmase tõuke sain temalt ning olgem ausad, teisi inimesi on ju hea aidata. 

Mis on olnud suurimaks väljakutseks?

Minu suurimaks väljakutseks on olnud metsatulekahju, kus maha kukkunud elektriliin süütas metsaaluse. Samuti meenub autoavarii, kus auto oli suurel kiirusel sõitnud vastu puud ja rullunud katusele. Selles õnnetuses oli ka üks kannatanu. Ülejäänud kutsed on olnud päästjale tavapärased. 

Mida see on õpetanud?

Vabatahtlikud päästjad on valves enamjaolt oma kodudes ja reageeritakse sõnumi peale. See on õpetanud mind kiirelt reageerima ja kohanema uutes olukordades. Kindlasti olen rohkem hakanud märkama inimesi ja abivajajaid meie ümber. Ei ole võõras olnud ka see, kui olen pidanud öösel olema väljakutsel aga hommikul juba varakult koolipingis.

Kuidas näed enda tulevikku?

Praegu olen kahe valiku ees. Üks nendest on minna Sisekaitseakadeemiasse õppima ning süveneda päästetöödesse sügavamale, või teise variandina valida teine tee mis seostuks spordiga. Aga üks on kindel, ma jätkan vabatahtliku päästjana!

Jaga palun meiega mõned nipid, kuidas käituda turvaliselt.

Sõiduvahendid ja alkohol kokku ei käi – mõnusalt saab aega veeta ka ilma alkoholita!  

Veekogu ei ole mänguväljak. Vette minnes veendu, et veekogu oleks ohutu ning seejuures ei tasu oma võimeid ülehinnata! 

Olenemata vanusest õpi märkama abivajajat ja vajadusel ulata abivajajale oma käsi. Teinekord võib märkamine ära hoida suure õnnetuse.

Küsis noorteinfoportaali Teeviit sisuloome tiimi koordinaator Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus