fbpx

Pille: “I left a pizza my heart in Apulia – minu aasta Apulias”

Minu vabatahtliku projekt saatis mind aastaks elama Lõuna-Itaalia väiksesse Puglia regiooni pärli, Lecce linna, mille kohta võib öelda ka saapakonts. Elasin ja töötasin Tallinnas juba aastaid, kuid tundsin, et see ei ole minu jaoks. Mul ei olnud väga palju teadmisi ei Itaaliast ega ka saabastest. Viin ikka oma katkised saapad kingsepa juurde parandusse. Niisamuti tegin ka Itaalias oma varbavahe plätudega, aga tuli välja, et olgugi tegu keskkonda säästva teoga, on see üsna mõttetu. Proovin olla keskkonnasäästlik, ning tänu sellistele pisikestele õppetundidele õppisin ma palju keskkonna teemade kohta. Mul oli ammu olnud soov elada ja töötada vabatahtlikuna mõnes teises riigis ning miks mitte õppida ka selgeks üks uus keel. Seega mõtlesin, aasta vabatahtlikuna Itaalias, miks ka mitte? Mõni nädal hiljem sõitsin juba ööbussiga Riiga, et sealt Barisse lennata.

Vähehaaval hakkasin lahti harutama Itaalia kultuuri ja inimesi, õppisin kuidas teha asju kannatlikumalt, kuidas saada üle oma hirmust sõita rattaga sõiduteel. Õppisin kuidas valmistada ise traditsioonilist Puglia pastat tänu Sapori A Sud eestvedajatele. Muide meie, kolm välismaalast, õpetasime hiljem oma kohalikele itaallastest sõpradele, kuidas teha pastat, mille nimi on oriecchiette või väikesed kõrvakesed. Mida rohkem ma kohalikku keelt õppisin, seda paremini õppisin ma tundma Itaalia kultuuri ja elustiili. Tänu sellele kogesin mitmeid ehedaid Itaalia momente. Kas või näiteks sõpradega Aperoli joomine meie maja katusel. Parimaks verstapostiks pean aga seda, kui matkasin üksinda Amalfi rannikul ning juhtusin rääkima kohalike töömeestega. Nad kannavad iga päev suuri sidruneid täis kaste peapeal treppidest ja mäest alla, ning seda põletava päikese käes! Sel päeval pidi kindlasti üle 30 kraadi sooja olema! Need sidrunikastid kaaluvad muide 56 kg!!! Isegi selle raske töö ja ilmastikutingimuste juures oli neil ikka aega jagada minuga enda lugusid ning kinkida mõned suured Amalfi sidrunid.

Mul oli ka raskeid hetki, näiteks kui kogu meie kodu kattus hallituse alla ning mul tekkis allergiline reaktsioon; või kui mul olid terviseprobleemid ning võimatu oli arsti juurde saada; või kui ma kaotasin motivatsiooni õppida kohalikku keelt või olid probleemid teiste vabatahtlikega. Aga minu jaoks need raskused kahvatuvad heade emotsioonide kõrval, mis muutusid unustamatuteks mälestusteks, ning neid momente soovin ka Sinuga jagada.

Meie projekti “The World We Have” teemaks oli jätkusuutlikkus, keskkonnateemaliste probleemide ja kliimamuutuse teadvustamine. Sellega seoses korraldasime keskkonnateemalisi online töötubasid kohalikele keskkooliõpilastele, nullkulu töötubasid, erinevaid kampaaniaid sotsiaalmeedias, mitmeid ranna ja pargi koristusi. COVID-viiruse pärast oli enamus meie tööst online, kuid tänu sellele õppisin kasutama erinevaid online platvorme nagu Canva ja Google’i erinevad funktsioonid. Kui COVID-i piirangud leebusid, saime korraldada ka päris üritusi kohalikele inimestele. Tänu projektile õppisin ka ise palju jätkusuutlikkuse ja plastiku kasutamise kohta, mis motiveeris mind alustama oma personaalse projektiga Planet Pille(https://planetpille.wordpress.com/). Samuti aitasime me kohalikku kogukonda, andes inglise keele tunde vanematele inimestele. Meie õpilased olid nii toredad, üks neist küpsetas meile juba teiseks tunniks traditsioonilisi küpsiseid ning kutsus meid enda juurde koos lõunat kokkama. Tema juures olles oli tunne nagu Itaalia vanaema oleks meid adopteerinud, ta tahtis meile pakkida nii palju süüa kaasa, nagu ikka kui vanaema juures käid :).

Ma arvan ennast olevat küllalt suur reisisell, kuid mitte kunagi ei ole mina kohanud nii sõbralikke ja külalislahkeid inimesi kui on lõunaitaallased. Ma pole kunagi varem kogenud sellist asja, et kui lähed kohalikku pagaripoodi magusaid küpsetisi ostma, siis müüja ütleb sulle “oh sa võtsid nii vähe” ja paneb sulle peotäie tasuta juurde. Või siis teise pagaripoe töötaja hõikab “oodake” ning toob värskeid croissante. Või kus antakse veel peale restoranis arve tasumist tasuta kaasa kott nende endi mahekasvatatud juurviljadega. Kõik inimesed, keda kohtasin, kohtlesid meid kui vanu sõpru. Mul oli nii hea meel näha kui suure au sees on kohalik muusika ja tants. Ei möödunud vist ühtegi kodupidu sõpradega, kus ei tantsitud või lauldud kohalikku tantsu Pizzica. Oma viimastel päevadel Itaalias õnnestus mul osa võtta ühest ilusast ja kirjeldamatust üritusest, kus matkasime koos mu sõbra Pizzica kaaslastega. Matk pakkus võrratuid vaateid ning iga 15-20 minuti järel oli paus, et laulda ja tantsida. Kui pärast matka kohvikus puhkasime, siis isegi turistid ja kohvikutöötajad ühinesid meiega, et tantsida. Olin sellest elamusest niivõrd liigutatud, et pidin salaja oma õnnepisaraid pühkima. Samuti õppisin, mis õige kohvi kultuur on, kui tavaline on süüa gelatot südaööl!? Sain teada, mida tähendab õige Puglia suvi ning kuidas sellega kohanduda. Või õigemini kui raske see on. Ujusin kõikvõimalikes erinevates randades, käisin sukeldumas, mere peal kajakiga sõitmas. Leidsin ennast tähistamast koos tuhandete itaalastega öistel Rooma tänavatel Itaalia Euroopa meistrivõistluste võitu! Kirss tordiks oli järgmisel päeval võidumeeskonna, Azzurri, ja -karika nägemine!

Oma vabatahtliku aasta jooksul reisisin üksinda Puglias ringi ning kui COVID-i piirangud leevenesid, siis ka üle terve Itaalia peamiselt rongi ja jalgrattaga. Koos teiste vabatahtlikega Lecces korraldasime ka 60+ kilomeetriseid rattareise, et kogeda rohkem Puglia imelist loodust. Ma proovisin ilmselt kõikvõimalikke kohalikke sööke ja jooke, sõin loendamatul hulgal gelatot ja pasticciottot ning loomulikult pizzat. Läksin elevile kui nägin kasvamas ja sain ise korjata eksootilisi puu- ja juurvilju. Eksootilised vähemalt eestlase jaoks :)! Ma eksisin oma rännakute jooksul korduvalt ning tänu sellele rikastasin oma mälestustepagasit unustamatute momentidega, näiteks leidsin ennast vaateplatvormilt Sardiinia saarel, kus nägin ühte kõige ilusamat päikeseloojangut! Samuti avastasin mitmeid armsaid kohvikuid ja randu!

Üks asi millest keegi ei räägi seoses sellise kogemuse, on emotsionaalne hüvastijätt selle linna, riigi ning peamiselt kõigi nende ilusate inimestega, kellega sa oma seikluse jooksul tutvud. Võin öelda, et nende 12 kuu jooksul ma armusin Itaaliasse. Itaalia kultuuril ja inimestel on alatiseks eriline koht minu südames! Leidsin nii palju uusi sõpru ja olen elevil millal ma neid jälle näen! Ning millal ma näen oma Itaaliat ja Pugliat!

I left a pizza my heart in Apulia!

Lugu on taasavaldatud Euroopa Noored kodulehelt. Vaata originaali siit.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus