fbpx

Noore kogemuslugu: elan lihtsalt üks päev korraga

Olen praeguseks  positiivne, energiline ning elurõõmust pakatav bakalauruse tudeng. Kui keegi praegu näeb mu tegemisi ning vaatab mind, siis tihti ei tuleks selle peale, et minevikus üle elatud kogemused on mind just selliseks muutnud. Veel 5 aastat tagasi ei tundnud ma elust rõõmu ning veelvähem suutsin nautida igat hetke. 

Kui alustada algusest, siis minu minevikku jääb 9 aastat koolikiusamist, mis muutis mind väga kinniseks ning araks nooreks. Koolikiusamine algas minul juba esimeses klassis ning lõppes koolivahetusega. Eks koolikiusamine kiskus haavad minu sees katki ning muutis mind nii, et ma ei julgenud lõpuks mitte kellegagi rääkida ning ega ka mitte midagi teha. Samuti muutusin ma just selliseks nagu kiusajad seda tahtsid, sest kui sulle öeldakse iga päev, et oled kole, paks ning mõttetu inimene, siis eks ükskord hakkad ka ise seda uskuma ning enesehinnang langeb nulli. Abi saamisest võisin ma vaid unistada, sest kool ei reageerinud probleemile ning vanemate ees oli mul endal piinlik.

Koolivahetus oli minu jaoks suhteliselt raske, kuna üle kõige kartsin sama olukorra jätkumist. Algselt olin väga õnnelik ning rahul kooli vahetusega, sest inimesed tundusid sõbralikud ning elu läks paremini kui enne. Mu enesekindlus tõusis ning julgesin esineda, samuti ka võtta vastutust. Minu kauaaegseks unistuseks oli tegeleda laulmisega. Olen ka varasemalt põhikoolis tegelenud muusikaga, kuid laulda ma ei julgenud, sest kiusajate üheks lauseks oli “vares pole laululind” ning see lause jäi hinge kriipima, mistõttu ma ei julgenudki teiste ees laulda. Gümnaasiumi ajal tegin enda unistuse teoks.Samuti leidsin gümnaasiumis enda jaoks õpilasaktivismi ning liitusin nii riiklike kui ka kohalike noorteorganisatsioonidega. Algselt oli kõik nii uus, huvitav ja arendav. Eks ole aktiivne olemisega alati olnud, et annad sõrme võetakse käsi ning lõpuks keha. Nii ka minuga. Kui algul alustasin ühe organisatsiooniga, siis poole aasta pärast oli neid juba 8 ning sealt edasi aina organisatsioonide arv, kuhu panustada tahtsin, kasvas. 

Seniks, kuni kõik oli uus ning põnev, oli kõik korras ning mulle meeldis väga minu eluviis, kuid paratamatult aktiivse eluviisiga käisid kaasas ka probleemid, millele ma algul tähelepanu ei pööranud. Maapiirkonna koolist pärit noorena leidsin kiiresti ennast olukorrast, kus kõik tegevused toimusid Tallinnas ning nii tuli ohverdada koolitunde, et sõita Tallinna kohtumistele ja koosolekutele. Nii kuhjusid tegemata tööd koolis ning tekkisid õpilüngad. Olen alati olnud hea õppija ning teiste jaoks tuupur, samuti olen parajalt perfektsionist, et pingutada seni, kuni kõik on ideaalne. Puudumistega seoses hakkasin ühel hetkel ennast süüdistama, et ei suuda piisavalt hästi õppida. Mäletan hetke, kui minu matemaatika õpetaja, küsis minult, mis on juhtunud, sest kunagi oli matemaatika minu lemmikaine, kuid gümnaasiumis proovisin ma üldse kuidagi ainest läbi vedada. Eks stressitase oli suur ning öötunde ja puhkehetki jäi aina vähemaks. Tagantjärgi näen küll, et mingil hetkel pidi see lihtsalt kõik mullina katki minema. Kuna ma puudusin palju, siis ka ei tekkinud gümnaasiumis just parimaid sõpru. Olen tahtnud alati saada kõikidega hästi läbi, kuid lõpuks jäin ikka üksikuks. Eks ma ka ise püüdsin piisavalt tähelepanu ning saan aru, miks ma võisin mõnda tüütada. Samas enda aktivismipisikuga olin ma nii mõnelegi eeskujuks ning võisin tunduda kui aktiivne ja tubli õpilane. Samas olin ma aktiivset eluviisi elanud siiski väga lühikest aega ning mul puudus selles valdkonnas elukogemus, et ellu jääda. Nii oli minu esimeseks katastroofiks minu esimene valdkonna juhtimine. Lihtsalt ei olnud mul piisavalt teadmisi ning tuge, et sellega hakkama saada, eriti kui kõik meeskonna liikmed olid vanemad ning nendel puudus autoriteet minu suhtes. Ma ei mõistnud seda, et iga kuuga muutusin ma taas vaiksemaks, kurvemaks, endasse tõmbunuks nooreks. Mind võis nutma ajada lihtsalt see, kui keegi küsis “mis juhtus”. Mind oli väga lihtne endast välja viia ning veel lihtsam paanikasse viia. 

Ma ei mäleta, millal see kõik alguse sai, kuid eks depressioon hiilis minu juurde vaikselt tasa ja targu. Perfektsionistina on mul tihti raske enda tundeid sõnadesse panna ning tihti ma olin iseenda peale pahane. Mõnesmõttes ma elasin nagu mullis, sest ma ei saanud aru, mis on päris mis mitte ja ei andnud aru, mida ma teen. Tagantjärgi ma ei mäleta kõikke, mäletan ainult mõnda hetke, mis sellel hetkel toimus. Järsku vajus lihtsalt kogu mu maailm kokku ning väljapääsu ei näinud ma enam kuskil. 

Mäletan, kui raske oli minu jaoks tiimi juhtimine ning nähes, et ma ei saa sellega hakkama, olin ma väga löödud. Nii istusin ma linnahalli katusel, pisarad voolasid ning mingilmääral ennast karistades lõikasin enda kätele haavu, millegipärast see rahustas tol hetkel. Ma pole kunagi osanud abi paluda ning ei taha abi paluda siiani, tahan alati kõike ise teha. Armistamisest tekkis minu appihüüe. Ma ei varjanud arme, vahepeal oli tunne, et lihtsalt palusin sel viisil abi. Samas see ka rahustas mind ning hoidis mind teiste suhtes vaoshoituna. Sel hetkel tundsin ennast täielikult läbikukkununa ning iga väike tagasilöök võis mind viia tohutult endast välja. Tundsin, et mul ei ole tulevikku, sest olen selline häbiplekk, kes ei vääri elu. Eks tegelikult ma olin lihtsalt läbipõlenud, kuid ei tahtnud endale ega teistele seda tunnistada. Sellest hetkest alates tahtsin põgeneda elust. Ma ei kartnud enam surma, isegi ootasin seda. Minu unistused koosnesid matustest, surmast ning meetodidest, kuidas surra. Ega keegi teiste pähe ei näe, mistõttu teised nägid ainult seda poolt, et ma jätsin asju tegemata, nutsin pidevalt ning tundusin eemalolev. Tegelikkus oli miskit rohkem kui lihtsalt kurbus ja stress. Ma lihtsalt ei jõudnud miskit teha, ma olin väsinud kõigest ja kõigist, minus kasvas aina enam masendus, depressioon ning suitsiid nägi välja kui väljapääs. Iga päev tekkis mõtteid, et mis saab, kui ma alla kukun või mis saab kui ma homme lihtsalt enam ei ärka.

Olen alati olnud hästi korralik õppur ning minu jaoks oli tabu tundidest puudumine. Gümnaasiumis ei olnud üldse tavaline, kui kooli asemel ma sõitsin randa või siis lihtsalt kadusin poole päeva pealt. Rand on alati mind rahustanud, mistõttu tihti ma avastasin ennast kooli asemel hoopis mere äärest.  Kirjutasin kord uurimistööna enda luulekogu. Sel hetkel tundusid luuletused kui üks osa eneseväljendusest, mida tegin juba põhikoolis. Kuid kõik need luuletused olid nukrad. Nii oli palju luuletusi surmast, nukrusest, pisaratest, matustest jne. Kord tuli kooliarst minuga rääkima, sest ka teised õpetajad olid märganud minu luuletusi ning teadsid, et need ei ole normaalsed luuletused. Kooliarst pakkus välja psühholoogi aja, kuid selle asemel, et võtta abi vastu, saatsin ma ta pikalt. Ma ei tahtnud enda probleeme teistega jagada ning ega ma ei usaldanud ka kedagi, et seda teha. Kuigi tegelikult kasvas depressioon aina üle minu pea ning väljapääsu ei näinud ma enam ammu. Nii tekkisid esimesed suitsiidi katsed. Mul oli kõik alati planeeritud, kuid ma lõin kas araks või oli siiski minus miskit, mis tahtis elada. Suitsiidikatseid ei olnud mitte 1 või 5 vaid ikka tunduvalt rohkem, kuid ega keegi neist ei teadnud, sest olen alati olnud suhtumisega, et kõik või mitte midagi. Ma teadsin, et plaan peab olema selline, kust ei ole enam tagasiteed. Ma ise rikkusin enda tervist, põletasin elu ning olin nii läbipõlenud kui olla annab. Organisatsioonidest, mida ma enne armastasin, oli saanud vihkamise allikad ning asjad, mis tõid silma pisarad. Tundsin ise ennast läbkukkununa ning täielikult saamatu inimesena. Enesetappudest sai kui eluviis, aina hullemate ideedeni, kõik etapid sai läbi käidud, kuid ma ei oleks hetkel siin kui miski minus ei oleks tahtnud siiki elada. Eks oli selle aja jaoks hetki, kus tunduski, et nüüd on kõik, sisimas nii õnnelik, et sain lõpuks sellega hakkama, kuid ratsionaalne aju mõtlemas, et see ei ole õige. Praegu näen, et see oli täielik lollus, mida ma tegin enda tervisega, kuid ju oli seda vaja, et leiaksin õige tee. Olen arvamusel, et kõik juhtub põhjusega. Ning alati lõppeb kõik hästi ja kui ei ole hästi, siis ju ei ole veel lõpp käes. Ju oli sellest midagi mida ma pidin õppima. Kokku kestis selline masendus pea terve minu gümnaasiumi aja. Samas ma siiski püüdsin, tegin ning olin. Kes tundsid mind pinnapealselt, siis tundusin siiski tubli ja aktiivne noor, küll veidi kurvameelne. Mu ajul on komme kõik halb unustada, mistõttu ei mäleta ma põhikooli aega üldse, kuid gümnaasiumit meenutades, meenuvad mulle vaid helged ajad ning tegemised, mille üle tundsin rõõmu. Vähemalt midagidki.

Ma ei mäleta täpselt, millal kõik muutus ja eks see kõik ei muutunud ka päeva pealt, kuid per aspera ad astra, kõik peab siiski kunagi korda saama. Ehki oli ka üks põhjuseid, miks ma masendusse langesin see, et ma proovisin teha ja olla, kuid keegi ei märganud mu püüdlusi, mistõttu nägin, et teen lihtsalt tühja tööd. Ma ei ütle, et kõike tuleks kõigi asjade pärast tunnustada, kuid ju mul siis teatud hetkel oli seda vaja. 

Gümnaasiumi lõpuaastal sain ühe suure tunnustuse osaliseks ning miski minus muutus. Üle 2 aasta nägin taas lõppu enda masendusele. Nägin päiksekiirt päevas. Viimasel poolaastal panin endale mitmeid eesmärke, mis tundusid võimatud, kuid 3 kuu pärast olid kõik need eesmärgid tegelikult täitunud. Sain aru, kui suur mõju on sõnadel ning mõtlemisel. Sellest hetkest hakkasin tegelema enesearenguga ning analüüsima ka juhtunut. Algselt oli väga raske ka näiteks suhelda inimestega, kes mulle haiget tegid, kuid nüüdseks olen leppinud olukorraga. Las minu minevik jääda minevikku, sest ma ei ela seal ning muuta ma sinna enam miskit ei saa. Nüüdsest naudin iga päeva, sest tean mis on elu väärtus. Olen leidnud õige tee ning võtan kõikke kui võimalust midagi õppida- nii heast kui halvast. Tagasivaadates ei saaks ma öelda, et midagi oleks pidanud tegema teisiti, jah kui ma oleks saanud vastavat ravi, siis see kõik ei oleks läinud nii kaugele, kuid ju see oli minu õppetund, millest ma õppisin ning nüüdsest lähen tugevamana edasi. 

Vaimne tervis on teema, millele siiani koolis pöörataks evähe tähelepanu, kuid usun, et mida enam sellest rääkida ning tulla välja enda lugudega, seda rohkem olukord ka paraneb. Sellest kõigest pole möödunud küll väga palju aega, kuid muutunud on minu suhtumine, maailmavaade, elukogemus ning teadmised. Teistele noortele ütleksin, et kui sul on mingi mure, siis palun ära jää üksi. Aitajaks ei pea olema keegi võõras, piisab algselt ka sellest, kui sa räägid enda lugu sõbrale või sõbrannale, keda usaldad. Minu lugu on ekstreemne näide, kui kaugele võib minna, kui inimene ei lase ennast aidata ning ma ei soovitaks seda mitte kellelegi. Eks mingid jäljed on jäänud kogu minu teekonnast siiski minusse, näiteks ei tarvitanud ma alkoholi peale seda väga kaua aega, samuti ei suuda ma tablette neelata, mul tekkis ärevus teatud olukordades, kuid nüüdseks ma oskan neid asju näha teise nurga alt ning olla üle nõrkustest. Enda looga soovin öelda, et noored, kes te olete samas olukorras, te ei ole üksi ning uskuge, et elu läheb edasi, isegi kui selline asi näib võimatu. 

Praeguseks olen ma karjääriredelil pürgiv noor, sõbrad kirjaldavad mind, kui parajalt edumeelset ning üle laipade minevat noort, sest unistused on täitmiseks ning seda ma ka enda elus teen. Olen endiselt aktiivne mitmel rindel, kuid olen õppinud puhkama, võtma seda aega iseendale, õppima kaotustest ning elama lihtsalt üks päev korraga. 

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus