fbpx

Kogemuslugu Moonikaga: Et noortega suheldes leida ühine keel pead olema julge, aus, avatud ja muidugi palju kuulama

Noorteinfoportaalis Teeviit on novembris kuuteemaks juba mitmendat aastat “Minu noorsootöö võimalused” ning sellel aastal on meile oma loo kirjutanud Keila Noortekeskuse noorsootöötaja Moonika.

Olen Keila Noortekeskuse noorsootöötaja Moonika. Noorsootööni viis mind juhus, kui olin 2017.aastal lõpetanud enda tööelus ühe etapi ja olin parasjagu kodus kui kuulsin, et Keila Noortekeskuses otsitakse uut noorsootöötajat. Kui mul poleks olnud Laivit, kes tol hetkel valgustas mulle noorsootööd, ei oleks ma eluseeski julgenud kandideerida. Ega ma ausalt päris täpselt sellest siis veel aru ei saanud, mis loom see noorsootöö on. Ja siis kui jõudis kätte vestluse aeg, astusin elus esimest korda noortekeskuse uksest sisse. Sest siis kui mina noor olin ei olnud sellist kohta olemas. Sel ajal lõpetasid just pioneerid ja oktoobrilapsed ja kõik uus oli veel huvijuhtidelegi võõras. Sel ajal kui tulin Keilasse tööle olin aus iseenda ja tööandjaga. Rääkisin talle mida varem teinud olen ja mida oskan. Ju siis väikesed oskused olidki minu tugevusteks. 

Siiani pean end vaikseks ja tagasihoidlikuks inimeseks, kuid töö teiste inimestega nõuab palju suhtlemist ja selle koha pealt olen ma end palju ületanud. Et noortega suheldes leida ühine keel pead olema julge, aus, avatud ja muidugi palju kuulama. Minu töös pead olema noore jaoks sõber, usaldusisik, toetaja, kuulaja ja kindlasti nõuandja ning koos lahenduste leidja. Et ise sellega hakkama saada pead oskama puhata ja kindlasti ei tohi kõike enda sisse jätta.

Noortega koos olen nende aastate jooksul kirjutanud nii mõnegi projekti ja läbi viinud erinevaid tegevusi.  See on olnud ka mulle endale suur õppimiskoht. Ühiseid tegevusi noortega tehes olen ma nendega võrdne ja see on hea noorele, siis ei teki tal umbusalduse tunnet.  Selles töös on võimalus siduda enda huvid ja hobid. Saab olla eeskuju noorele enda tegemiste ja käitumise näol. Noortega koos töötades tunnen end ise ka noorena ja noored avavad minu silmaringi hoopis teise külje alt.

Õnn ja rõõm on suur siis kui mõnel noorel on läinud hästi või oleme koos saanud mõne sündmuse või projekti ära teha. Siis näed kui vajalik on sinu tugi ning vahel piisab vaid mõnest heast sõnast või kallistusest. Noortega suheldes pead leidma selle õige asja, mis teeb neid õnnelikuks. Ja kui oled saanud selle teada, siis kas läbi nutu või naeru tuleb jõuda selle lahenduseni.

Noorsootöötajal on oma roll, millist teed pidi hakkab noor minema. Kas see tee on väga kurviline ja tõusude langustega või hoopis alt ülesmäge. Tore on näha noori, kelle sammud on võtnud positiivse tee, et nad on suutnud teha oma valikud ja muutnud end.

Minu nägemus noortekeskustest ja noorsootööst viie aasta pärast on see, et noorsootöötajad on pigem rohkem spetsialiseerunud kindlale valdkonnale. Loodan, et kunagi arvestatakse koolides mitteformaalse õppe tegevusi, millega noored tegelevad mõtestatult juba praegu noortekeskustes.  Ja kindlasti, et ei nähta noorsootöö kohta, kui ainult üht maja. Enda tööd saab teha vastavalt nõudmistele ja kokkulepetele. Tuleb olla avatud ja tööd teha mitmel pool ja eri aegadel. Loodan, et usaldussuhted peredega lähevad paremaks ja lapsevanemad on julgemad oma lapsi noortekeskustesse suunama. Julgustan ka vanemaid meid külastama ja meie tegevustest osa saama!

Artiklit toimetas Teeviida sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla 2021. aastal.

Skip to content