Kogu inimkonna ajalugu on olnud täis sõdu ja konflikte. Mis on sõda? Sõda on riikide või rahvaste vahel toimuv relvadega võitlus, mis võib kesta pikka aega.
Sõjad muudavad inimõiguste reeglistiku kehtivuse sedavõrd küsitavaks, et see näib peaaegu kokku varisevat. Raske on näha inimõigusi olukorras, kus inimeste elu tahtlikult hävitatakse või nende kannatusi peetakse paratamatuks kahjuks massipommitamistes, mis põhjustavad otseselt või kaudselt haigusi, kannatusi, kodude hävingut ja surma. Sõjad halvendavad eranditult kõigi inimõiguste teostamisvõimalusi, eriti kui tegu on kauakestva konfliveevarudktiga. Tervishoiusüsteemid lagunevad, haridus kannatab, elamistingimused, töö, toidu- ja , õigussüsteem, ajakirjandus- ja sõnavabadus ning vastutus oma riigi või vastaspoole kuritarvituste eest muutuvad piiratumaks või kaovad sootuks. Laste, naiste, vähemusrühmade ja pagulaste õiguste teostamisvõimalused, mis juba rahuajal on kehvapoolsed, muutuvad sõja ajal peaaegu kindlasti veel väiksemaks.
Sõda tähendab inimsuse kokkuvarisemist. See õõnestab ja heidab kõrvale inimõiguste kõige kesksemaid väärtusi ning neid kaitsvat õigussüsteemi. Kuid inimõigused toimivad isegi sellise kokkuvarisemise keskel, olgugi et nõrgestatud kujul. Nad ei suuda ära hoida küll kogu kurja, kuid nad võivad pakkuda mingil määral kaitset ning lootust õigluse võidulepääsemisele.
Millal on sõda?
Sõjal ja terrorismil on palju sarnaseid jooni. Mõlemaga kaasneb äärmuslik vägivald, mõlemad on ajendatud poliitilistest, ideoloogilistest või strateegilistest eesmärkidest ning mõlema puhul ründab üks inimrühm teist. Mõlemal on elanikkonna jaoks kohutavad tagajärjed, olgu need siis tahtlikud või mitte. Sõjad on tavaliselt suurema ulatusega ning põhjustavad rohkem hävingut, sest sõdu peavad sageli riigid, kelle käsutuses on sõjaväed ja tohutud relvaarsenalid. Terroristlike rühmituste sõjalised oskused ja rahalised vahendid ei ole tavaliselt võrreldavad riikide omadega.
Kuid lisaks meetodite ja vägivalla ulatuse erinevustele käsitletakse sõda ja terrorismi erinevalt ka rahvusvahelises õiguses. Need erinevused ei ole alati selgepiirilised ning isegi eksperdid võivad olla eriarvamusel, kas mõni vägivaldne aktsioon tuleks liigitada terrorismi, kodusõja, ülestõusu, enesekaitse, õigustatud enesemääramise või mõne muu kategooria alla.
Sõja seadused
Isegi sõja ajal kehtivad teatud seadused, millega piiratakse sõdivate poolte tegevusvabadust, näiteks seoses sõjavangide kohtlemise, tsiviilelanikkonna ründamise ja haavatutele arstiabi osutamisega. Sõjapidamise seadused on kehtestatud Genfi konventsioonidega, mis kuuluvad rahvusvahelise humanitaarõiguse valdkonda.
Lisaks Genfi konventsioonidele kehtib rahvusvahelises humanitaarõiguses teisigi norme, näiteks Haagi konventsioonid ning mitmed rahvusvahelised lepingud relvade kohta, mida tohib või ei tohi sõjas kasutada. 1990. aastatel tegi vabaühendustest moodustatud koalitsioon lobitööd selle nimel, et saavutada maamiinide rahvusvaheline keelustamine. Selle tulemusena sõlmiti 1997. aastal Ottawa leping ehk isikuvastaste maamiinide keelustamise konventsioon, mille on nüüdseks ratifitseerinud 157 maailma riiki. Koalitsioon jätkab kampaaniat ning püüab saavutada ka kobarpommide kasutamise keelustamist, kuna sarnaselt maamiinidega külvavad sellised pommid hävingut edasi ka pärast sõja lõppemist.
Sõjakuriteod
Rahvusvahelise humanitaarõiguse kõige tõsisemateks rikkumisteks peetakse sõjakuritegusid. Sõjakuriteod on sedavõrd rängad rikkumised, et nende eest saab üksikisikuid kriminaalkorras vastutusele võtta.
Samuti saab isikuid vastutusele võtta inimsusevastaste kuritegude, massimõrva ja genotsiidi eest. Inimsusevastased kuriteod on tsiviilelanike vastu toime pandud rasked kuriteod, nagu mõrv, vägistamine, piinamine, orjastamine ja küüditamine.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus
20. sajandi teisel poolel tekkis liikumine eesmärgiga moodustada alaline kohus, mis vaataks läbi kõige hullemaid inimsusevastaseid kuritegusid. 1998. aastal võeti vastu Rooma statuut, mis lõi õigusliku aluse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamiseks. Kohus sündis 2002. aasta juulis ning asub Hollandis Haagis.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus on esimene alaline rahvusvaheline kohus ning selle ülesanne on mõista õigust sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja agressioonikuritegude üle. Kuigi Rooma statuudi ratifitseerisid riigid, mõistab kriminaalkohus õigust kuritegude eest vastutavate inimeste, mitte riikide üle. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli Rooma statuudiga ühinenud 119 riiki, sealhulgas peaaegu kõik Euroopa riigid, aga mitte näiteks Ameerika Ühendriigid, India, Hiina ja Venemaa.
Konflikti ohvrid
Sõda ja terrorism jätavad tohutu hulga inimeste ellu kohutava ja kauakestva jälje. Konflikti ajal hukkunud on sellest ainult üks osa. Lisandub ka psühholoogiline trauma, füüsilise ja majandusliku taristu kokkuvarisemine, inimeste ümberasustamine, vigastused, haigused, toidu, vee või elektrienergia puudus, usalduse ja normaalsete inimsuhete purunemine. Selline mõju võib kesta mitmeid põlvkondi.
Seoses riikidevaheliste sõdade vähenemise ja kodusõdade sagenemise ning uute sõjapidamismeetodite kasutamisega on tsiviilelanikkond praegu rohkem ohustatud ja seal tekib suuremal arvul ohvreid kui elukutseliste sõjaväelaste seas. Agentuuri UN Women hinnangul moodustavad tsiviilisikud tänapäeva konfliktides kuni 90% kõigist ohvritest. Enamik neist on naised ja lapsed.
Loe lisaks: ÜLEVAADE: Ohtlikud sõjavaled sotsiaalmeedias
Allikas veebileht https://www.coe.int/et/web/compass/war-and-terrorism#Youth,%20war%20and
—
Loe ja uuri lisaks:
