Mis on inimõigused?

Inimõiguste all mõistetakse igale inimühiskonna liikmele kuuluvaid võrdseid õigusi. Inimõigused tagavad kõigile inimväärse elu, sealhulgas ka arengumaades. Inimõigused loovad aluse ühiskonna stabiilsusele ja jõukusele.

Praegu mõistetakse inimõiguste all peamiselt õigusi, mis on tagatud rahvusvaheliste inimõiguste lepingutega. Inimõigused võib jagada kodanikuõigusteks ja vabadusõigusteks, poliitilisteks õigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks.

Inimõigusi saab jagada poliitilisteks ja kodanikuõigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks.

Põhilised inimõigused on:

• õigus elule
• mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus
• seisukoha- ja sõnavabadus
• liikumisvabadus
• õigus töötada
• õigus piisavale elatustasemele
• õigus puhkeajale ja vaba aja veetmisele
• õigus haridusele.

Inimõiguste ülddeklaratsioon tagab ka õigused, milledes on kohati raske üksmeelele jõuda ja vastavaid lepinguid allkirjastada. Need õigused hõlmavad eelkõige pagulase õigust varjupaigale, üksikisiku õigust kodakondsusele ja õigust omandile. Viimasel ajal on arutletud ka selle üle, kas puhta veega varustatus on inimõigus.

Kuigi inimõigused on sisuliselt üksikisiku õigused, loetakse need kehtivateks kõikidele inimgruppidele. Eraldi lepingute eesmärk on tagada laste õigused ning naiste diskrimineerimise lõpetamine.

 Kuidas defineerida inimõigusi? Kuidas selgitada, milles need seisnevad?

Õigus on meie põhjendatud nõue. Mul on õigus kaubale mu ostukorvis, kui ma olen selle eest tasunud. Kodanikel on õigus valida presidenti, kui põhiseadus seda sätestab, ja lapsel on õigus külastada loomaaeda, kui vanemad on lubanud teda sinna viia. Kõik need on asjad, mille saamist võivad inimesed õigustatult eeldada, arvestades teise poole antud lubadusi.

Inimõigused on aga veidi erilised õigustatud nõuded. Need ei sõltu teise poole antud lubadustest või garantiidest. Kellegi õigus elule ei sõltu sellest, kas keegi teine on lubanud tal elada. Tema elu võib sõltuda kellestki, kuid tema õigus elule mitte. Tema õigus elule sõltub vaid ühest asjast: sellest, et ta on inimene.

Inimõiguste tunnustamine tähendab, et me nõustume, et igaühel on õigus selliseid nõudeid esitada. Mulle on antud need õigused olenemata sellest, mida sina ütled või teed, sest ma olen inimene nagu sinagi. Kõik inimesed omandavad inimõigused juba sünniga. Miks aga ei peaks see nõue põhinema teatud kindlal käitumisel? Miks ei tohiks me nõuda inimestelt oma õiguste väljateenimist?

Inimõiguste nõue on põhiolemuselt kõlbeline nõue, mis toetub meie kõlbelistele väärtustele. Mida tegelikult tähendab minu õigus elule, on see, et keegi ei tohi minult elu võtta, sest see oleks vale. Niimoodi sõnastades ei vaja see nõue rohkem mingit põhjendust.

Põhiväärtused

Inimõiguste idee keskmes peituvad kaks põhiväärtust: inimväärikus ja võrdsus. Inimõigused aitavad meil mõista neid kaht põhiväärtust, mis on vajalikud elu väärikaks elamiseks ning mille universaalsus tuleneb asjaolust, et kõik inimesed on vähemalt selles osas võrdsed. Me ei tohi ja ei või ühte teisele eelistada.

Inimõigustest arusaamiseks me tegelikult ei vajagi midagi muud kui neid kahte tõekspidamist või väärtushinnangut, millega tõenäoliselt nõustuks enamik inimesi. Sellepärast toetavadki inimõigusi kõik kultuurid maailmas; iga tsiviliseeritud riigi valitsus ja kõik suuremad religioonid. Praktiliselt kõikjal tõdetakse, et ühegi riigivalitsuse võim ei saa olla piiramatu ega meelevaldne; riigivõim peab olema kärbitud vähemalt sellisel määral, et kõigile riigi territooriumil elavatelele isikutele on tagatud teatud miinimumnõuded inimväärikaks eluks.

Paljud teised väärtused saame tuletada nendest kahest põhiväärtusest ning need aitavad meil täpsemalt määratleda, kuidas inimesed ja ühiskonnad peaksid koos eksisteerima. Allpool on näitena loetletud mõned sellised tuletatud väärtused.

Vabadus: sest inimese teovabadus on oluline osa inimväärikusest. Kui kedagi sunnitakse tegema midagi vastu tema vaba tahet, siis alavääristab see inimese vaimu.

Austus teiste inimeste vastu: sest austuse puudumine näitab meie mõistmatust teise isiku individuaalsuse ja olemusliku väärikuse suhtes.

Diskrimineerimise keeld: sest võrdne inimväärikus tähendab, et me ei tohiks otsustada inimeste õiguste ja võimaluste üle, lähtudes nende omadustest.

Sallivus: kuna sallimatus näitab meie austuse puudumist teiste erinevuste suhtes; võrdsus ei tähenda ühetaolisust.

Õiglus: sest võrdselt inimlikud inimesed väärivad õiglast kohtlemist.

Vastutus: sest teiste õiguste austamisega kaasneb vastutus oma tegude eest ning me peame jätkama jõupingutusi, et tagada kõigile õiglane kohtlemine.

Kuidas inimõigusi rakendatakse? 

Kuigi inimõiguste rakendamist on viimastel aastakümnetel edusammud saatnud, võib mitmel pool maailmas seniajani ebavõrdsust ja karistamatust leida. Praegu ei ole probleemiks niivõrd lepingute või seaduste puudumine kui asjaolu, et kokkuleppeid ja seadusi ei järgita.

Inimõiguste organisatsiooni Amnesty International kohaselt on piinamine, ebaõiglased kohtuprotsessid ja sõnavabaduse piiramine endiselt kümnete riikide igapäevaelu osaks. Vaesus ja ebavõrdsus loovad tingimusi, kus inimõiguste mittetagamine, relvakonfliktid ja pagulasprobleemid jätkuvad. Relvakonfliktide puhul on tsiviilisikute vastu suunatud vägivallaaktid tavapärased ning ka varjupaika pakkuvad riigid ei suuda pagulastele piisavat kaitset tagada. Naistevastane vägivald on samuti tõsine probleem.

Inimõigused tagavad kõigile inimväärse elu, sealhulgas ka arengumaades. Inimõigused loovad aluse ühiskonna stabiilsusele ja jõukusele

Tänased inimõigused põhinevad ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonil aastast 1948. Seal on täpsustatud, et kõik inimesed sünnivad väärtuste ning õiguste poolest vabadena ja võrdsetena. Kedagi ei tohi diskrimineerida rassi, nahavärvuse, soo, usu või sünnipärase päritolu tõttu.

Lepingud täiendavad üksteist. Inimõigused on universaalsed, jagamatud ja vastastikku sõltuvad.

Inimõigused Eestis

Eestis on inimõiguste kaitse aluseks Eesti Vabariigi Põhiseadus ja üheks olulisemaks valvuriks selle 2. peatükis nimetatud õiguste kaitsmisel on kohtute kõrval Õiguskantsler.

Rahvusvahelisel tasandil on inimõigused kaitstud mitmete lepingute ja organisatsioonide kaudu. Inimõiguste kaitset sellel tasandil saab jagada kaheks: institutsionaalne (kaitse, mida pakuvad erinevad rahvusvahelised organisatsioonid läbi oma asutuste) ja lepinguline (kaitse, mille osas on riigid omavahel kokku leppinud erinevate lepingute kaudu).

Eesti on laias laastus tegev kahes suuremas inimõigustega tegelevas rahvusvahelises organisatsioonis – ÜRO ning Euroopa Nõukogu (lisaks näiteks Euroopa Liidule ja OSCE-le, mille tegevus puudutab samuti suuremal või vähemal määral inimõigusi). Nii ÜRO-s kui Euroopa Nõukogus on mitmeid institutsioone, mis aeg-ajalt külastavad Eestit, et kontrollida selle inimõiguste olukorda, nõuavad aruandeid inimõiguste olukorra kohta Eestis või koguvad muud moodi infot Eesti kohta.

Faktid

Inimõigused põhinevad kolmel dokumendil:

1. Inimõiguste ülddeklaratsioon, mille kuulutas välja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 10. detsembril 1948. aastal
2. ÜRO kodaniku-ja poliitiliste õiguste pakt (1966)
3. ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt (1966)

Täiendavad ÜRO konventsioonid ja lisaprotokollid on järgmised:

1. Naiste õiguste konventsioon (1979)
2. Lapse õiguste konventsioon (1989)
3. Puuetega inimeste õiguste konventsioon (2006)

Euroopa Nõukogu on samuti koostanud mitmeid inimõiguste konventsioone. Lisaks põhiõigustele kaitsevad need muuhulgas rahvusvähemusi ja vähemuskeeli, keelavad piinamise ja ebainimliku kohtlemise jne. Enamik maailma riike on kohustatud rakendama vähemalt nelja rahvusvahelist inimõiguste lepingut. Näiteks ÜRO lapse õiguste konventsiooni on kohustunud täitma kõik riigid, Somaalia ja Ameerika Ühendriigid välja arvatud. Suurim väljakutse on saada riigid nii kaugele, et nad suudaksid inimõiguste tagamist ka praktikas rakendada.

Loe lisaks inimõiguste ajaloost siin ja siin.

---