fbpx

Marko Jakimenko: Enesekaitse on alati õigustatud ja tihti on parim enesekaitse oma probleemidest rääkimine.

Käesolev intervjuu on tehtud noore kirjaniku Marko Jakimenkoga. Marko on Tallinnast pärit 23-aastane noormees, kes tegeleb kirjutamise ning kiusamisvastase tegevusega. 

Milline on sinu kokkupuude koolikiusamisega?

Mind on kiusatud 7-8 aastat, ühesõnaga väga pikka aega, seda põhiliselt põhikooli ajal kui elasin maal. Alguses esimesed asjad mis tehti olid asjade ära võtmised, et ma siis neid taga ajaksin nagu viimane loll. Hüüdnimed, sõimamine ja väga koleda keele kasutamine minu pihta ilma ühegi põhjuseta. Sööklas toidu sisse midagi panemine ja ise irvitamine, kui seda sööma hakkasin. Lükkamine ja tõuklemine oli samuti tavaline asi. Minult on varastatud raha, jooki, jalgratast on lõhutud, riideid on garderoobis põletatud. Minu jaoks kõige hullem on ikkagi olnud pidev tõrjumine, kambast välja jätmine. Just see suhtumine, et mina olen halb ja nemad on head, olenemata sellest, et olin vaikne poiss ja ei teinud neile kunagi mitte midagi. Nemad aga naersid selle üle kuidas ma rääkisin. Nad tahtsid alati olla kõvad mehed, ähvardasid mulle peksa anda, ütlesid halvasti minu pere kohta ja provotseerisid mind pidevalt endale kallale tulema, et mulle niisama peksa andmine oleks õigustatud.

Just see aastaid kestev stagnant oli kõige hullem. Kogu aeg samad jamad, kogu aeg mingi jama nende inimestega, kui mitte vahetunnis siis kasvõi tunnis. Ei lase õppida, kogu aeg segavad. Ükskord viskas klassivend mulle tunni aeg seljatagant palliga vastu pead, viskasin talle kohe pinaliga vastu. Teinekord jälle hakkas üks klassivend kellega nägudega vastamisi istusime mind laua all jalgadega peksma. Neid asju oli palju, vägivalda oli palju. Koolis ei saanud õppida ja pärast kooli oli tuju nii nullis, et igasugune produktiivne tegevus oli välistatud. 

Millal ja kuidas said aru, et sind kiusatakse?

Alguses nii nagu paljudel teistel, pidasin kiusamist mänguks ja seda isegi kui teisi kiusati. Mõtlesin, et see ongi ainult mäng ja kui keegi ka päriselt haiget sai, siis ta seda reaalselt ikkagi ei saanud. Minu sõbrad ei teeks ju kellelegi niisama haiget. Aga kuna ma õigel ajal ei sekkunud ja need keda kiusati läksid järjest kiusajate poolele üle, hakatigi ühel hetkel mind kiusama.

Arvan, et muutusin põhiliseks kiusajate sihtmärgiks juba kusagil 3-4. klassis, kui mind enam kampa ei võetud, hakati minu peale karjuma, solvati ning oldi üleüldiselt väga ülbed.

Ma ei teadnud mida teha, see kõik tundus minu jaoks nii ebanormaalne ja nii ebaloogiline. Oleksin tahtnud käratada „Mida kuradit siin toimub?!“ aga ei julgenud, osanud ega tulnud kunagi selle peale. Peale kooli istusin muudkui arvutis, lugesin kahtlase väärtusega raamatuid või käisin sõpradega lihtsalt metsas laamendamas- seal ei olnudki vaja palju suhelda.

 Ja nii ma sulgusingi järjest endasse. Mida vaiksemaks ma muutusin, seda rohkem kiusati. Samas on mul raske kõike seda meenutada – palju valu, palju segadust, palju mõttetust ja palju lootusetust.

Mida teha, kelle juurde pöörduda kui sind kiusatakse? Kelle poole pöördusid sina?

Arvan, et kõige õigem on rääkida sellest esmalt oma klassikaaslaste ja sõpradega. Ometigi on minuni tänaseks jõudnud juba juhtumeid kus see ei aita. Tean seda ka omal nahal, et kui keegi hakkab juba kedagi kiusama võivad kõik teised ka seda inimest kiusama hakata. Inimestel, eriti lastel ja noortel on alati vaja kedagi keda vihata.

Sellepärast soovitan kindlasti rääkida ka õpilasesindusega. Minu arvates peaks igal koolil õpilasesindus olema ja õpilasesindusel oma usaldusisik. Eriti oluline on see väikestes koolides, kus kõik võiksid sisuliselt individuaalõppe tõttu puht viielised olla, aga tegeletakse hoopis igasuguse muu jamaga.

Õpilasesinduse usaldusisik räägiks juhtunust teiste õpilasesinduse liikmetega ja üheskoos hakataks kiusajale vastu. See on oluline, sest olen märganud, et koolides kus kiusatakse, kiusatakse läbivalt olenemata õpilaste vanusest või klassist. Tihti kiusatakse ja tõrjutakse neid, keda klassis kiusatakse väljaspool tundi terve kooli poolt. Seda enam, et usutakse alati valesid mida kiusatud inimeste kohta levitatakse. Seda põhjendatakse sellega, et aga tema rääkis mulle seda ja ma usun teda rohkem kui sind.

Sellistest asjadest on väga raske õpetajatele või vanematele rääkida. Nad kas reageerivad üle või muudavad asja hullemaks, sest nüüd saab kiusatud inimest ka kitumises süüdistada. Sellepärast olen arvamusel, et õpilasesindused vajavad eraldi koolitust ja kõikidel koolidel peaksid õpilasesindused olema, kus üksteist ja nõrgemaid toetatakse. Pealegi, kui kiusajale on piisavalt vastuseisjaid saab ta aru, et kiusamine ei tasu ära ja suunab oma valu mujale.

Millised on tüüpilised koolikiusajad?

Tüüpilised koolikiusajad on katkistest peredest pärit inimesed. Nemad on ka need, kes teisi nii kaua ja palju kiusavad, et ka normaalsetest peredest pärit inimesed sellega kaasa lähevad. 

Tüüpilised koolikiusajad on tavaliselt teistest füüsiliselt suuremad või tugevamad. Loomulikult on ka neid kiusajaid, kelle suuvärk on sama ohtlik ja ilmselt veelgi ohtlikum kui rusikad.

Ometigi arvan, et ka koolikiusajad võivad muutuda. Paljudel neil on suur armastuse puudujääk või ei ole nad kohanud mitte kunagi kedagi, kes neisse päriselt usuks. Kui koolikiusajad teeksid näiteks hea mentori juhendamisel sporti ja õpiksid oma tundeid väljendama, võiksid neist saada hoopiski kangelased kes kaitsevad nõrgemaid. 

Mille järgi peaks kõrvaltvaataja aru saama, et kedagi kiusatakse?

Mina arvan, et vaikimine on kõige suurem tunnus. Olukord, kui laps või noor ei räägi mitte midagi. Jah tihtilugu ei olegi millestki rääkida, sest meie haridus on üldjuhul standardiseeriv ja igav. Peabki kogu aeg vaikselt istuma ja muudkui tuupima. Tegemist on lõputu mälutreeninguga, millest ei ole mitte midagi kasu aga kui ka mitte miski muu ei tekita elevust, ei pane silma särama ega paku kõneainet, on asi halb.

Kas sünnipäev rõõmustab? Kas reis rõõmustab? Kas uus tuba või uued asjad rõõmustavad? Kas väljas käimine rõõmustab? Kas ta üldse käibki kunagi väljas? Kui inimene ka kõikide nende asjade peale vaikib ega tee piuksugi, võib midagi väga valesti olla. Arvan, et inimestel keda kiusatakse on suur kalduvus langeda depressiooni ja järjest enam endasse sulguda. 

Mis sa arvad, kuidas on võimalik koolikiusamisele piir panna?

Käin hetkel veel koolides rääkimas, aga arvan, et sellest kahjuks ei piisa. Sellepärast olen otsustanud luua koolinoortele mentorlusvõrgustiku ja kiusamisest blogida.

Mentorlusvõrgustik on vajalik selleks, et kõik need keda kas kiusatakse või kellel on muud probleemid, saaksid oma valu ja energia õigesse kohta suunata. Näiteks keegi kellele tullakse pidevalt koolis või koolist koju minnes kallale, võib olla huvitatud enesekaitsest ja võitlusspordist. Tema mentor võib olla mõne võitlusspordiala esindaja, oma ala tipp. Paraku ei ole igal noorel võimalik  mentori juurde trenni minna, kuid rääkinud juba profiga, on ta saanud nii palju indu, et läheb lähimasse trenni ja hakkab seal ennast sportlikult arendama. Seal tekivad ka uued sõbrad ja see on hea alternatiiv üksildusele.

Mentorlusvõrgustikku võivad kasutada kõik lapsed ja noored, sest mida rohkem meil on pühendunud inimesi, seda rohkem on vastuseisjaid ja seda vähem on koolikiusamist. Seda põhjusel, et koolikius on otseselt seotud sellega, kes on populaarne ja kes mitte. Tänasel päeval on koolikiusaja üsnagi  populaarne, sest on vähe või mõnikord pole üldse neid, kes päriselt milleski silmapaistvad on.

Blogis olen otsustanud lihtsalt sellest kõigest täpsemalt rääkida ja kajastada ka kõike seda, mida meedia mul kajastada ei luba. Päris lugusid päris elust.

Lisaks nagu eelnevalt mainisin, soovin ka kindlasti õpilasesindustele uue lisafunktsiooni anda. Blogis kajastan kindlasti lisaks kõigele jõhkrale ja jubedale ka edulugusid.

Kirsiks tordile tegelen hetkel ka õpilastele suunatud äppi/rakenduse väljamõtlemisega. Tahan luua midagi, mis õpetab lastele kohe 1. klassist alates suhtlemist, konfliktide lahendamist ja viisakust. Elementaarseid asju, mida tänapäeval isegi suur osa täiskasvanuid ei tea või ei oska. Peale selle soovin rakendusega õpetada ka meeskonnatööd ja kõike muud, mida tänapäeva koolis ei õpetada aga peaks. Rakendust peab olema võimalik kasutada nii tunnis õpetaja juuresolekul kui ka pärast tunde. See saab lõbus, mänguline ja hariv olema. Ning peamine on see, et see paneb lapsed ja noored omavahel päriselt reaalses elus omavahel suhtlema ja koostööd tegema!

Mida soovitad noortele, kes kannatavad koolikiusamise all aga ei julge sellest rääkida?

Soovitan neile teha seda mida nad kõige rohkem kardavad, olgu selleks siis kiusamisest rääkimine või oma kiusajale vastu hakkamine. Meedias olen korduvalt öelnud, et vägivallaga lood ainult rohkem vägivalda ja see on ka tõsi! Aga enda ja teiste eest seismine on ja peaks olema igaühe jaoks elementaarne asi. Enesekaitse on alati õigustatud ja tihti on parim enesekaitse oma probleemidest rääkimine!

Soovitan rääkida oma sõprade, tuttavate, klassikaaslaste, õdede ja vendade või nooremate sugulastega. See on nagu enda pealt kivi ära veeretamine. Kui õige inimesega sellest rääkida läheb enesetunne kohe pikaks ajaks palju paremaks.

Loomulikult on ka paraku olukordi, kus ei olegi ühtegi õiget inimest kellega sellest rääkida ja siis soovitan kasvõi minuga ühendust võtta. Jah ma ei saa tulla ja sinu võitlusi sinu eest võidelda, aga ma kuulan su ära ja proovin aidata sul lahenduseni jõuda. Arvan, et tihtilugu on parim lahendus kiusajatele alati vastu hakata ja samas neist eemalduda ning suunata oma valu õigesse kohta. Parim kättemaks on massiivne edu!

Intervjueeris noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Helerin Leemets.

Skip to content