Noorteinfoportaalis Teeviit on üheks teemaks noorte osalus, milles keskendume ühiskonna, aktiivsuse, valimiste ning organisatsioonide teemadele. Käesolev lugu on tehtud Ele Laksiga.
Ma olen alati soovinud olla maailmapäästja. Just see inimene, kes iga päev läbi enda tegude proovib parandada mingit osa ühiskonnast mis parasjagu näiliselt põleb. Sõna „proovib“ on siinjuures olulisel kohal, sest viie aasta jooksul tegutsedes erinevates organisatsioonides, olen mõistnud, et muutused saavad suuremas plaanis toimuda vaid siis, kui inimesed grupina teevad midagi tervikuna.
10. klassis ja ka enne seda olin ma üksi tegutseja. Ma hoidsin eemale erinevatest gruppidest ning eelistasin suhelda väheste inimestega. Sel hetkel tundus, et küll ma suudan tulevikus mõnele heale töökohale saades miskit ka päriselt ära teha ja noorena tuleb ju tegelikult lihtsalt elu nautida. Samas oli mu sees kogu aeg olemas see sära hakata kohe midagi tegema. Lihtsalt selle õige hetke otsimine võttis oma aja.
Gümnaasiumi esimese aasta poole peal pärast jõulupeo korraldamist kutsuti mind õpilasesindusse. Alguses olin korra kahevahel, kuna argliku iseloomu tõttu ei tundunud see mulle justkui sobivat. Esimesel koosolekul ära käies aga hakkas see asi mind huvitama ja nii ma jäingi kooli lõpuni liikmeks. Põhjus miks see hakkas mulle huvi pakkuma oli see, et ma nägin esimest korda, kuidas koos midagi ära tehes oli võimalus jõuda kaugemale.
Nii hakkaski mu elus kirevam aeg pihta. Korraga liitusin erinevate organisatsioonidega: Eesti Õpilasesinduste Liidu, Võrumaa Noortekogu ja Rõuge Noortevolikoguga. Muidu tagasihoidlikust Elest sai järsku mitmes erinevas organisatsioonis ringi tuiskav aktiivne noor, kes proovis teha järsku rohkem kui ta kohati jõudis. Sel hetkel ma seda muidugi ei mõistnud vaid põletasin end hoogsalt edasi. Samas ma tundsin, et ma tahan päriselt midagi ära teha ja olla ühiskondlikul maastikul kasulik. Ma arvasin, et kui ma annan korraga endast igale poole hästi palju, siis ma saan ka muuta kõike. Reaalsus oli muidugi teine, kuid sel hetkel ma seda ei näinud ning liitusin ka lõpuks Eesti Noorteühenduste Liiduga, kus vabatahtlikuna korraldasin hooajakoole.
Need olid mu praeguseks elatud elu kõige põletavamad aastad, kuna järsku tundus mulle, et vaid nii saan ma jõuda sinna kuhu tahan. Aastaid hiljem tean, et oluline on panustada, kuna noorena on päriselt meil jaksu, et midagi vinget ära teha. Samas on oluline, et panus oleks päriselt panus, mitte enam niivõrd suurel määral välja lubatud sõnad mis tegudeks lõpuks ei jõua. Tähtis on leida ise endale tasakaal, kuna inimestena on meie suutlikkus mõnevõrra erinev.
Praeguseks olen ma tegutsemas ühes ainsas organisatsioonis, milleks on Üliõpilaskonna Sihtasutus. Alustades siin enda kolmanda hooajaga olen kõrvalt palju saanud end siduda OLE ROHKEM. brändi ja mõtteviisiga, sest oleme organisatsiooniga seda kõike eest vedamas. Põhiliselt see on mulle õpetanud, et olla rohkem ei tähenda end läbi põletada ning olla sajas erinevas kohas aktiivne nagu ma eelnevalt olen olnud. Tähtis on päriselt teha midagi südame ja selle tundega, et ma tahangi enda sisemiseks arenguks seda kõike teha. Igal asjal peab olema mingi mõte ja plaan.
See kui palju mul on võimalik end arendada ja päriselt lüüa kaasa suurtes asjades on mind siiani hoidnud aktiivse kodaniku maastikul tegutsemas. Lihtsalt enam ei jaga ma ennast väikesteks tükkideks sajasse erinevasse kohta kuna see annab arenguks lõpuks kordades rohkem juurde kui tehes palju-palju. Teisalt olen aru saanud, et olla aktiivne kodanik on tunduvalt kasulikum kui seda mitte olla. Põhiliseks kohaks on kogemused ja enda tundma õppimine. Muidugi on võimalus teha seda ka kohe tööturule minnes või huviringides oma hobidega tegeledes, kuid vabatahtlikuna on see tundma õppimine hoopis miskit muud, sest see motivatsioon peab tulema kuskilt sügavamalt su seest.
Olla aktiivne kodanik, kes tahab aidata maailma, on üks tänuväärsemaid tegevusi minu arvates. Siinjuures pole enam isegi oluline see kuidas sa aitad, vaid see, et sa päriselt seda teed. Ühtlasi on raske olla üksi tegutseja kui soovid päriselt tuua esile ka muutusi. Leia omale see seltskond kellega koos liikuda just nende sisemiste soovide suunas, millesse sa päriselt ka usud. Üks kõige lihtsamaid võimalusi on liituda mõne vabatahtliku organisatsiooniga. See on kõik, mida ühiskondlik aktiivsus on mulle endale andnud.
Artiklit toimetas sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla, 2021. aastal.
