fbpx

Laura kogemuslugu: usaldage elu, suhelge inimestega, olge avatud

Noorteinfoportaali Teeviit novembrikuu teemaks on noorsootöö võimalused. Sellega seoses oleme teinud Laura Külanurmega intervjuu, et arutada noorsootöö võimalusi, tunnustamist ning vaimse tervise teemasid.

Mina olen Laura, olen 15aastane ning enda arvates täiesti tavaline Tartu neiu. Nüüd pärjatud tiitliga Hea eeskuju nominent 2021. Täielik ekstravert, suur energiapomm, lakkamatu naeru, teotahte ja suure südamega noor. Mul on liiga palju huvisid ja asju, mis mind leegiga põlema sütitavad.

Ma õpin Tartu Mart Reiniku kooli 9.klassis. Pärast algkooli valisin koolis reaalsuuna, et pühenduda rohkem loodus- ja reaalainetele. Küsimusele mis mu lemmik aine koolis on, vastan ma tavaliselt, et kõik peale muusika ja keelte meeldib väga. Ma olen alati olnud koolis pigem see esimese pingi õpilane, kes on iga olümpiaadi pakkumise peale käe kõrgele ajanud ja õpetajaga erinevatel teemadel pikka diskussiooni langenud. Tunnen, et olen seeläbi ennast tõestanud ja tänu igast võimalusest kinni haaramisele, mis tihti tegelikult tähendab lisaks õppimist ja palju lugemist, silma paistnud. Õpetajad juba teavad, et ma olen alati valmis rohkem pingutama ja kooli esindama ning julgen seda ka välja näidata. Olen küll vahel ka selle tõttu klassis nö naerualuseks sattunud, sest nii mõnigi, kes tahaks ka osaleda olümpiaadil, ei julge seda õpetaja küsimise peale ju ometi ise öelda. Kõik tahaksid, et õpetaja neid ise välja valiks. 

Praegu meeldib mulle koolis käia ja eriti peale distantsõpet on taas tore kohapeal õppida. Koolitee alguses olin ma pealtnäha ideaalne õpilane: väike, rõõmus, uudishimulik ja sõbralik, väljaspool kooli tegelemas väga paljude asjadega, et teha oma elu huvitavamaks. Väljaspool kooli oli mul väga palju sõpru, aga koolis oli sõprade leidmine kuidagi väga keeruline. Miski sütitas klassikaaslastes kiusu. Ei, need ei olnud klassivennad kes oleks mind patsist sikutanud või löönud. Need olid klassiõed, kes ussitasid, ütlesid halvasti, mõnitasid ja sõna otseses mõttes kiusasid mind pidevalt. Tänaseks on see pea seitse aastat kestnud kius õnneks seljatatud. Kuid sel ajal, väikese tüdrukuna, oli see minu jaoks väga raske, mitte kuuluda nende hulka ja kuulda mõnitusi. See põhjustas mulle unehäireid, palju kurbust ja nutuhooge, tekitas suurt kurjust minu sees ja kool oli viimane koht, kuhu ma minna tahtsin. Sain sellest üle oma toetavate vanemate ja sõprade toel ning ise selle kõige käigus kasvades. Ema rääkis sellest ka klassijuhatajaga, kes esialgu küll ei tahtnud seda kuidagi uskuda, aga lõpuks ikka sai teema tõsidusest aru. Koolis käisime klassi tüdrukutega ka psühholoogi juures, aga ma ei tunne, et see väga palju oleks mind aidanud. Samas tunnen, et see kasvatas mulle paksu naha, andis veendumuse jääda kindlaks oma soovidele ja uskumustele, mitte tahta olla keegi teine, et meeldida klassiõdedele. Läbi selle olen saanud suure südame ja see andis palju mõistmist ja tugevust, tolerantsust ja õiglustunnet. See kasvatas väikesest tüdrukust neiu, kes kaalub läbi mida ütleb ja läheb siis sirge seljaga kiusajatega rääkima. Ilma selleta ei oleks minust saanud tänaseks sellist inimest, kes ma olen, võitlejat, kes ei anna alla – aga samas oli see väga valus kogemus eluks. 

Eelmisel aastal märkasin koolis, et klassiõed kiusavad meie klassis ühte poissi. Mõne aja vaatasin seda situtsiooni kõrvalt, kuni lõpuks otsustasin sekkuda. Kuna olin ise täpselt sama probleemiga võidelnud aastaid, teadsin ma, et igatsesin väga kedagi enda kõrvale, kes oleks toeks ja minu poolt. See ei olnud tegelikult üldse kerge, sest sain ise taas palju kannatada, aga olen enda üle väga uhke, et julgesin välja astuda. Usun, et ka see poiss on mulle täna tänulik. Minu arvates aasta jooksul see juhtum kohati liitis ja samas ka lõhestas meie klassi. Ma tean, et kiusajatel on alati omad põhjused, seetõttu olen märganud, et meiesuguseid “edukaid” lapsi valitakse ohvriteks just kadeduse pärast, sest meie oleme saavutanud midagi, mida kiusajad tahaksid saavutada. See on lihtsalt nõme kadedus ja ma arvan, et kõik võiksid edukaid inimesi pigem inspireeriva eeskujuna võtta. Pidage meeles, iga tegu siin ilmas kujundab teie karakterit! 

Ma osalen ka õpilasesinduse töös, kellega korraldame koolis üritusi  ja aitame koolielu meeldivamaks muuta. 

Ma olen tegelenud päris mitmete erinevate hobide ja spordialadega. Sellel sügisel täitub mul juba kaheksa aastat kodutütarde organisatsiooni liikmeks olemist. Olen aktiivne Jõgeva ringkonnas, Kamari rühmas. Läksin sinna oma täditütre eeskujul. Tänaseks olen pärjatud Jõgeva ringkonna Aasta Kodutütar 2020 tiitliga, mis tähendab, et kogu maakonnas olin ma olnud aasta jooksul kõige aktiivsem ja andnud suure panuse organisatsiooni tegevusteks. Eelmisel aastal olin ka Aasta kodutütar 2020 nominent Eestis. See on olnud minu jaoks koht, kus mind on alati hoitud ja oodatud, alates sellest ajast kui ma olin kõigi lemmik väike Laura kuni praeguseni. See on andnud mulle palju häid sõpru, enesekindlust ja kasvatanud oskust mitte alla anda. Minu trumbiks on olnud aastaid n-ö eriloaga rasketel matkadel osalemine. Oma esimese Mini-Erna läbisin ma juba 12aastasena, kuigi selleks peab tegelikult olema vähemalt 14. Siiani olen kõik rasked matkad suutnud edukalt läbida, kuigi igal korral on meie meeskonnast keegi kahjuks katkestanud. Meil on olnud palju erinevaid laagreid, õppepäevi, mille raames olen omandanud palju teadmisi metsas ellujäämisest, matkamisest, esmaabi andmisest ja palju muud veel. Esmaabi meeldib mulle kõige rohkem, selles osas olen isegi juba olnud mõnes laagris väikeste juhendaja rollis. Reaalsete situatsioonide läbimängimine karjuvate ja (kunst)veriste inimestega on õpetanud palju. Näiteks ühel võistlusel, olles ligi 45h magamata ja läbi käinud kümneid kilomeetreid raskete seljakottidega, tekkis minu tiimi kaptenil paanikahoog. Saabumas oli öö, me olime vihmast läbimärjad. Olukord oli väga-väga kriitiline ja tuli tegutseda. Mu teised tiimi liikmed läksid ka järjest paanikasse aga mina üritasin säilitada kaine mõistuse ja tegutseda. Terve aeg oli mu hääles enesekindlus ja konkreetsus, rahu ja näol naeratus. Alles peale abi saabumist ning poole tiimi lahkumist, istusin ma maha, nutsin oma emotsioonid välja ja tõusin püsti teatades, et ma olen valmis jätkama. Olin enda üle väga uhke ja sama oli ka minu tiim! 

Sellel aastal taotlesin läbi kodutütarde organisatsiooni rahastust laagri korraldamiseks. Kirjutasin projekti, organiseerisin laagrisse esinejad ja korraldasin väljasõidu Tartusse Ettevõtluskülla. Minu kirjutatud projekt sai rahastuse. Rahatarkuse koolitus andis palju mõtteainet ja avardas meie kõigi silmaringi. 

Viimastel aastatel on suureks kireks kodutütarde kõrval kujunenud veel kaks hobi. Oleme pere ja sõpradega juba päris väikesest peale käinud mägedes suusatamas. Sellel talvel ei lubanud piirangud enam enesekaitse trenne jätkata. Olin juba mõne aasta mõlgutanud mõtteid mäesuusa trenni osas, aga polnud seda ette võtnud, sest mitu korda nädalas Tartust Otepääle trenni käia tundus keeruline. Ja kui aus olla, olin seda alati kartnud. Lõpuks, aga tundus just kõige õigem valik mäesuusatamine. Nimelt liitusin sellel talvel Tartu Slalom tiimiga. Teadsin küll, et vanuse poolest olen juba lootusetult hiljaks jäänud, aga ma tahtsin proovida. Ma sain hakkama trennide kõrvalt õppimisega ning ka erakordselt külm ilm ei peletanud mind trennist eemale, ma usaldasin ennast ja oma soove. Praegu ma tunnen, et ma olen jõudnud juskui koju! Ma tahan iga kord trenni minna, kui varem ma vahel ikka puudusin, sest ei olnud isu trenni minna. Nüüd tunnen end halvasti, kui pean näiteks tervislikel põhjustel trenni vahele jätma. Minu jaoks mõjub väga motiveerivalt meie nii-öelda trenni meeskond. Tänaseks saan ma öelda, et olen oma valikuga lõpuks päriselt rahul. See aastaid kasvanud kahtlemine polnud asjata, kurb vaid, et ma seda otsustavat sammu varem ei teinud. Järelikult oli just nüüd õige aeg ja koht! Neid ridu siia kirja panen ma bussis, teel mega laheda trenni seltskonnaga Austriasse treening laagrisse. Usun endiselt, et hoolimata oma vanusest on mul palju veel sellel alal saavutada. Võimalus olla parem kui ma olin eile, jääb alati ja õppida ma tahan!

Täiesti uus maailm minu jaoks on veelauatamine. Olen sellega nüüdseks kaks aastat tegelenud ja see on tõesti sõltuvust tekitav. See suvine kruiisimine päikeseloojangu saatel, mõnus muusika, pidev uute trikkide õppimine ja hiljem liivaste jalgadega jäätise söömine. See on lihtsalt väga mõnus suvine vaheldus. Veelauatamise võlu on minu arvates selles, et minnes üksi sõitma vaikuses vaid vee sahinat kuulates toob see hinge üheaegselt meeletu rahu, aga samas selle kiheleva tunde iga obstaakli osas. Sellel suvel õnnestus mul töötada Põltsamaa Wpargis ja näha kogu seda veelauatamise elu ja melu ka teiselt poolt. Küll on lahe, et minu esimene päris töökoht oli mu unistuste töö. Töötasin kohvikus ja nautisin väga inimestega suhtlemist ja seda, et uksest välja astudes sasib su juukseid soe tuul, nina paitab kõrvetav päike, mööda õue jookseb Snuupkoer ja ümberringi on rahulolevate nägudega läbimärjad töökaaslased, rääkides õhinal oma sooritatud uutest trikkidest. See oli mega lahe suvi. 

Kõige selle peale küsitakse minult tihti, et Laura, palju sa jaksad?! Ma varem ütlesin kohmetu näoga, et ma ei tea, enda arvates ei teegi ma ju midagi erilist. Aga viimasel aastal peale erinevaid tiitleid ja tunnustusi olen hakanud mõistma, et võib-olla ma tõesti vahest saavutan või teen natuke rohkem kui mõni teine. Ma olen hakanud mõistma, et kui sa teed neid asju mis täidavad su hinge, siis sul jagub jõudu ja tahtmist. See ütlus, kes teeb see jõuab, on ikka täiesti õige. Olen aru saanud, et elus on asjad mida sa pead tegema, ja asjad mida sa tahad teha. Esimeste puhul on sul võimalus muuta need endale meeldivaks ja tõesti, suhtumine muudab väga palju. Kõiki asju on palju lihtsam ja toredam teha naeratus näol hea meelega mitte vingudes ja virisedes. Kui sa oled hobid või tegevused endale ise valinud ja see sind enam õnnelikuks ei tee või sa sinna valmis panustama pole, muuda midagi! 

Selleks et elus midagi saavutada, on minu meelest nii, et nii palju kui sinna ise panustada saad, saad sa ka tagasi. Mina usun ka seda, et seltskond ja sõbrad meie ümber mängivad suurt rolli. Ma olen väga tänulik, et olen leidnud endale elus sõbrad, kes mind alati toetavad ja on milleski minust paremad, sest siis on mul kellelt õppida ja oma südameasju arutada. 

Usaldage elu, suhelge inimestega, olge avatud, ja mis peamine, saage iseendaga läbi ja armastage ennast! Õppige iseennast tundma ja oma vajadusi mõistma. Vahel ongi vaja puhata, võtta aeg maha, nutta või naerda end tühjaks või lihtsalt end millekski väheke sundida või motiveerida ja taas edasi minna. Mina olen igatahes põnevil, et elul on mulle nii palju varuks ja õnnelik, et minu ümber on mõned väga head sõbrad ja toetav pere!

Küsis Maris Praats ning toimetas Teeviit sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla 

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus