fbpx

Kogemuslugu: Tee enda aktsepteerimiseni

Koostöös Noorte Vaimse Tervise Liikumisega toome teieni noorte kogemuslood. Noored jagavad oma kogemusi vaimse tervise probleemidest ning oma teekonnast terveks saamisel. Täna jagab oma lugu 16-aastane neiu.

Ma olin väga omapärane laps juba algusest peale, aga see hakkas rohkem silma paistma lasteaias. Mul polnud eriti sõpru, kellega mängida ja muljeid jagada ning seetõttu uitasin omaette mänguväljakul ringi ning rääkisin endaga, kui oli aeg õue mängima minna. Mu suhtlemisoskused polnud eriti head ning kui ma soovisin eakaaslastega rääkida, siis alustasin vestlust mõnest meditsiiniga seotud faktist, mida ma enda raamatutest lugesin. Olin teiste arvates veider, aga tol ajal ma ei lasknud sellel ennast segada.

Kui ma läksin kooli, siis minu n-ö mull, milles ma olin elanud lustlikult 6 aastat, lõhkes. Mu suhtlemisoskuste puudulikkus hakkas tunda andma ning see tekitas mulle palju probleeme. Mäletan, kui ma ei tahtnud esimeses klassis õpetajale öelda, et tema karjumine tegi mulle haiget ning läksin vetsu nutma. Kui ma poole tunni pärast tagasi tulin, siis ta päris minult, kus ma nii kaua olin. Valetasin, et mind pandi kappi kinni, sest ei tahtnud tunnistada, et ma käisin tegelikult nutmas. Sellest tuli suur jama, kuna klassijuhatajale luiskamine oli lubamatu. Õnneks oli minu ema väga mõistev ja kannatlik minuga ning ta õpetas mulle, mida peaks erinevates olukordades tegema ning kuidas enda tunnetest märku anda.

Mu suhtlemisoskused muutusid paremaks, aga mul oli siiski raske mõista enda eakaaslasi. Mul oli küll paar head sõpra, aga seitsmendas klassis hakkas mul kujunema depressioon. See algas sellest, kui mulle väga lähedane inimene keeras mulle selja, sest tal olid teistsugused poliitilised vaated kui minu emal. Mul oli raske sellega leppida. Mu depressioon oli nagu lumepall, mis veeres mööda mäge alla ning muutus aina suuremaks. Ma pöördusin koolipsühholoogi poole, sest ma ei jaksanud neid probleeme enda sees hoida enam. Ma olin suitsiidne ning vigastasin ennast, kuna mul polnud paremaid toimetulekumehhanisme. Ma ei suutnud voodist üles tõusta ning depressiooni tõttu jäi isegi suuhügieen unarusse. Kui ma jõudsin koolist koju, siis ma olin niivõrd väsinud, et läksin otse voodisse, nutsin veidi ning tegin palju uinakuid.

Mäletan, kui ma valmistusin spordipäevaks ning olin juba peaaegu valmis. Järsku tuli masendus lainena ning ma istusin trepi peale ja hakkasin südamest nutma. Ma helistasin emale ning ütlesin talle, et ma ei suuda minna välja ning küsisin talt, kas ma võin minemata jätta. Ta ütles: “Kuule, kui sa tunned, et sa ei jaksa kuhugi minna, siis ära mine. Minu jaoks on oluline, et sa tunneksid ennast hästi ja et sa oleksid õnnelik, lihtsalt kirjuta endale vabastus ja mine puhka.”

Mu koolipsühholoog soovitas minna psühhiaatri juurde, sest asi kiskus juba tõsiseks. Kaheksanda klassi lõpuks sain arstile ning mul diagnoositi mõõdukas depressioon. Mulle ei määratud ravimeid, aga ma olen sellest ajast saadik käinud teraapias. Üheksanda alguses diagnoositi ametlikult Aspergeri sündroom. Kui poisid teada said, et ma olen autistlik, siis nad hakkasid mind verbaalselt kiusama. Alguses oli küll väga raske, aga ma võtsin ennast kokku ning hakkasin tegelema asjadega, mis pakkusid mulle huvi ja kõnetasid mind, nimelt lõin koos nelja tüdrukuga projekti, mille eesmärgiks on tõsta teadlikkust vaimse tervise kohta. Üheksanda klassi lõpuks olin palju enesekindlam ja õnnelikum. Gümnaasiumis leidsin endale sõpru ning võin viimaks öelda, et leidsin oma sisemise rahu ja õnne. Võitlus depressiooniga veel käib, aga nüüd on mul olemas paremad toimetulekumehhanismid ning olen enda jaoks loonud tugivõrgustiku, millele võin loota, kui ma olen negatiivsusele vastuvõtlikum.

Tänu mu ema kannatlikkusele ja armastusele, psühholoogidele ja psühhiaatrile, sõpradele ja minu kassile, suutsin ma ületada need raskused. Nüüd ma oskan enda tunnetega toime tulla ning tean, mida teha, kui depressioonilaine on tulemas. Kõige olulisem asi, mida ma õppisin sellest on see, et kui masendus hakkab tulema, siis ma ei tohi mitte mingisugusel juhul üksi jääda. Niimoodi võib minu jaoks olukord väga kiiresti käest ära minna ning ohtlikuks muutuda. Õnneks ma olen jõudnud sellisesse kohta, kus selliseid olukordi esineb harva. Need katsumused on muutnud mind tugevamaks ja enesekindlamaks ning ma leidsin tee enda aktsepteerimiseni sellisena, nagu ma olen. Ma olen õnnelik, et see raske periood minu elus on möödas ning ma tulin sellest võitjana välja. Ma tahtsin enda lugu teiega jagada näitamaks, et raskused on ületatavad, kui on eneseusku.

Loo autor on 16-aastane gümnaasiumiõpilane Harjumaalt. Ta on Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise Liige. Jälgi ENVTLi tegemisi ka Facebookis.

Artikkel on avaldatud 2022. aastal.

Skip to content