fbpx

Kogemuslugu Minniga: mulle meeldib aidata teisi ning näha neid rõõmu ilmeid kui midagi välja tuleb

Seekord oleme teinud loo noore ja aktiivse sportlase, Minni Õunmaaga. Minni sõidab talvel lumelauda ning suvel veelauda, milles on ta saavutanud häid tulemusi.

Kuidas jõudsid veelauani? Milline on olnud sinu teekond? 

Jõudsin veelauani tänu sõbrannale, kes juba varasemalt sõitis, mulle hakkas ka huvi pakkuma ja tahtsin ära proovida, olin siis 14. Olen terve elu natuke ekstreemsusi otsinud. Panin ennast trenni kirja ja hakkasin suvel 2x nädalas kell 10-12 trennis käima. Esimene trenn hirmutas mind natuke ära, kuna kui kukud siis lähed ikka üleni vee alla koos laua ja ülejäänud varustusega. Ma ehmusin ja see tekitas minus uppumise hirmu, kuigi ei pea kartma, sest varustuse hulka kuulub:kiiver, laud koos saabastega, vest ja kalipso, kõik need hoiavad veepeal ning ei lase alla vajuda. 

Algul mõtlesin, et minust küll mingit trikitajat ei saa, käin selle kuu aega trennis ära, mis makstud oli ja siis tulen ära. Kuid juba kolmandas trennis tuli mul väga hästi välja ja hakkasin ennast enesekindlamalt tundma vee peal. Lisaks olid mul väga lahedad trenni kaaslased, kellega koos lõbutseda. Seega pärast kahte nädalat treenimist hakkasin käima hoopis veel tihedamini ehk 4x nädalas ning järgmine aasta liitusin tase kõrgema ehk pro grupiga. Seejärel hakkasin rohkem käima võistlustel ka väljas pool Eestit. Eestis olen olnud juunioride meister ning naiste klassis mitmel aastal teisel kohal. Minu kõige paremaks tulemuseks on Euroopa meistrivõistluste 8.koht. 

Kas veelaud ja lumelauaga sõitmine on sarnased? 

Veelaua ja lumelaua vahel on omad sarnasused ja paljud veelaudurid sõidavad ka lumeluada, sest võiks öelda, et lumelaud on veidi tehnilisem spordiala ning arendam laua kontrolli väga palju. See on ka põhjus, miks veelaudurid lumelauda sõidavad, et saaks ikka talvel ka arendeda.

Kuidas sai sinust treener?

Treeneri huvi tekkis mul juba pärast paari aastat ise spordiga tegelemist. Mulle meeldib aidata teisi ning näha neid rõõmu ilmeid kui midagi välja tuleb. Minu rõõm  treenerina on sama suur, kui inimesel, kes äsja on midagi uut ära õppinud. Kuigi soovisin treeneriks saada juba 16.aastaselt pidin ootama ära kuni sain 18, vastutus on väga suur. Eriti kui anda trenni lastele. Lapsi on üpris palju ja tegemist on siiski ekstreemspordiga, mis omakorda toimub veel vees ehk ohurisk on olemas isegi kui kõik ohunõuded on tagatud treeneri ja õpilase poolt.

Milliseid vigastusi on sul ettetulnud? Kuidas sa püüad vigastusi vältida?

Vigastusi ikka on ettetulnud: palju on olnud põrutusi põlvedele ja seoses sellega erinevaid probleeme(nt luuturse), hüppeliigese väljaväänamine ja mõningaid lihase rebestusi. Kõige tõsisem on olnud peapõrutus, kus hetkeks kaotasin teadvuse.

Vigastuste vältimiseks teen kõvasti trenni ka hooaja väliselt, et lihased oleksid tugevad ja kaitseksid liigeseid. Palju käin jõusaalis, seal teen tasakaalu ja lihasjõudu arendavaid harjutusi. Lisaks sellele käin taipoksis kui veelaud on lõppenud ja lumelaud pole veel jõudnud alata. Tai poks arendab ka väga hästi tasakaalu, käte jõudu ning reaktsiooni kiirust, mida on veelauas vaja. Aga tegemist on ekstreemspordiga ja kõike kahjuks ei saa ära hoida. 

Kas oled veelauatades ohutu sattunud? Kuidas reageerisid ja mida tegid? Millised on üldised ohud veespordis? Kuidas ohte vältida?

Ma ise olen sattunud ohtu ainult ühe korra 6 aasta jooksul ja see oli eelmisel suvel kui sain peapõrutuse ja kaotasin teadvuse. Lendasin kõrgel õhus ja trikk läks valesti kiirus ja kõrgus, kust langesin oli päris suur ja lõin oma pea kõvasti vastu vett ära. Õnneks jäin ma nägu üles poole hulpima ja minu treener kohe nägi, mis juhtus ja ujus mulle järele, tõi mu kaldale ning sealt edasi sain juba ise ja hiljem läksime emosse, kuna hakkasin korrutama lauseid nagu katkine plaat ja kõik oli ümber päris udune. Kukkumise hetke ma ei mäleta siiamaani. 

Veespordis kõige suuremaks ohuks on vast teadvuse kaotamine, kuna vees peab väga kiirelt tegutsema, et kannatanu ei tõmbaks kopse vett täis ja ei saaks suuremaid kahjustusi. SEDA JUHTUB VÄGA HARVA ja mitte inimestega, kes esimest korda proovima tulevad, vaid ikka juba profi sportlastega.Võib olla ka  veel jala väljaväänamisi tuleb ette kas siis hüppeliigesest või põlvest, aga neid ka rohkem siis kui juba trikke tehakse.

Ohtude vältimiseks tuleb olla teadlik: reeglitest, mis wakepark’is kirjas on, kasutada korrektselt kaitsevarustust(õige suurusega kiiver, löök/pääste vest ja õige suurusega veelaua saapad).

Üldiselt muretsema ei peaks, kuna alati on instruktor, kes jälgib sinu sõitu ja näeb kohe, kui sa kukud.

Anna palun nippe noorele, kes tahaks ka veelauda proovida.

Esimest korda soovitan tulla proovima alates juuni keskpaigast, siis juba vesi soojem ja ilmad mõnusamad. Vett ei pea kartma varustus hoiab sind vee peal ja vee alla ei hakka vajuma mitte keegi. Inimesed, kes vähegi veega sõbrad võivad tulla proovima, ei pea olema varasemalt spordiga tegelenud.

Kindlasti võtke kaasa sõbrad ja hea tuju, siis on esimene sõit eriti tore.

Küsis noorteinfoportaal Teeviit sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Maris Praats.

Skip to content