fbpx

Kogemuslugu Andraga: kuidas vahetusaasta YFUga on mõjutanud minu elu

Seekord oleme teinud loo Andraga, et rääkida õppimisest välismaal, kogemustest, väljakutsetest ning paljust muust huvitavast.

Kes Sa oled ja millal sa vahetusaastal käisid?

Alustan siis kõige tavalisema YFU lausega: “Olen Andra ja käisin vahetusaastal USAs 2017/18.” Sellest, kui viieteistaastasena lennukile istusin, on nüüd juba ligi viis aastat möödas. Tundub nagu igavik, kuid samal ajal oleks see nagu alles eile olnud. Kui keegi palub mul oma vahetusaastast rääkida, siis tekib mul omamoodi blokk ette ja tundub nagu ei mäletaks enam mitte midagi. Samas leian ma ikka ja jälle ennast rääkimas vahetusaasta lugusid kõigile, keda kohtan. Vahetusaasta on midagi, mis õpetas mulle, kuidas olla iseseisev ning kuidas mitte alla anda ka kõige raskemas olukorras. Kõlab natuke hirmsalt, kuid ilma selleta ei oleks ma kindlasti see, kes ma praegu olen. 

Milega Sa hetkel tegeled?

Aasta tagasi alustasin ma planeerimist, et mida teha peale keskkooli. Nagu iga teine abiturient oli mul paar varianti, mida teha, kuid ei mingit kindlat ideed. Kaalusin igasuguseid ideid – arhitektuur, disain, politsei, õpetaja jne. Kuid miski ei tundunud nagu see päris õige. Ja just nagu YFUst mulle külge jäi – otsustasin mõelda kastist välja. Seljakotiga Kreekasse! Teha jälle väike vaheaasta, kellel ikka kiire on. Nagu Itaalias öeldakse: “Piano, piano.” Pigem avastan natuke veel ennast ja leian oma õige tee. Minu eesmärgiks oli proovida võimalikult palju erialasid, mis mulle huvi pakuvad. Leidsin veebilehe nimega Workaway, kus erinevad kohad otsivad vabatahtlike, nende poolt on siis majutus ja söök ning mina töötan neile vastutasuks 4-5h tundi päevas. 

Milline idee! Kuidas Su seiklused alguse said?

Alustasin oma teekonda paar nädalat peale lõpetamist. Elasin esialgu loomade varjupaigas, kus andsin koertele ja kassidele süüa ning rohte. Sealt suundusin edasi hobuste farmi, kus elasime ligi 30 vabatahtlikuga telkides, pesime end õues ning jõime hobustega samat vett. Mitte just kõige luksuslikum koht, kuid kohates inimesi üle kogu maailma tekkisid mulle tagasi need vahetusaasta emotsioonid. Nii palju eri keeli, kultuure, temperamente ja maailmavaateid. Vahel leidsin end istumas laua taga, kus pool vestlust oli hispaania keeles  ning teine pool saksa keeles, kuid kuidagi said ikka kõik kõigist aru. Minu järgmiseks peatuspaigaks oli Ateena, kus andsin inglise keele ja kunsti tunde sõjapõgenikele. Õnneks oli mul tundide andmiseks juba tugev põhi all, varem olin YFU vabatahtlikuna käinud tuuritamas ning andnud tunde koolides üle kogu Eesti. Muidu poleks mul vist kunagi julgust olnud minna klassi ette ja seal veel tarka nägu teha. Seal olles sain aru, et õpetaja olla on tegelikult väga tore. 

Kas Sa reisid ja tegutsed üksinda? 

Nii reisides kui ka vahetusaastal tekib alati väga palju sõprussuhteid, mis on küll lühikesed, aga kuna kõik emotsioonid on nii võimendatud saavad need inimesed sulle alati väga lähedaseks ja poevad mega kiiresti südamesse. Nii kohtasin ma ka oma praegust parimat sõpra, kellega kolisin Itaaliasse. Peale Ateenat läksime koos edasi, tegime veel paar Workaway projekti kuni meile tehti tööpakkumine elada aasta aega Sitsiilias. Plaan oli esimesed kuud treenida sukeldumist ja purjetamist ning suvel töötada turistidega. Kumbagi ala polnud ma varem teinud, kuid olin alati sellest unistanud. Ja siin ma nüüd olen, elan Catanias, õpin itaalia keelt, käin iga päev sukeldumas või purjetamas ning söön pastat. Väga palju pastat…

Väga inspireeriv! Lõpetuseks, kui Sa saaks midagi 14-aastasele endale öelda, siis mis see oleks?

Kui ma saaks midagi öelda neljateistaastasele minale, kes vaikselt kooli pingis istub ning isegi klassi ette vastamise peale väga ärevaks muutub, siis ma ütleks: “Palun mine vahetusaastale! See loob sulle kogu aluse kuidas edaspidi elus hakkama saada.” Ilma vahetusaastata ei oleks ma kunagi isegi mõelnud minna ainult seljakotiga teisele poole Euroopat reisima. Või siis oleks ma juba ammu alla andnud ning koju tagasi läinud, kuna võõras kultuuris elamine on raske. Seda vist ei eita keegi. Ning ma ei elaks praegu ka oma unistuste elu. 

Lugu on valminud koostöös YFUga.

Skip to content