Kaks korda aastas tunnustab Päästeamet päästeteenistuse aumärkidega inimesi, kes on üles näidanud vaprust elude päästmisel või panustanud päästeala arengusse. Sel sügisel tunnustasid siseminister Lauri Läänemets ja Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu päästeteenistuse aumärgiga ka Sisekaitseakadeemias õppivaid päästeteenistuse erialal õppivaid noori. Aumärgi „Elupäästja III klassi Medal“ sai Krissu Konoplitski ja aumärgi „Elupäästja II klassi Medal“ sai Kristina Šablovskaja.
Sisekaitseakadeemia kommunikatsioonispetsialist Kristi Kirikal vestles aumärgi saanud noortega, et teada saada, milliste vaprate tegudega nad tunnustuse väärisid, miks nad päästjaks õppima ning mida nad päästja tööst ja elust laiemalt arvavad.
Olete pälvinud päästeteenistuse aumärgi, palun rääkige sellest juhtumist, mis tunnustuse tõi?
Kristina: Oli veebruarikuu, saime väljakutse korteripõlengule. Kohale jõudes saime teada, et üks kannatanu on korteris sees. Korter asus 5. korrusel ja terve trepikoda oli paksu suitsu täis, nähtavust praktiliselt ei olnud. Hakkasime ust lammutama. Selgus, et topeltuksed. Esimese saime kiiresti lahti, aga teisega läks aega, sest seestpoolt oli laepaneel alla kukkunud, mis ukse ees oli. Sisenedes leidsime köögist teadvuseta kannatanu, viisime ta värske õhu kätte ja andsime üle meedikutele. Kõik lõppes õnneks hästi.
Krissu: Minul oli tegu ka korteripõlenguga. Korter asus samuti viiendal korrusel. Ukse taha jõudes selgus, et uks oli kinni, pidime selle avama. Ukse avanedes avastasime, et terve korter oli paksult asju täis, sest seal elas asotsiaalne mees. Seega esimene ülesanne oli kiirelt vabastada tee kannatanuni pääsemiseks. Andsin kolleegidele raadio teel teada, et hakkan korterist asju koridori viskama. Mäletan, et kasutasin selleks enneolematut jõudu. Adrenaliin oli laes. Aga jõudsime õigeaegselt kannatanuni, kes oli vannitoas pikali ja tema kõrval oli tulekolle. Ta oli šokis ja ei reageerinud meie tegevusele. Teda allapoole transportides haaras ta äkitselt käsipuust kinni ning meil läks tükk aega tema vabastamiseks. Mul on väga hea meel, et saime ta päästa.
Kas teil on veel meeles esimene päästmine või mõni tõsisem juhtum?
Kristina: Mul on meeles põleng Saka mõisas, kus asus hooldekodu. Oli talv, ilmastik väga hull, lund sadas, väga tugev tuul. Leegi levik oli kiire. 45 inimest vajasid päästmist. Tee majani oli kõik lume sees, 22 paiku õhtul, kõik oli pime. Kohale jõudes olid politseinikud tegelemas evakuatsiooniga, meie ruttasime meeskonnaga appi. Oli aga inimesi, keda ei õnnestunud tol õhtul päästa, sest nad olid liiga tulekolde sees ja nende päästmine oli ohtlik ka meile. Sellega leppimine oli mulle raske. Jagasin ka oma meeskonnaga seda ja nende toel sain sellest edasi liikuda.
Krissu: Jah, on ikka meeles esimene tõsisem juhtum. 2020. a suvel, kui õppisin veel Väike-Maarjas päästja erialal ja olin komandos praktikal, tuli väljakutse, et inimene on põhjustanud Lemmaku külas liiklusõnnetuse autoga ja sündmuskohalt lahkunud (jalgsi). Sündmuskohal oli ütlusi andmas auto omanik, kes oli joobes ning oma sõnade kohaselt istus õnnetuse ajal kõrvalistuja kohal. Autot juhtis ja liiklusõnnetuse põhjustas aafriklasest naisterahvas, kes sündmuskohalt lahkus, aga hiljem siiski helistas Häirekeskusele. Ta oli suures segaduses ning ei teadnud, kus ta asub, ei mäletanud oma isikukoodi ega auto numbrit. Meie ülesanne oli see naine ülesse leida. Sündmuse lahendamisele kaasati politsei, pääste ja kiirabi ning minu jaoks oli väga huvitav otsingute ajal jälgida erinevate partnerite koostööd. Õnneks otsingud lõppesid edukalt, naine leiti ülesse ja saime toimetada ta kiirabisse – taas üks elu päästetud. Toon veel ühe põneva asjaolu välja, see leitud naisterahvast oli Interpoli poolt tagaotsitav.
Mis teid tõi selle töö juurde? Miks otsustasite päästjaks hakata?
Kristina: Mina oli gümnaasiumis sisekaitse suunal. Kui meil toimus päästeõpe, siis mul tekkis veel suurem huvi selle eriala vastu ja hakkasin õpetaja käest lisainfot uurima selle töö kohta ning hiljem siis juba tulingi õppima.
Krissu: Mul oli tegemist juhusega. Vahetasin elukohta ning seoses sellega tekkis selline idee, et saata CV ja kandideerida. Võib öelda, et natuke selline pea ees tundmatusse hüppamine. Kuigi huvi riigikaitse teemade vastu oli mul enne, sest peale gümnaasiumi lõpetamist olin 3 kuud Kaitseväes. Ma ei teadnud, mida peale lõpetamist teha ning läksin end proovile panema.
Kui kaua olete seda tööd teinud?
Kristina: 2 aastat olen teinud, peale päästekolledži lõpetamist läksin kohe tööle.
Krissu: Mina töötan 2020. a jaanuarist Päästeametis.
Olete mõlemad nüüd uuesti õppimas. Mis tagasi tõi?
Kristina: Mul on soov karjääri teha Päästeametis ja seetõttu tulin 2022. a edasi õppima päästeteenistuse erialale (rakenduskõrgharidus) ja uusi teadmisi omandama. Tahan ka uute inimestega tuttavaks saada, kes töötavad Päästeametis.
Krissu: Mina alustasin kõrgharidusõppes 2021. a sügisel ja soovin end täiendada, et rohkem teada saada sellest valdkonnast ning silmaringi avardada.
Kuidas töö- ja koolielu ühendamine õnnestub?
Kristina: Hetkel väga hästi, ei ole probleeme olnud. Töö juures arvestatakse sellega, et olen vahepeal koolis.
Krissu: Töötamine ja õppimine on mul ka hästi, töö juures arvestatakse minu kooli graafikuga.
Pääste valdkonnas töötab välja palju mehi. Kuidas õppimine sujus poiste keskel?
Kristina: Olin Väike-Maarjas päästja eriala kursusel ainuke tüdruk. Alguses oli raske, sest ei leidnud meestega üht keelt, aga paari kuu jooksul hakkasime suhtlema. Asi muutus, kui meil esmaabi õpe, kiiroperatsioon autos. Enamus sellest õppest tehti paaris, aga ühel korral pidin mina seda üksi tegema. Autost tuli välja võtta mees, kes oli minust 2 korda raskem. Sain sellega väga hästi hakkama ja siis kursusekaaslaste arvamus muutus minust päris palju.
Krissu: Mina olin 2020. a samuti Väike-Maarjas päästja erialal õppides ainuke naine, kokku oli meid 15. Kuna olen pärit Lõuna-Eestist, siis hakkasin kuidagi oma kandi poistega kokku hoidma ja kõik sujus kenasti, kõik olid väga mõistlikud ja toetavad.
Aga tööl olles, kas võetakse võrdselt?
Kristina: Võetakse küll, sest kuigi füüsilised katsed on erinevad, siis töö käigus teeme samasuguseid ülesandeid.
Krissu: Üldiselt ikka, kuigi on vahel hetki, kus väljakutsel vanemad olijad tahavad anda mulle nö kergemaid töid teha või visatakse veidi nalja naiste kulul, aga mina ei lase end sellest häirida ja teen enda tööd nii nagu peab. Usun, et olen sama võimekas teistega.
Kuidas end vormis hoida?
Kristina: Hetkel tegelen jalgpalliga, aga igas komandos on olemas ka jõusaal ja saab ka Stebby kaudu minna sporti tegema.
Krissu: Käin jõusaalis ja olen aastaid tegelenud motospordiga.
Mida ütleksid noortele, kes mõtlevad, kas tulla päästjaks õppima?
Krissu: Füüsiliselt peab olema heas vormis katsete läbimiseks, aga need katsed ei ole ületamatult rasked. Naistele on nüüd ka eraldi nõuded, seega on natuke lihtsam. Täpsema info leiab Sisekaitseakadeemia kodulehelt. Oluline on ka vaimne tugevus, aga see osaliselt kujuneb ka töö käigus, kõike ette mõelda ja näha ei ole võimalik.
Taustaks:
Päästeametis töötab naisi kokku 207. Neist 120 naist töötab põhivaldkonnas, 107 kõrgharidusega, neist 26-l on Sisekaitseakadeemia kõrgharidus. Kutselisi naispäästjaid on tööl 6.
Mehi töötab põhivaldkonnas 1830 meest ja neist päästjaid (päästjad, meeskonnavanemad, rühmapealikud) on 1548 ????.
Artikli autor Kristi Kirikal.
Artikkel on avaldatud noorteinfoportaalis Teeviit 2022. aastal.
