fbpx

Gerti kogemuslugu: kuidas ülikoolis ellu jääda?

Esimene aasta ülikoolis on kaootiline ja kujundav aasta. Olenevalt sellest, kui palju tudeng julgeb ennast avada ja katsetada uusi asju. Panen kirja mõned mõtted, mis mul endal pähe tulevad ülikooliga jamades ning mis võivad mõtteainet pakkuda.

  • Vajaduspõhine õppetoetus. Kui tudeng on noorem kui 25-aastane, moodustab noor ühe leibkonna oma vanematega, isegi kui enam koos ei ela. Nende sissetulekud liidetakse kokku ning üldiselt jääb toetus väikseks – 75 eurot või mitte midagi. Kui aga noor saab 25 aastaseks, saab lapse või abiellub, siis ta moodustab eraldi leibkonna ning kui ei teeni piisavalt, siis toetus kasvab kuni 220 eurot. Asi, millele mõelda ning kuidas seda saaks kasutada.
  • Kõrvaleriala ja peaeriala kattuvused. Kui valid kõrvaleriala, siis see hakkab suure tõenäosusega kattuma su peaeriala ainetega. Hetkel on rohkem võimalusi salvestamiseks ja virtuaalsuseks kui varem lubati ning need annavad rohkem võimalusi. Kuid on palju õppejõude, kes põhimõtteliselt pole nõus oma loenguid salvestama. Asi, mida on vaja õppida, on kindlasti kommunikatsioon õppejõududega. Tõenäoliselt töötab see paremini erialadel, kus on vähem üliõpilasi ning õppejõud jaksavad reageerida. Hustle’imine on suur osa üliõpilaselust. Nt kui tead juba ette, et sul ained kattuvad, siis tuleks uurida õppejõult selgelt ja avatult, et kuidas saaks siiski läbida kursus, kui mõlemas aines on näiteks kohustuslik kohalkäimine. Kommunikatsioon on väga oluline ja nii toimides võib väga hõlpsalt leida lahendusi olukordadele, mis alguses ehk võimatud näivad – alla kindlasti anda ei tasu! Olen kord näinud isegi tüüpi, kes vaidles cum laude endale välja ning muutis oma paari esimese aasta B’d A’deks.
  • Kaugelt ja sõpradeta. Kui peaks juhtuma, et sul pole tuttavaid ülikoolis ja kursakatega ehk pole ka klappi, siis on sügiseti alati võimalus liituda tudengiorganisatsioonidega. Saad sõpru, kellel on raske su eest põgeneda ja praktilisi kogemusi, mida kergelt mujalt ei saa. Mina sain eredamate mälestustena nt konverentse luua, juhtida meeskondi ja arvamusfestivalil töötuba pidada. Korbid on ka üks võimalus, aga neist ma pole tänapäevaste ühiskondlike vajaduste nurgast vaadates siiani aru saanud, miks nad eksisteerivad.
  • Aine läbikukkumine. Tihti juhtub, et võetakse semestriks liigselt palju EAP-sid. Mina ei tea, mis kõige efektiivsem viis on, aga minu strateegia oli alati, et märkida ära need ained, mida on vaja kindlasti läbida ja mõned, mida “võin feilida”. Sest ma teadsin ennast mingi hetk, et semestri lõpus lähevad asjad nii *****, et peab hakkama ohverdama mingeid aineid, jumalatele, et saaks teisi läbida. Peamine, et saab miinimumpunktid kätte. Aineid saab lükata edasi oma tuleviku mina õlgadele, las tema kannatab. Mina tegin esimese aasta alusainet kokku 4 korda enne kui sain läbi. (neljas põrumine oleks olnud automaatne eksmatrikuleerimine, vb on ka praegu nii). See oli päris stressirohke eksam viimasel aastal ja samas nii ajuvaba, et seda olin lihtsalt laiskusest edasi lükanud.
  • Esimestel aastatel on ained igavad. Nii oli vähemalt mul ja paljudel teistel. Ma õppisin keeleteadust ja alusainetega vundamendi loomine, et saaks mõista keerulisemaid asju, võttis aega. Kuid kolmandal aastal käis mul klikk ära, kus ma olin nii palju aega investeerinud erialasse, et mulle hakkas see tegelt pakkuma lõbu kui asjad läksid spetsiifilisemaks. See ei tähenda, et nii on ka sinul, aga see on üks asi, millega võiks arvestada kui esimesel semestril tekib juba soov eriala vahetada. Olen kohanud paljusid, kes alustanud igal aastal uue erialaga, aga ei suuda üheski piisavalt kaua olla, et neid erialasid veidigi mõista.
  • Hädas päästab akadeemiline puhkus. Mingi hetk võivad asjad nii lappe joosta tervises, eraelus, tööga, vaimses maailmas või ülikoolis, et on vaja tõmmata paus ja taastuda. Selleks saab võtta akadeemilist puhkust. Seal on palju kriteeriume ja need muutuvad aastast aastasse. Kuid peamine oleks, jälgida, et pole liiga hilja võtta. Igaks juhuks tasub ka viimane kuupäev märkida ära kalendrisse. Kasvõi, et saaks mainida seda sõbrale, kel rasked ajad. Suhelda selles osas põhjalikult oma õppekorraldus spetsialistiga, et pole mingit möödarääkimist. Mina omast kogemusest ei suhelnud piisavalt temaga ja naastes aasta hiljem anti mulle 1200-eurone arve kätte. Pole just parim kogemus!
  • Google calendar on söber. Et ei ununeks kohtumised, külalisõhtud, loengud, vikerpeod jne siis on hea harjutada sisse selle kasutus. Võttes ÕISist oma ainete toimumiste kalendrikoodi, saab panna seda ka automaatselt ühilduma oma Google kalendriga, et kui tehakse muudatus ÕISis, siis see näitab kohe ka sinu kalendris. See on üks viis, kuidas avaldada muljet teistele ja näidata kui awesome kalendri pro sa oled. See muidugi võib aktivistide kiiks fetiš olla.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus