Gerda Laura Liiv: teekond luulest endani

06.11.2022
Liis Enson, noorteinfo peaekspert

Gerda Laura Liiv on luuletaja, kelle kirjandusmuljeid on võimalik jälgida tema Instagrami kontol @gerdalaura. Praeguseks on ta välja andnud ühe luulekogumiku: „Enne“.

Milline on sinu suhe luulega? 

Esimene kokkupuude oli koolis, kuid siis see eriti ei huvitanud. Esimesi katsetusi kirjutamisega tegingi juhuslikult, vist siis, kui olin 17- või 18-aastane. Siis tekkis mul ka suurem armastus ja see õige tunne, mis pani kirjutama. Sel perioodil kirjutasin pikalt inglise keeles. Kui see suhe katki läks, oli mu ema väga hea suunaja. Tema luges hästi palju kirjandust ja luulet ning jagas mulle tekste, mis teda elus väga aidanud olid. Siis mul tekkiski esimest korda selline arusaam, et luule pole ainult Eesti, sõda ja loodus, vaid võib olla ka tunnete sügavus. See esimene arusaam tuli siis, kui olin umbes 19- või 20-aastane. Võib-olla oli see emotsionaalne kasv, mis seda kõike innustas. Kui ma olin 22-aastane ja juba pikemalt välismaal elanud, sai mu eesti keel kahjustada. Selle hoidmiseks ja parandamiseks hakkasin luulet lugema ning see innustas mind ka ise luulet kirjutama. Sellel oli praktiline eesmärk eesti keelt jälle paremini osata. Hiljem hakkas see kuidagi loomulikult tulema. Eesti keeles olen kirjutanud umbes viis-kuus aastat. Võib-olla oli asi selles, et minuni oli jõudnud ainult ühte tüüpi luule. Ma ei olnud ehk ka emotsionaalselt piisavalt küps, et seda vastu võtta, see sügavus tekkis ikkagi hiljem. See tunne, et siin elus on veel midagi. 

Mis on sinu eesmärk luuletajana pikemas perspektiivis?

Soovin kirjutamisega edasi liikuda. Mind paeluvad praegu väga novellid ja lühijutud, sooviksin kuidagi seda katsetada. Varem kirjutasin luulet väga minakeskselt – see oli viis, kuidas enda tundeid tundsin. Kuid nüüd ma näen, kuidas see on ka viis, mille abil lugusid rääkida, ja võib kohati meelelahutuslik olla. Mul mingeid kindlaid eesmärke pole, sest ma ei taha end kirjutama survestada. Praegu on mul olnud pikem periood, kus ma ei kirjuta mitte midagi. Kui ma varem muretsesin, et kõik mu oskused on kadunud, siis nüüd sihin selle poole, et see kõik tuleks kuidagi loomulikult. Need sunnitud tekstid on liiga pingestatud.

Milline teema ja luuletaja on sulle kõige inspireerivam?

Teemad on aja jooksul muutunud. Kunagi olid need küll armastus ja armuvalu, kuid nüüd, sest ma kirjutan kuidagi teisest kohast, tunnen, et kirjutan rohkem empaatia pealt. Kui räägin kellegagi või kuulen mingit lugu, siis see tohutult mõjutab mind. Ma olen hakanud kirjutama just rohkem teiste inimeste emotsioonide pealt. Üks emotsioon, mis minuni alati jõuab, on igatsus – ükskõik kas inimese, koha või kasvõi ilma järele. See enda eri vormides väga kõnetab mind.

Mul on Doris Kareva koostatud luulekogu „Sina ja mina“, kus on väga palju Eesti luuletajaid, näiteks Anna Haava ja Indrek Hirv. Selle olen umbes viis või kuus korda otsast lõpuni lugenud. See luuletajate kombinatsioon on mind väga palju mõjutanud. Hiljuti olen lugenud väga palju Indrek Hirve, Anna Haavat, Jaan Kaplinskit. Algusajal lugesin hoopis sellist luuletajat nagu R. H. Sin, kes sarnaneb rohkem just Rupi Kauri stiiliga, ja ma näen ka neid mõjutusi enda varasemates töödes. Mind on mõjutanud väga palju ka näiteks Tõnu Õnnepalu, kuid mitte luuletajana, vaid lihtsalt enda kirjastiiliga.

Kui palju peab üks luuletaja ennast oma tekstidesse ohverdama?

Ma arvan, et igasugune kunst on endast millegi ära andmine. Sa justkui võtad midagi, mis on sinu sees, ja paned selle mingisse vormi – olgu see siis luuletus, muusika, mingi pilt või isegi lihtsalt vestlus. Kas see on ohvriandmine, ei oska ma öelda. Võib-olla sõltub temaatikast. Üks asi on kirjutamine, hoopis teine asi on selle teksti teistega jagamine. Kui sa enda teksti jagad, siis on küll selline tunne, nagu see tekst poleks enam sinu enda oma. Sellest hetkest kuulub see tekst juba teistele: ta kuulub nendele, kes seda loevad ja kes kujutavad seda ette juba täiesti enda moodi. Alguses sa tood selle teksti endast välja ja teine etapp on selle endast lahti laskmine. Enda luule jagamine on väga intiimne. Sa avad end inimestele täiesti teisel moel. Sellepärast võib negatiivne tagasiside luuletajat piltlikult lõigata: tihtipeale ei kritiseerita sind inimesena, vaid ikkagi sinu teksti, kuid sinu jaoks on see kõik lõimunud.

Mis on luuletaja olemise kõige keerulisem osa?

Kirjutamine on üks luuletaja olemise etappe, kuid teine osa sellest on enda luule toimetamine. Sa hakkad kihistama ja kritiseerima enda tekste. Sellepärast ei tohiks neid teha koos – kui sa kirjutad, siis sa ei tohi kohe toimetada, sest see on hoopis teine pool sinust, mis tuleb välja. Toimetaja minus endas on väga kriitiline ja vaatab enda loodud tekste hoopis teise pilguga. See vist ongi kõige keerulisem. Väga paljud tekstid ongi mul jäänud katki just selle karmi toimetamise tõttu.

Intervjuu tegi Teeviit noorteinfoportaali vabatahtlik Karola Lee Aasavelt. 

Intervjuu on avaldatud aastal 2022.

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend