Seekord oleme teinud loo noorega, kes on abi saanud Lasteabi telefonist. Lasteabile on võimalik helistada tasuta numbril 116 111 või vestelda kodulehel lasteabi.ee.
Minu nimi on Clara, olen 17. aastane. Olen tegelenud üle kümne aasta saavutusspordiga, kus olen ka päris edukas olnud. Lisaks tegelen vabal ajal oma lõbuks laskespordiga. Olen tegelenud ka kunstiga 3 aastat ning muusikakoolis klaveriõpingutega 5 aastat. Lisaks olen Lastekaitse Liidu vabavõrgustiku liige ja õpin reikit (reiki on kätega tervendamine).
Missugused mured või raskused sinu elus on olnud? Kuidas need sind tundma panid?
Olen enda lühikese elu jooksul nii mõndagi näinud nii enda kui ka teiste pealt. Siia alla käib koolikiusamine, alates 13. eluaastast perekonnast eraldi elamine, olen olnud seksuaalväärteo ohver, aastaid kannatanud sotsiaalärevuse ning vahetevahel enesetapumõtete all, millele liitus toitumishäire neli aastat tagasi.
Kuna tegelen saavutusspordiga, siis olen jäänud ka erinevate treenerite hambusse kommentaaridega “sa peaksid alla võtma“, “jäta kõik magus oma menüüst välja“, “söö vähem”, “sul on endal kergem kui alla võtad” jne. Iseenesest ma saan neist aru, et mul on kõhnemana lihtsam sportida (kuigi ma olin tollal perfektses kaalus), aga see, et minu probleemist räägiti valjusti teiste kuuldes, siis see oli alandav, vale ja enesehinnangut väga kahjustav inimesele, kes oli tollal nii noor ja kannatas väga suure sotsiaalärevuse all. Aja jooksul mõnes mõttes harjusin sellega küll ära, kasvatasin endale paksu naha nagu öeldaks, kuid alguses olid kommentaarid tõesti väga haiget tegevad, need mõjutasid mind tugevalt aastaid. Sellisest asjast võivad tekkida igasugused vaimse tervise hädad, näiteks ärevushäire, depressioon, enesetapumõtted/katsed jne, kuna noorena me juhindume pigem teiste arvamusest.
Kust ja kuidas said abi? Mis sind toetanud on?
Nimelt sattusin suve algul Lastekaitse Liidu poolt korraldatud suvekooli, kus koolitati välja laste saadikuid. Laagri jooksul vestlesin inimestega Lasteabist ja Lastekaitse Liidust, kes olid kohustatud edasi andma info minu seksuaal väärteo loo kohta. Siis määrati mulle Lastemajja kliiniline psühholoog, kelle vastuvõtule sain juba järgmisel nädalal! Lastemajas on väga hea ja rahulik õhkkond ja kõik töötajad on ka väga sõbralikud. Saan endale määratud psühholoogiga väga hästi läbi, temaga on tunne nagu räägiks sõbrannaga, mitte nõustajaga.
Kindlasti on mind aidanud vaimsusega tegelemine, läbi selle olen saanud probleeme märgata, mis nõuaks tervendamist ja tänu reikile ja oma reiki õpetajale saan oma haavu vaikselt kokku “õmmelda”.
Millist abi said lasteabist, lastemajast?
2018. aastal, ühel süngel perioodil, kirjutasin lasteabi e-nõustajale. Seal sain enda probleemidele kellegi teise vaatenurga ehk hakkasin oma probleeme nägema mitmest vaatest, mis aitas probleeme rohkem mõista.
Lastemajast olen saanud kliiniliselt psühholoogilt abi, kuid samas on meil sõbralik suhe, mille tõttu olen saanud arutada temaga ka muudest maailma asjadest, mis on väga hariv olnud.
Mida soovitaksid teistele noortele, kes on keerulises olukorras, õnnetud? Kes saaks neid aidata? Kuidas nad saaksid ennast toetada?
Ilmselt olete kuulnud lauset ,,kõik läheb paremaks“. See mõnes mõttes ongi nii, kuid see lause ütleks nagu seda, et kõik on varsti jäädavalt hea, kuid reaalsuses kahjuks see nii ju pole, reaalsuses on selline: puu tormis õõtsub ja paiskab lehti maha, päiksepaistel särab ja toodab hapniku, inimese elu kulgeb ju samamoodi – tormis proovime tugevaks jääda, kaotades mõne pisara, kuid õnnehetkedel jagama maailmaga naeru.
Algus oli nii depressiivne seetõttu, et minu paranemisprotsessis on suurt rolli mänginud enda reaalsuse mõistmine ja aktsepteerimine. Näiteks ka alkohoolikutele pannaks paber ette ja lastakse kirjutada, mis nende kõik probleemid on, et nad neid näeksid ja tunnistama hakkaksid. Sest kuidas sa saad probleemi lahendada kui ise sellest arugi ei anna? Sellega tahangi öelda, et kirjuta välja ja mõista ning tunnista endale oma probleeme. Sellele mõeldes võib sul juba viha tekkida, sa võid nutta või end halvasti tunda, see on normaalne, nö peeglisse vaatamine ongi väga raske, aga see on vajalik samm tervenemise suunas. Ka mina olin sellest mõttest lausa tulivihane, ma ei suutnud aastaid endale peegeldada seda külge, mida tahtsin tulihingeliselt hüljata ja varjata.
Olen ühtlasi alustanud ka mediteerimisega, hakanud märkama, mida mu keha ja hing tõeliselt tahavad. Kui tunnen, et trenni minek mingil päeval on halb otsus, siis ei lähegi, kuigi süümepiinadega tegelen siiani, süümepiinadega toimetulekuks räägin endaga läbi, et miks tegin sellise valiku. Lisaks söön kordades vähem magusat söömispuhangute ajal kui enne ja neid puhanguid on palju harvem max 3x nädalas, enne oli igapäevaselt.
Ehk nagu näha, ei ole minagi veel oma paranemisega kaugeltki lõpusirgel. Võin kogemusest seda öelda, et enne ühe paranemise etapi lõpetamist teed sa tagasisammu. Toon näite, et eelmisest lausest saaks paremini aru: oletame, et poisil nimega Juku olid söömissööstud 5x nädalas, nüüd viimased kuu aega olid need toimunud 3x nädalas, Juku mõtles, et ta on nüüd tervenemas, kuid järsku hakkas ta igapäevaselt söömissööstude all kannatama, Juku oli väga kurb, sest mõtles, et nägi palju vaeva ja tervenes, kuid nüüd ta nägi, et see ei ole nii. Kuid peale seda perioodi olid tal söömissööstud ainult 2x nädalas. Ehk, mida ma selle näitega tahan öelda on see, et enne eelmise taseme läbimist ei saa sa minna uuele, sind pannakse proovile enne kui järgmist astet astuda saad.
Kokkuvõtlikult: tervenemine algab endale probleemi tunnistamisest ja aktsepteerimisest!
Ma soovin, et aina rohkem inimesi kellega on samu asju juhtunud, mis minuga saaksid aru, et nad ei pea ennast juhtunus süüdistama ja, et nad on võimelised selle “kogemuse pagasiga” edukalt edasi elama ja, et need varjatud probleemid muutuksid normaalsuseks, et keegi ei peaks kannatama selle all, et ta ei saa oma muret kurta, sest “nii ei ole sobilik”. Ega saaks kommentaare nagu “sa tahad lihtsalt tähelepanu”. Neile, kes seda viimast lauset näiteks oma lapsele ütlevad tahaksin neilt tõesti küsida: ,,miks sa siis ei pööra oma lapsele tähelepanu? Kas sa oled mõelnud, miks ta seda tähelepanu siis üldse otsib?” Kõigel on põhjus.
Lõpetan 5 reiki põhimõtetega, mis on minu meelest head laused, mille järgi elada:
Vähemalt täna ära muretse.
Vähemalt täna ära pea viha.
Austa oma vanemaid, õpetajaid ja eakaid.
Teeni oma elatist ausalt.
Ole kõige eest tänulik.
Artikkel valminud 2022 aastal.
