fbpx

Arstitudeng: probleemid, mis tunduvad kõige isiklikumad ja häbi tekitavamad, on tihti kõige levinumad

Noorteinfoportaali Teeviit novembrikuu teemaks on noorsootöö võimalused. Lisaks oleme võtnud fookusesse noorsootöö nädala teemana vaimse tervise. Sellega seoses oleme teinud intervjuu Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi poolt eestveetava vaimse tervise loengute projekti juhi Markus Mõistusega.

Rääkige, millega tegeleb teie projekt?

Lühidalt öeldes oleme vabatahtlikud, kes räägivad noortele vaimsest tervisest. Koolitame igal aastal koostöös Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise ja Lahendus.net’i koolitajate, psühholoogide jt asjatundjatega välja mõnikümmend lektorit, kes käivad gümnaasiumile, põhikooli vanemale astmele ja ka noortekeskustele rääkimas vaimset tervist puudutavatest teemadest, sealhulgas vaimse tervise olemus, levinumad häired, suitsiid ja abi otsimise võimalused. 

Kust tuli projekti idee? Miks just selline teema?

Projekt on mingil kujul eksisteerinud kümmekond aastat. Kuna suuresti tudengite poolt hallatava projekti võtmeinimesed on selle aja jooksul korduvalt vahetunud, ei oska ma selle algatajate eest rääkida. Küll aga tean, miks projekt kõnetab mind isiklikult.

Inimese aju on kõige keerulisem teadaolev objekt universumis. Ometigi on see erandlik selle poolest, et ühiskonnas valitseb eeldus, et peame seda justkui võluväel ise kasutama õppima. Kui tahame autot juhtida, läheme autokooli. Aga kuhu pöörduda siis, kui tahame saada inimeseks, kelle tunde- ja mõttemaailm peab vastu elu keerdkäikudele, kes suudab pürgida oma eesmärkide poole, kes oskab hoida ennast ja teisi ning tunneb, et elu on elamist väärt? Nende ülesannetega, mis on elus ühed keerulisimad, jääme tihti hätta. Tagatipuks tunneme veel häbi, et me omapäi hakkama ei saa.

Aasta jooksul kannatab mõne vaimse tervise häire all hinnanguliselt koguni 38% Euroopa Liidu elanikest. See tähendab, et kui vaimse tervise probleemi pole meil endil, on see meie sõbral, kaaslasel, emal, lapsel või kolleegil. Noored on eriti haavatavad ning 75% vaimse tervise häireid avaldub just nimelt noores eas, enne 24. eluaastat.

Olukorra parandamiseks on oluline ennetus ja õigeaegne abi. Kaks suurt takistust on teadmatus ja stigma. On erandeid, kuid paljudel juhtudel ei räägita koolides vaimsest tervisest piisavalt. Kodus pole asjalood paremad, kuna noorte vanemad on tihti vähem teadlikud kui noored ise. Kes siis annab meie noortele teadmised ja tööriistad selleks, et eluga paremini toime tulla ja hätta jäädes abi otsida? Loodame olla üks killuke vastusest sellele küsimusele.   

Milline on olnud projekti korraldus protsess? 

Igal kevadel valib Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts projektijuhi, kes järgneva aasta jooksul vaimse tervise loengutega tegeleva tiimi eesotsa asub. Sügisel otsime sponsoreid ja korraldame koos abilistega Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendusest vaimse tervise lektorite koolituse, kuhu valime osalema motiveeritud vabatahtlikud, kes on enamjaolt arsti- või psühholoogiatudengid. Koolituse läbinud annavad oma esimese loengu suurema kogemusepagasiga lektoritele, seejärel on nad valmis teemadest juba kooliealistele rääkima. Kui meile kirjutab kool või noortekeskus, kes on huvitatud meie loengutest, otsime lektori, kes saab sobival ajal kooli õpilastega oma teadmisi jagada.

Millised on olnud suurimad väljakutsed? Aga rõõmud? 

Minu jaoks on suurim väljakutse olnud hoida ennast ja oma tiimi motiveerituna. Kuna teeme asja vabatahtlikena oma õpingute ja/või töö kõrvalt, kerkivad esiplaanile argielu kohustused ja ülla eesmärgiga ette võetud lisaülesanne kipub jääma sekundaarseks.

Inimesed tulevad koolitusele lektoriteks saama suure entusiasmiga, kuid neid, kel seda kauemaks jätkub, on juba vähem. Ühel lektoril ei pruugi muude kohustuste kõrvalt väga tihti loengu andmiseks võimalust tekkida ja seetõttu jääb saamata rahulolutunne ning väheneb motivatsioon. Erinevalt lektoritest, kes saavad emotsionaalse kontakti kuulajatega, näen projektijuhina oma töö vilju kõigest tähtede ja numbritena tabelis. Minu eesmärk on, et projektis osalejad tunneksid end ühtsemana ja inspireeriksid üksteist tööga jätkama.

Üks rõõmudest on koolide ja lektorite kokku viimine, kuna see annab teadmise, et olen 

suutnud luua järjekordse võimaluse noorte elusid puudutada. Suurim rõõm oli ehk tänavu oktoobris lektorite koolituse korraldamine. Näha kaasa mõtlemas inimesi, kes jagavad minuga teatud väärtusi ja tahavad siiralt maailma paremaks muuta, oli väga liigutav.

Mida olete ise õppinud projektist?

Tegeleda teemaga, mis sulle korda läheb, koos inimestega, kes sama asja väärtustavad, on hea viis elada tähendusrikkamat ja enesekindlamat elu.

Kuidas hoiate ise enda vaimset tervist? Millised on parimad nipid?

Üks igavamaid, kuid samas tähtsamaid asju on hoolitseda oma baasvajaduste eest: piisavalt magada ja liikuda, kosutada keha täisväärtusliku toiduga, hoida suhteid lähedastega ja lisada oma päeva tegevusi, mis tekitavad meeldivaid emotsioone. Peaasi nimetab neid vaimse tervise vitamiinideks. Muidugi on seda kõike tunduvalt lihtsam öelda kui teha – hetkel ei käitu minagi üheski neist valdkondadest eeskujulikult.

Üks asi, mis mind on palju aidanud, on teadvelolek ehk mindfulness. On lihtne sattuda olukorda, kus ajame oma mõtted ja tunded segi tegeliku maailmaga ja kui need on negatiivsed, siis näibki, et kõik on halvasti. Teadvelolek aitab eristada välismaailma oma sisemaailmast ja märgata, et meie mõtted ja tunded ongi lihtsalt mõtted ja tunded.

Raske, kuid oluline asi on enesehoolivus. Suur osa meist kohtlevad iseennast tunduvalt halvemini kui teisi inimesi. Kui sõbra murele on meie reaktsiooniks kaastunne, siis enda mure puhul kriitika. See tekitab palju stressi ja tunde, et elus jääb puudu mõistmisest ja hoolivusest, isegi kui meie ümber on piisavalt inimesi, kes meist tegelikult hoolivad. Inimesena, kel on harjumus end alavääristada, üritan järgida lihtsat reeglit: „Kohtle ennast kui oma parimat sõpra. Kui sa ei ütleks midagi oma parimale sõbrale, siis ära ütle seda ka iseendale.“

Mida tahaksite öelda noorele, kellel on probleemid, kuid ei julge nendest rääkida. 

Probleemid, mis tunduvad kõige isiklikumad ja häbi tekitavamad, on tihti kõige levinumad. Enamik meist kogevad suuremal või vähemal määral hirmu, teadmatust, ebakindlust ja teisi negatiivseid emotsioone, kuid varjavad neid samamoodi kui sina. See tekitab olukorra, kus tunneme end oma probleemidega üksi, sest üritame kõik teeselda, et meil pole neid. 

Oma murede jagamine on alguses hirmutav. Kui sinu elus on mõni inimene, keda usaldad, olgu see sõber, pereliige või keegi teine, proovi julgus kokku võtta ja temaga rääkida. Kui ta sinust hoolib, ei mõista ta sind hukka. Võib-olla kardad rääkida, sest keegi on varem sellele halvasti reageerinud, aga see näitab halvas valguses ainult teda, mitte sind. Väärid võimalust otsida teine inimene, kes ei tee nii. 

Kui sinu probleem häirib sind, on see piisavalt tõsine, et väärida abi. Ära karda pöörduda nõustaja, psühholoogi või psühhiaatri poole, sest „äkki ei ole asi piisavalt tõsine“. Alustuseks võid kirjutada nõustajatele lehekülgedel Lahendus.net või Peaasi.ee – nemad oskavad sind aidata ja vajadusel edasi suunata.

Keegi meist ei pea oma murega üksi jääma. See võib olla raske ja võtta aega, aga ära anna alla ja leia võimalus end aidata, sest sa päriselt väärid seda.

Pakilise mure korral helista/kirjuta: 

Lasteabi: 116 111, chat lehel lasteabi.ee (24h) 

Ohvriabi 116 006, chat lehel palunabi.ee (24h) 

Kiirabi: 112 (24h)

Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)

Psühholoogilise kriisiabi telefon: 6314300 (tööpäeviti kl 9-20)

Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-23)

Peaasi.ee veebinõustamine (vastus 3 päeva jooksul) – http://peaasi.ee/kysi-noustajalt/

Teksti toimetas sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla 

Artikkel on avaldatud 2022. aastal.

Skip to content