fbpx

Kogemuslugu Agnes Väesteriga vaimse tervise teemal

Täna räägib enda vaimse tervise loo Teeviit vabatahtlik Agnes Väester.

Mina olen Agnes, 15-aastane noor, kelle teekond vaimse tervisega on väga künklik olnud. Minu teekond algas juba siis kui päris pisikene olin. Mu isa oli kinnipidamisasutuses ning kui ta välja sai oli tal väga raske ja üritas endalt seetõttu elu võtta, mille tagajärjel on ta invaliid. Mul oli kasuisa, kes oli minu vastu vägivaldne ja väärkohtles mind, millest ma rääkida ei julgenud. Varjasin seda oma ema eest ning kui see vägivaldsus välja tuli ei julgenud mu ema temast lahku minna, sest ta kartis, et me ei saa hakkama muidu. Pikema aja peale otsustas ema ikkagi lahutada, sest olukord oli nii täbar.

 Möödus päris mitu aastat sellest ning neljandas klassis sain teada, et mu parim sõbranna sattus autoõnnetusse, mille tagajärjel suri. See oli minu raskuste tipphetk ja olin väga hädas endaga. Avastasin enesevigastamise, kui toimetulekumehhanismina. Sain aru, et see on väga halb, aga ma ei  osanud paremini toime tulla. Otsustasin, et pean kellegagi rääkima, kuid ma ei teadnud kellega.

Mõtlesin kirjutada oma inglise keele õpetajale, sest ta oli ainus kellele millestki rääkides tundsin end turvaliselt. Ta aitas ja toetas mind väga palju. Toeks olid ka paar sõbrannat, kellele julgesin oma tunnetest rääkida. Nii sõbrannad kui ka mu õpetaja innustasid mind spetsialisti juurde pöörduma. Möödus umbes 2 aastat, kui  otsustasin, et otsin ikka  abi spetsialistidelt. Läksin rääkisin emale, et mul on raske, ilma täpsustamata, ning alguses ta väga ei uskunud, et kuidas nii halb saab olla aga oli nõus ikkagi psühhiaatri aja panema.

Paari kuu pärast saabus aeg minna psühhiaatri juurde ja rääkimine oli minu jaoks väga keeruline. Psühhiaater andis mulle portsu küsimustikke, mille tulemuste põhjal otsustas ta mind haigla järjekorda panna. Ma kartsin väga, mind ootas ees uus koht, uued inimesed. Umbes kuu aja pärast sain haiglasse. Haiglas tuli välja väärkohtlemine. Kui mu ema sellest teada sai, mõistis ta mind ning hakkas rohkem toeks olema.   

Peale haiglas olekut hakkasin endaga rohkem tegelema ja enda eest hoolitsema. See, et paremaks saab minna tundus mulle võimatu aga ikkagi üritasin. Liitusin tantsutrenniga, sest tantsimine on mind terve mu elu huvitanud. Tantsimine andis mulle juurde väga palju motivatsiooni, uusi tutvusi kui ka elurõõmu, mida ma polnud väga kaua tundnud. 

Neli kuud hiljem kutsus mu psühholoog mind osalema dialektilise käitumisteraapia grupis. Alguses hirmutas ära küll, et teistega koos ja, et suitsiidikatset ei tohi teha, sest peale katset ei saa enam grupiteraapias osaleda. Otsustasin ikkagi liituda ning õppisin seal väga palju oskusi ja alternatiive enesevigastamisele. Grupi lõpuks (poole aasta pärast) olin enda üle uhke, et võtsin end kokku ja liitusin. Õppisin enda valideerimist, positiivsete ja negatiivsete mõjude kaalumist enne otsuseid tehes, aistingute abil tähelepanu eemale juhtimist jne. 

Leidsin abi ja toetust ka internetist. Kasutasin palju interneti lehekülge Lahendus.net, et saada tasuta e-nõustamist. Liitusin Teeviida vabatahtlike tiimiga, kus minu ülesandeks on artikleid kirjutada. Olen Teeviidast saanud juurde väga palju uusi tutvusi, toredaid kogemusi, uusi teadmisi. Tegelen ka aktiivselt sotsiaalmeedia, kus jagan päris palju vaimse tervisega postitusi kui ka enda tegemiste kohta. 

Artikkel on avaldatud 2022. aastal.

Skip to content