Tere! Mina olen 20-aastane saare tirts Roos Marie Karmel Pšenitšnaja ning käisin
vahetusaastal YFUga Ecuadoris 2021/22. Esmakordselt tegin YFUga tutvust ligi 5 aastat
enne enda vahetusaastat, mil minu vanem õde aasta Mehhikos veetis. Tuhina avalduse
saatmiseks ja lepingu sõlmimiseks sain läbi oma esimese vahetusprogrammi kogemuse, kui
õppisin kuu aega venekeelses koolis. Ecuador osutus valikuks puhtjuhuslikult. Ma olin just
vandunud endale, et jumala eest ei ole nagu vanem õde ja ei lähe ladinasse, kuid sinna ma
siiski sattusin eesmärgiga saada Eestist võimalikult kaugele ning ka enam-vähem
väikesesse riiki.
Mina läksin Ecuadori nii nagu üks tüüpiline vahetusõpilane seda mitte mingil juhul ei teeks ja
ka ei tohiks teha – teadmatuses. Ma teadsin, kus see asub, mis keel ja rahaühik kasutusel on
ning kuhu linna, kelle juurde elama asun. Kuidagi rakendasin sellise põhimõtte, et mida
vähem ma tean, seda vähem on ootusi. Mida vähem on ootusi, seda vähem ma pettun ja
seda rohkem olen ma kõigest nähtust vaimustuses. Lühidalt kokku võttes see töötas. Juba
maandudes tervitasid mind linnatulede sära ja hingematvalt kaunid mäed veel kaunima
taimestikuga.
Vahetusaasta vältel elasin kahes peres. Esimesed kolm kuud elasin ma peres, kellele kuulus
piirkonna suurim traditsiooniliste toitude restoranikett. Nad olid tohutult armsad, kuid nagu
igas pereski, olid ka neil mured, mis vajasid lahendamist ja umbkeelne vahetusõpilane seda
koormat ei vähenda, vaid suurendab. Sedasi sattusin ma novembri kuuks perre, kus isa
kasvatab sukulente, teeb graffiteid, ema töötab tuletõrjujatega ja on olnud reaalne modell,
vanavanemad on tohutult musikaalsed ning kaks väikevenda niisama vahvad. Lisaks sellele
juhtus minu vahetusema venna (ehk minu vahetusonu) vahetustütreks sama lennu
vahetusõpilane Norrast.
Foto: erakogu
Kuna vahetusõpilaseks olemine tähendab siiski seda, et aasta põhirõhk lasub õppimisel, siis
teeme tutvust ka minu kooliga. Mina õppisin katoliiklikus privaatkoolis “Hermano Miguel” La
Salle-Atuntaqui, kus tunnid algasid meil hommikuti 7.30, mil suleti rauduksed, ning koju
saime kella ühe paiku. Õppetöö oli lihtne, kuna nende haridustase tundus olevat mõned
aastad meite omast maas. Aasta jooksul tegelesin laulmisega, mängisin viiulit kohalikus
põlisrahva orkestris ning tegin tutvust uue spordialaga Aerial Hammock dance. Lisaks
õppetööle tegutsesin ka paralleelselt vabatahtlikuna inglise keele õpetajana kõige
pisematele, mis aitas hispaania keelt veelgi lihtsamalt omandada.
Mulle jäävad keeled üpris kergelt külge, kui olen antud keelekeskkonnas. Ma südamest
vihkan keelte õppimist, sõnade tuupimist. Sellepärast olen ka väga uhke, et omandasin keele
uues peres pea kahe nädalaga. Õppides oma vahetusvanemaid tundma, oli vaja meil leida
ühine keel. Seda me ei leidnud. Küll aga mõistis isa inglise keelt ning iga õhtu peale
õhtusööki istusime me maha, et maast ja ilmast jutustada ja seda nii, et mina temale inglise
keeles ja tema mulle hispaania keeles vastu. Perfektne ja efektiivne viis kiireks keele
omandamiseks. Hoolimata keelebarjäärist oli klapp teise perega juba esimesest hetkest nii
hea, et esimese õhtu lõpuks ei olnud vanemad mitte Maritza ja Bolivar, vaid mami y papi.
Loomulikult olid aasta tipp-hetkedeks reisid. Meil oli kolm YFU poolset reisi: Amazonas,
Andid ja Galapagose saared. Olen leidnud oma safe place esimese reisi mälestustes. Nimelt
ehitasime ise endale parved, millega pidime mööda Napo jõge majutuspaika naasma. Poolel
teel ilmutasid end tormipilved. Ees on taevas tume, aeg-ajalt näeb välgusähvatust ning
silmanurgast piilub vikerkaar. Selja tagant säravad siiski üksikud päikesekiired läbi paksu
halli paduka. Soojas vees supeldes, nautides külma paduvihma kontrasti kadusid justkui
kõikide mured.
Foto: erakogu
Teine reis oli Andidesse. Sain isegi oma sünnipäeva teiste vahetusõpilaste seltsis veeta.
Arvaks, et oh Ecuador, seal on ju ainult palav päike 24/7, aga unistada pole keelatud.
Mägedes keset märtsi sajab tohutult ning meenutab olemuselt isegi Eesti sügist. Vaatamata
sellele sai veedetud järjekordne nädal keset mägesid, kaunist loodust ja südamlikke inimesi.
Tegime lähemalt tutvust minu kodupiirkonna looduse, muusika, toidu ja traditsioonidega.
Kolmas ja ühtlasi viimane reis oli meil Galapagosel. Täpsemalt kolmel saarel: Isabela, Santa
Cruz ja San Cristobal. Jah, tõepoolest on tegemist samade saartega, kust pärineb
evolutsiooniteooria. Reaalselt kõige kaunim koht, kus eales käinud olen. Kahjuks ka üks
kalleimaid. Seal käisime pidevalt snorgeldamas, mängisime peitust merilõvide ja haidega.
Meil kästi hoida alati 2m elusloodusega vahet, mis oli pea võimatu, kuna ka tänaval pinkide
peal ja all, sildadel ja paatides magasid üliarmsad (aga kurjad) merilõvid. Sama kästi meil ka
vees teha, üks kilpkonn (need hiiglaslikud) seda memo aga ei saanud ning reaalselt
high-five’s mind. Ma poleks ka uskunud, et saan pingviinidega koos pilti teha just sellises
kliimas.
Ilmselgelt on sellise kogemuse tulem rohkelt sõpru, uued teadmised, mälestused ja ka uus
pere, kuid enim hindan ma seda sidet, mis sai loodud iseendaga. Paljud valivad oma tee
vahetusaastale, et leida enese kutsumus, sama tegin ka mina ning isegi, kui praegu ma siiani
olen veidi oma raja leidmisel eksinud, siis siiski on minu tarkuste pagas mitmekordistunud.
Siiani on vaieldamatult lemmik tagajärg vahetusaastale inimeste šokeerimine oma
keeleoskusega, kuna eriti gringana on see käkitegu. Olen leidnud koha sel maamunal just
Ecuadoris, kus olen alati avasüli oodatud ning kus hoitakse mind kui oma.
Ma ei hakka ütlema, et see kogemus on ainult lust ja lillepidu, hoopis vastupidi. See nõuab
aega, ressurse ja rohkelt energiat, tahtmist, aga kui Sinul või Sinu lähedasel on kasvõi
mõtteraasukegi vahetusaastale minemisest, siis kasvõi nutku ja mingu, kuna minu seniste
eluaastate vältel on tegemist olnud kõige kaunima ja harivama aastaga!
