fbpx

Kogemuslugu Tuuliga: kõige rohkem meeldib mulle skautluse juures kogukond

Noorteinfoportaalis Teeviit on üheks teemaks mina ja keskkond ning sellega seoses jagame teiega Tuuli Hansoni lugu skautlusest ja keskkonnast. 

Minu nimi on Tuuli, elan Tallinnas ja olen 14-aastane ökoskaut. Õpin 7. klassis, vabal ajal tegelen keraamika, kitarrimängu ja lugemisega. Olen üsna uudishimulik ja mulle meeldib väga uusi asju proovida, küsimusi küsida ja enda elu igati huvitavamaks muuta.

Kuidas jõudsid Eesti Skautide Ühinguni? Mida oled siiani tänu skautlusele õppinud?

Minu tee skautluseni algas aasta tagasi ühel hallil ja vihmasel märtsi kolmapäeval, kui olin parajasti keraamikaringis ja voolisin järjekordset kunstiteost. Töö kõrvale lobisedes sain teada, et inimene, kellega olin juba 3 aastat koos savi voolinud, on skaut ja mind hakkas asi huvitama. Järgmised poolteist tundi pommitasin teda küsimustega, et kes need skaudid täpselt ikka on ja mida nad teevad ja mis kõige tähtsam – mida ma pean tegema, et ka sellest osa saada. Kui tund läbi sai, olin läbi vihma kodu poole kõndides 100% kindel, et tahan ka skaudiks saada ja lubasin endale, et kohe kui koju jõuan, uurin skautluse ning liitumise kohta lähemalt. Kõik see kõlas nagu täpselt minu teema, asjad mida austan ja oskused, milles tahaksin paremaks saada. Tänaseks on mul liitumisest möödas vaid aasta, kuid skautlusest saanud minu elu nii oluline osa, et see on osa sellest, kes olen. Läbi skautluse olen õppinud eri oskusi sõlmede sidumisest onni ehitamiseni, samuti olen saanud planeerida üritusi ja tutvunud mitmete lahedate inimestega.

Milliseid nippe õppisid hiljuti toimunud ellujäämislaagris?

Kuna tegemist oli minu esimeste ellujäämislaagritega ja minu kokkupuuted sae ja kirvega olid olnud üsnagi minimaalsed, olin enne laagrit väga elevil-põnevil ja ka veidi hirmul. Õnneks oli laager täis minust vanemaid ja targemaid abivalmeid skaute ja peagi tundsin end kui kala vees- õppisin tulepulgaga lõket süütama, metsas leiduvast endale onni ehitama, õnge meisterdama, plastpudelis vett keetma, metsa alt midagi hamba alla leidma ja sealjuures rõõmsat meelt hoidma. Mina näiteks ei teadnud, et kasetohult saab veel ära koorida kõige pealmise kihi, mis süttib vaid sädemest ja, et kui ehitad onni eesoleva lõkke taha nii-öelda tulemüüri, peegeldab see onni soojust tagasi. Samuti ilmnes, et foolium on metsas kasulikum kui tundub, seda saab kasutada potikaanena ja selle sees saab küpsetada kala ning valmistada küpsiseid.

Mis on need 3 asja, mida iga inimene metsa minnes teadma peaks?

Esiteks: ükskõik kuhu sa lähed, tea, kus sa oled. Kunagi ei või teada, millal sinuga midagi juhtuda võib ja sul on oma asukohta teada vaja. Ka tuleb see kasuks, kui laagrikoht on sul teada ja pead kuidagi sinna minna oskama.

Teiseks: paki kaasa korralik kott ja pane selga metsariided. Kui keset metsa avastad, et kuivad varusokid või lõunasöögi snäkid on maha jäänud, ei ole eriti meeldiv tunne. Samuti arvesta, et metsas on teistsugused olud, kui linnas ja kõige uuemad riided on targem koju jätta.

Kolmandaks: tea, kuidas metsas käituda. Ära korja taimi, kui need on looduskaitse all, ära viska prügi maha ja ole üleüldse ümbritseva suhtes lugupidav. Selleks soovitan ka tutvuda igaüheõigusega, seal on kõik väga kenasti välja toodud, mida metsas tohib ja ei tohi teha.

Kuidas jääd ellu metsas, kui pead seal viibima rohkem kui 24h?

Hea tuju ja positiivse meelega! Kui suhtumine on negatiivne ja pea on täis mõtteid „Ei taha, ei jaksa, ei viitsi, ei oska”, siis nii ongi. Tuleb olukord enda jaoks positiivseks muuta ja siis lahenevad ka probleemid. Metsa lähen alati toreda seltskonnaga ja kui plaan on jääda 24 tunniks, on hea seltskond asendamatu. Koos on kõike lõbusam teha ja uusi asju õppida.

Kas on mingid kindlad asjad, mille võtad alati metsa kaasa?

Nagu juba mainisin, hea tuju ja vahva seltskond. Metsas meeldib mulle käia pigem mitmekesi kui üksi ja kambavaimu ning tuju hoidmine on minu jaoks metsas olles oluline. Tavaliselt on mul kaasas nuga, telefon ja midagi magusat (nt kohvioad šokolaadis). Kotti pistan veel varusokid – kindad, akupanga, väikese esmaabi paki, sööginõu (kunagi ei tea, millal vaja läheb) ja pisikese paki soola. Sool võib küll tunduda veider asi, mis kotti pista, aga selle puudumisest olen kogenud õppetunni kogu eluks.

Millise riietuse peaks valima, kui lähed metsa matkale?

Metsa ei soovita selga panna väga kergesti määrduvaid, tuttuusi ega esimest oksa riivates katki minevaid riideid. Metsariided peaksid ennekõike olema mugavad ja seda eriti jalanõude puhul. Kui jalatsid hakkavad hõõruma, ei ole matk pooltki nii mõnus kui võiks olla. Pigem kanna metsas pikki riideid, kindlasti peaks riietus olema kihiline ja pealmine kiht võiks ka vihma pidada.

Kuidas orienteeruda ilma kompassi ja kaardita?

Selleks on mitmeid võimalusi. Kui tead, mis kell on, saab ilmakaared päikese järgi paika panna, keskpäeval on päike lõunas ja päevaga liigub see päripäeva läände. Öösel on abiks tähed ja põhjasuunda näitav Põhjanael. Otse liikumiseks on hea liikuda mööda metsasihte, tiirutamise vältimiseks sihi puudumisel saab ka valida mõne otse ees oleva puu/kivi, kõndida selleni ja siis järgmise sihtpunkti valida, arvestades seejuures, et see paikneks alguspunktiga samal sirgjoonel. Kui juhtumisi satud mõne korralikuma raja otsa komistama, siis tavaliselt viib see ka mõne suurema teeni välja.

Millistel viisidel hoiad sina Eesti keskkonda?

Ma kindlasti eelistan jala käimist, rattasõitu ja ühistransporti autodele. Igapäevaselt sorteerin oma prügi ja ei viska seda maha, kui näen mõnda kommipaberit vms maas vedelemas, korjan selle üles ja viskan prügikasti. Looduses käies ma austan seda ja sealseid asukaid, ei lõhu taimestikku ega käratse liialt. Enne millegi uue ostmist mõtlen, kas mul ikka on seda vaja ja toidupoes käies kasutan korduvkasutatavaid kotte. Lisaks olen lihtsalt teadlik, kuidas minu tegevused keskkonda mõjutavad ja püüan oma jalajälge võimalikult väiksena hoida.

Lõpetuseks – miks on hea olla skaut?

Kõige rohkem meeldib mulle skautluse juures kogukond- kõik on sõbralikud ja abivalmid, nii erinevate huvide, hobide ja elukutsetega, aga ometi nii ühtehoidvad. Selles seltskonnas on väga äge olla, seiklustest osa saada, uusi oskusi õppida ning teiste kogemustest põnevaid jutte kuulata.

Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Britta Kadanik ning toimetas Mariliis Lulla.

Artikkel on avaldatud 2021. aastal

Skip to content