fbpx

Teatrikunsti teeb unikaalseks puudutushaarde ulatus

Seekord jagame Teiega koostöös Eesti Noorsooteatriga teatri väärtuseid. Küsimustele vastab Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas. 

Milliseid väärtusi kannab teater tänapäeval?

Arvan, et üks teatrikunsti võlusid seisneb selles, et ei ole võimalik selle kunstiliigi konkreetseid väärtusi lõpuni määratleda. Igas sõnastuskatses jääb alati palju subjektiivset. Oluline on see, millise vaimse ruumi loob mõni lavastus ehk kunstiteos, kuidas see loodu vaatajale mõjub, kuidas see omakorda mõjutab ühiskonda, milles elame. 

Teatritel kui organisatsioonil/rühmitusel/kooslusel on muidugi võimalik luua väärtusruume oma kunstilistes otsingutes, tööeetikas jne. Need võivad olla nii sisulised kui vormilised suunad.

Noorsooteater on suunatud noorele vaatajale. Meie lavastused on enamjaolt lastele ja noortele, aga seejuures kindlasti ka nende vanematele ja inimestele, kes on igapäevaselt nende noortega koos ja neid ümbritsevad. Meie jaoks tundub oluline hinnanguteta lähenemine (noorele) inimesele, kes just praegusel ajal elab, mõtleb ja on. Ühest küljest peidab väärtus end julgustuses, mõnikord isegi kerges provokatsioonis: kujunda oma arvamus, mine sellega lõpuni, mõtle ise, analüüsi, koge, ole vaba ja omanäoline! Väärtust võib otsida nimelt elu mõtestamisest, eneseanalüüsist ja ilu otsingust.  

Ilul pole siin sugugi vähetähtis roll – see on teatrikunsti juures oluline nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Otsime igas lavastuses sisu ja vormi vastastikku rikastavat dialoogi, meie väljendusvahendite seas on olulisel kohal visuaalteater. See on lavastusliik, kus tähendusi antakse edasi peamiselt visuaalses keeles: tavapärasest enam kasutatakse liikumist, žeste, maske, nukke, objekte, materjale, videot, projektsioone jne. Otsime oma lavastustes teatrikeelt, mis vastaks noore vaataja elutunnetusele, toetaks tema fantaasiat ja kujundilugemisoskust. 

Miks üldse teater sündis?

Teatri sünd ulatub väga ammustesse aegadesse ja on paljuski seotud rituaalse tegevusega. Teatri ajalugu on nii rikkalik ja põnev, et selle avamiseks ja mõtestamiseks tuleks kirjutada eraldi raamat – neid hulgaliselt ka kirjutatud. 

Mind ennast on köitnud 10. sajandi paiku alguse saanud katoliku kiriku traditsioon, kus mängiti pühade ajal kiriku sees või kiriku ees piibliainelisi vaatemänge. Hilisemal perioodil toimusid ka näitemängud müsteeriumide teemadel – on teada, et neid etendusi mängiti korraga suurele hulgale inimestele, need olid olulised ning populaarsed. Väga huvitav teema, mis jõuab ka oma sisuliste algetega tänapäeva välja, on moraliteeside etendamine – mängulised lood pahede ja vooruste võitlusest. 

Teater on oma olemuselt unikaalne kunstivorm – laval toimuv on justkui päris elu ehk reaalsus. Samas aga täiesti irratsionaalne ning annab seetõttu rohekelt võimalusi teemadekäsitluseks, mis võivad olla kerged, rasked, traagilised, koomilised, hellad, jõulised, pinnapealsed ja sügavad – seda kõike ka ühe etenduse jooksul. Teater puudutab õnnestumise korral inimhinge, pakub lohutust, meelelahutust ja loob uusi mõttemustreid, tundevorme – ilmselt on inimesel seda kõike väga vaja.

Miks tasub teatris käia? 

Aeg vaikuseks. Rahuks. Mõtteks. Päris kontaktiks.  Tihti eeldame, et teatris saab vastuseid küsimustele, kuid teinekord on uute küsimuste püstitamine ja tekkimine isegi see kõige intrigeerivam ja huvitavam osa. Teater kõnetab vaatajat tihti ka teemadel, millest igapäevaselt valjult ei räägita, kuid mis meis kõigis olemas on. See annab impulsi  õppida paremini tundma iseennast ja maailma.

Teatris on võimalik lahti mõtestada keerulisi situatsioone, saada julgustust ja leida inspiratsiooni, aga lasta ka vaimul puhata ning mõttemängudega kaasa minna. Usun, et teatrikunst rikastab nii inimese ilumeelt kui ka huumorisoont ning annab võimaluse inspiratsioonist laetud, empaatilise ja avarapilgulise isiksuse arenguks. 

Kust pärineb noorsooteatri nimi? 

Noorsooteater ei olegi oma olemuselt ainult nimi, vaid pigem nimetus teatri kohta, mille peamiseks sihtgrupiks on noor vaataja. Noorsooteater on üle maailma levinud peamiselt sihtrühmapõhise teatri nimetusena. Kõige olulisem, mis määrab ka meie teatri sisu, peegeldub just nimetuses Noorsooteater – see on teater nii väikelastele, koolieelikutele, koolilastele kui ka üliõpilastele ning täiskasvanud noorele vaatajale. 

Miks on vaja eraldi noorsoo teatrit?

Kuigi teatriajaloolistel andmetel ei olnud eelmise noorsooteatri looja Voldemar Panso eesmärgiks luua vaid noore vaataja teatrit, siis mulle meeldib väga üks mõttekäik, mille ta hea sõnameistrina on välja öelnud: „Ei ole vist huvitavamat aega inimese elus kui tema noorus ja kujunemisaastad. Olla selle ea teekaaslane, tema maailmavaate ja ilutunde kasvataja – midagi toredamat, huvitavamat ja mitmekülgsemat ei suudaks ükski teater olla. Olla noorsoo teater tähendab olla kõigi teater, olla vanade teater tähendab olla mitte kõigi teater.“

Olla noorsoo teater tähendab ka meie jaoks olla noor teater, nooruslik teater. See tähendab lahtiütlemist rutiinist, vanast mõttest ja vanast võttest. See tähendab elamist ja hingamist kaasajal. See tähendab tänast päeva, mis vaatab homsesse nagu noorus ise. Aga see tähendab ka vanade väärtuste uuele põlvkonnale säilitamist.

Milline on teatri kollektiiv? Mitu erinevat ametit on teatris? 

Teatri kollektiiv on tervik, iga inimene on oluline, sest teatri moodustavadki ju ennekõike inimesed. Teatris pole ühtegi ebaolulist ametit ega tööd, mis poleks loominguline. Kui inimene juba teatris töötab, siis on tema amet loominguline, olgu ta siis näitleja, koristaja või direktor. Töö loomingulise terviklikkuse nimel on teatris peamine, kuid huvitav on siinjuures asjaolu, et sama oluline on ka loominguline individuaalsus, eripära. Ameteid on teatris palju, Noorsooteatris umbes viiskümmend. 

Millised on peamised etendused ja mis teemasid/valupunkte nad käsitlevad?

Iga lavastus on tegelikult unikaalne, toob endaga kaasa tohutul hulgal erinevaid teemasid ja mõtestamist – kuna Noorsooteatris on lavastusi paljudele erinevatele sihtgruppidele, ei ole võimalik sõnastada valupunkte, mis mingite teemade keskme kokku koondaksid. 

Huvitav on siinjuures see, et vaadates näiteks mõnd lastelavastust, võib noor vaataja laval toimuvat jälgida naerdes, põnevusega, täiskasvanul on aga silmad märjad. Mõne lavastuse järel on saalist väljuvate noorte silmad täidetud erutuse ja inspiratsiooniga. Kostuvad elavad arutelud ja vaidlused. Mõnikord on saalis vahetult pärast etenduse lõppu ning enne aplausi algust minutite pikkune vaikne paus… ja kui siis näitlejate kummardama tulevad, algaks justkui tänutundest täidetud torm. Teatrikunsti teebki unikaalseks puudutushaarde suurus. Inimest ehk vaatajat puudutavad ikka teemad, mis panevad hinge helisema või osutuvad helladele inimlikele kannatustele – neid siin eraldi nimetada tunduks saladuse valju väljarääkimine ning sõnastamatu ime pisendamine. Kõige parem on teatrisse tulla ning ise kogeda, sõnastada.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus