fbpx

Robert Johansoni persoonilugu: Mida kiiremini sõita tahad, seda rohkem riske juurde tuleb

Noorteinfoportaali Teeviit juunikuu teemaks on “Minu ohutu suvi” ning sellega seoses oleme teinud intervjuu noorsportlase Robert Johansoniga, et rääkida rattaspordist ja mäestlaskumisest.

Robert Johanson on noor ja ambitsioonikas downhiller ehk mäestlaskuja, kes on edukalt osalenud mitmetel võistlustel nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Mäestlaskumine on rattaspordiala, kus rada kulgeb peamiselt mäest alla ning vahemaa läbimiseks kasutatakse spetsiaalseid rattaid, millega on võimalik sooritada hüppeid ning sõita ka ekstreemsemates oludes.

Sinu spordiala valik on üsna ainulaadne, kuidas jõudsid mäestlaskumise ja rattaspordini?

Rattaga on meeldinud mulle väiksest saati sõita ning üsna varakult sain juba ilma abiratasteta rattasõidu selgeks. Väiksena käisin väga tihti koos vanaisaga sõitmas nii metsa vahel kui ka mööda linna. Rattaspordiga tõsisemalt hakkasin tegelema üsna hilja kui olin  juba kõiki muid spordialasid proovinud. Jalgpall, korvpall, purjetamine, ujumine jäid kuidagi igavaks, sest olen alati rohkem ekstreemsusi otsinud ja adrenaliini laksu taga ajanud. Kõigepealt jõudsin mäestlaskumiseni, kui ma Pirital kohalikus metsas endast kõvasti vanemaid mehi nägin rattaga hüppamas. Muidugi käisin palju vaatamas kuidas nad sõidavad ja ei läinud palju aega mööda, kui ma ka endale korraliku hüppamiseks mõeldud ratta sain. Sellel ajal ma tegelesin natukene oma lõbuks ka motokrossiga, aga kuna mootorratast oli keeruline kuskile raja peale transportida, siis rattaga hüppamine oli sellele asenduseks ja mets oli kohe kodu kõrval olemas. Niisama omalõbuks tegelesin rattasõiduga päris kaua, kuniks 6-7 aastat tagasi ise CFC spordiklubisse jalgratta trenni läksin. CFC-sse minnes ununes vahepeal hüppamine ja mäestlaskumine ning sõitsin tavalist maastikuratast ja maantee ratast. Paari aasta pärast tuli mäestlaskumise pisik tagasi ja ma olin juba nii palju vanemaks saanud, et vanemad sõitjad kutsusid mind 2015. aastal esimesele mäestlaskumise võistlusele, mis toimus Lõuna-Eestis Kütiorus ning peale seda kohe ka Leetu ja sealt enam tagasiteed eriti ei olnud. 

Oled esindanud Eestit mitmetel võistlustel, milline on olnud sinu meeldejäävaim kogemus?

Üks ilmselt kõige meeldejäävam kogemus oli 2018 noorte mitteametlikud maailmameistrivõistlused Austrias, Serfauses. See võistlus jääb juba sellepärast väga meelde, et  saavutasin seal teise koha – senini minu parim tulemus. Teine põhjus on see, kuidas ma sinna võistlustele üldse kohale jõudsin, olles ise 16-aastane. Kõigepealt muidugi ei olnud keegi nõus minuga Austriasse sõitma ja ma hakkasin otsima muid variante, kuidas sinna jõuda. Siis selgus, et Leedust on ka üks minu vanune poiss sinna minemas, kellega me koos balti karikasarjas koos võistlesime. Sain temaga räägitud, et ta läheb koos oma perega ja kui ma kuidagi Leetu, Kaunasesse saaksin, siis nad võivad mind auto peale võtta. Niisiis pakkisin enda asjad kokku ja läksin üksi koos oma asjade ja jalgrattaga Tallinnast bussi peale ja sõitsin bussiga Leetu. Leedu bussijaamast võttis see poiss ja ta isa mind auto peale. Olin ühe päeva nende juures Leedus ja järgmine päev hakkasime Austriasse sõitma. Tagasi sain samamoodi – nendega Austriast Leetu ja Leedust bussiga Tallinna. Ma siiamaani vahepeal mõtlen, kuidas ma üldse tagasi koju jõudsin, sest ega ma eriti inglise keelt siis ei osanud ja leedukad samamoodi. Vahepeal oli suhtlemiseks google translate’i vaja appi võtta ent käidud sain. 

Mis on mäestlaskumise juures suurim väljakutse ning kas spordiala sobib kõigile?

Mäestlaskumise suurim väljakutse on ilmselt enda hirmudest üle olla ja mitte kartma hakata. See spordiala võiks sobida kõigile, sest tegelikult neid radu tehakse väga palju erinevate tasemetega sõitjatele. Nii lastele, niisama harrastajatele kui ka edasijõudnud sõitjatele. Kindlasti soovitaks kõigil seda proovida. Eestis on hetkel kaks kohta- Kiviõli seiklusturismi keskus ja Munakas, kus on olemas kergemad mäestlaskumise rajad kõigile koos ratta rendiga. Seega kui vähegi võimalik, siis soovitan minna kõigil proovima. 

Vaadates mäestlaskumise pilte ja videoid, võib spordiala tunduda pealtvaatajale üsna ohtlik. Kuidas maandada riske ning mida teed enda turvalisuse tagamiseks?

Eks see ole jah üsna ekstreemne ja ohtlik spordiala kus kukkumised ei pruugi just kõige kergemad olla ning vigastused on väga lihtsad tekkima. See on ka spordiala, kus ma võin omast kogemusest öelda, et kukkudes õpib kõige paremini ja neid kukkumisi on ette tulnud ikka kuhjaga. Sellise spordialaga riske maandada otseselt ei ole võimalik, pigem mida kiiremini sõita tahad seda rohkem riske juurde tuleb. Enda turvalisuse jaoks on muidugi spetsiaalne sõiduvarustus ja kaitsmed. Full face kiiver ehk lõuakaitsmega kiiver on must be ja kindlasti ka kerekaitse, põlvekaitsmed ja küünarnukikaitsmed. 

Mida soovitaksid teha noorel, kes rattaspordist ja mäestlaskumisest huvitub?

Noor, kellel on rohkem huvi mäslaskumise vastu, võiks esialgu minna mõnda Eestis toimuvat võistlust vaatama, et asjast selget ülevaadet saada. Sealt leiaks kindlasti kellegi, kes saaks talle mäestlaskumisest juba täpsemalt rääkida või juhatada teda. Facebookis ja üldse sotsiaalmeedias on gruppe, kus on eesti mäestlaskujad kokku kogunenud ning sealt saaks kindlasti abi ja nõu. 

Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Britt-Lauren Oltsmann.

Toimetas sisuloome tiimi liige Mariliis Lulla 

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus