fbpx

Riina: “JAH!” tagajärg läkitas minu elus omamoodi liblikatiiva efekti”

22.01.2022
Maris Praats, sisuloome tiimijuht

Rääkides Erasmus+ maastikust ja selle hüvedest, mainitakse tihtilugu vahvaid tutvusi maalt ja merelt, põnevaid enesetäiendamise viise ja elumuutvaid kogemusi, tasuta reisimise võimalust ning muidugi ka inspiratsiooni või motivatsiooni saamist tulevasteks ettevõtmisteks. Kui ma peaksin esile tooma vaid ühe põhjuse miljonist, miks peaks iga noor (ja ka mitte enam nii noor) kasvõi korra oma elu jooksul osa võtma Erasmus+ programmist, siis oleks selleks põhjuseks võimalus ise ennast paremini tundma õppida.

Teadagi, võib peadpidi tundmatutesse vetesse sukeldumine olla midagi hirmuäratavat. Samas ühtlasi ka vabastavat ja põnevat. See, mida keegi uutes vetes sulistades leiab on muidugi väga individuaalne – oleme ju kõik ise oma elu kunstnikud. Aga milles ma olen veendunud, on see, et Erasmus+ seiklusele võimalusele andmine ei jäta kedagi kunagi päris ükskõikseks. Tähtis on vaid varuda piisavalt avatud meelt uuteks kogemusteks ja teadmisteks ning elumuutev seiklus võib alata.

Minu esimene Erasmus+ kogemus oli noortevahetus Vilniuses. Olin 16, usin õppur ja võtsin aktiivselt osa kõiksugu erinevatest huvitegevustest ning elu oli tegelikult päris vinks-vonks. Aga mingisugune spice oli justkui puudu ja mul oli konstantselt kuidagi vähe minu tol ajal veel üsna väikesest maailmast. Lihtsalt öeldes: mul oli igav. Väga igav. Esimene projektikogemus, mis juhtus tol ajal spontaanselt öeldud “JAH!” tagajärjel läkitas minu elus omamoodi liblikatiiva efekti, kus peatamatu inertsiga hakkas muutuma nii maailm minu ümber kui ka maailm minu sees. Ühest projektist on tänaseks kasvanud kakskümmend+ ja see, mis või kes ma tänapäeval olen, on tugevalt vorbitud just nende kogemuste poolt, mille osaliseks sain just nimelt Erasmus+ programmi tõttu.

Üks minu lemmikuid projektidel seiklemise kõrvaltoimeid on alati olnud see, kui kiiresti sa satud silmitsi oma tugevuste ja nõrkustega: tahad või ei taha, pead sa varem või hiljem projektil osalema olukordadesse, mis ikka ja jälle panevad sind proovile. Enamuste inimeste jaoks on igapäevane rutiin siiski teatud mõttes mugavustsoon, milles me täidame kindlaid rolle oma kolleegide, pere, sõprade ja tuttavate jaoks. Projekti ajal elad justkui vaakumis, kus  on kõik natukene teistmoodi kui tavaliselt. Sul on aega ja ruumi olla samuti natuke teistmoodi: natuke julgem, natuke ausam, natuke avatum. Lõppude lõpuks, kui sa midagi väga “rumalat” teed, siis sa ei pea muretsema, et kohtad neid inimesi taas oma igapäevaelus: enamus osalejaid elavad teistes riikides sinust sadade/ tuhandete kilomeetrite kaugusel ja see on ju väga lohutav mõte, kas pole?

Suurim “kingitus” mis projektikogemus mulle kaasa andis, on minu väärtuste kaardistamine. Ennem Erasmus+ maailma sattumist kujutasin endale ette üsna lineaarset elu: lõpetada gümnaasium, minna ülikooli, võibolla lubada endale üks vaheaasta hullamiseks ja ringi seiklemiseks, siis ehitada karjääri, luua pere -eks selline lugu on igaühele tuttav. See on vägagi okei ja tore teekond, aga sain peagi aru, et see pole absoluutselt midagi sellist, mis mind tegelikult kõnetab. Projektidel sain tuttavaks igasuguste mind inspireerivate inimestega. Nad elasid erinevates riikides, tegid erinevat tööd, olid kõik erineva taustaga- neil oli kõigil oma eriline lugu rääkida. Üks asi, mis kõiki neid inimesi ühendas, või kippus õhendama, oli see, et oleksin ma neid kohanud oma “päris elus” ja mitte mõnel noortevahetusel või koolitusel, kus ongi natukene teistsugune keskkond, poleks me arvatavasti kunagi sõpradeks saanud.

Kuulates nende lugusid ja üritades mõista, mis paneb neid tiksuma, hakkasin tundma, kuidas minu jaoks kaotas tähtsuse vajadus midagi konkreetset saavutada ja teiste jaoks kuidagi põnev või lahe või vahva tunduda, mis tol hetkel mind painas, kuigi ma ei pruuginud seda endale veel teadvustada. Ainus asi, mis oli järsku väärt püüdlemist ja pingutamist, oli töötamine selle kallal, et olla autentne iseenda ja teistega. Ning loomulikult ka olla õnnelik ja oma eluga rahul- selline tagasihoidlik eesmärk muutus minu jaoks kõige väärtuslikumaks saavutuseks, mida minu süda eales ihaldada võiks.
Iga päeva, nädala, kuu ja aastaga toimub enamustes inimestes vaikselt justkui voolamine mingis suunas, mis kujundab meist need isiksused, kes me igas antud hetkes oleme. Erasmus+ pole muidugi ainus kogemus siin maamuna peal, mis imekombel vorbib sinust fantastilise, mõistva, eduka ja huvitava tegelase. Aga julgen väita, et see annab noore arengule positiivse lükke, avardades silmaringi ning lisades kõigile kübekese julgust, pealehakkamist, enese ning teiste paremat mõistmist ja omamoodi sära. Ning kui ei miskit muud, siis lahedad mälestused ja kogemused, ükskõik mis kujul, on jätkuvalt midagi sellist, mis käib Erasmus+ programmis osalemisega käsikäes.

Artikkel on taasavaldatud Euroopa Noored kodulehelt. Vaata originaali siit.

Artikkel on avaldatud 2022. aastal

.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus