fbpx

Persoonilugu Steffi Pähniga: hoia ennast nagu sa hoiad oma parimaid sõpru!

Noorteinfoportaali Teeviit oktoobrikuu teemaks on vaimne tervis. Sellega seoses oleme teinud intervjuu Steffi Pähniga, et arutada vaimse tervise teemadel.

Olen 26. aastane Tallinnas sündinud ja terve elu elanud. töötan hetkel teist aastat Eesti Noorsooteatris näitlejana.

Teatriteed alustasin Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassist, millele järgnes 4 aastat õpinguid Lavakunstikoolis. Ühtlasi on minu suureks armastuseks tants, millega tegelemist alustasin lapsepõlves ja ka praegu tegutsen tantsija/liikujana teatritöö kõrvalt. 

Millised on Sinu kokkupuuted vaimse tervise teemadega?

Kokkupuuted on isiklikud – nii läbi enda kui kui ka lähedaste kogetu . Vaimne tervis kui eraldi teema, millega teadlikult tegeleda, jõudis tugevamalt mu teadvusesse ilmselt peale keskkooli. Märkasin, et mu meeleolu oli pidevalt kesine , ennergia väga madal. Esialgu pidasin sellist nõrkust, väsimust, kurbust ja tujutust osaks enda loomusest ja maailmavaatest. Tagantjärgi vaadates mõistsin, et depressiivsed mõtted ei ole tegelikult minu pärisosa.

Ühtlasi on mu teele sattunud pigem rohkem kui vähem inimesi, kes erinevate vaimsete raskuste all on kannatanud. Nii oma kogemustest, kui ka teiste seiklustele kaasa elades olen aja jooksul ühtteist kõrvataha pannud. Ja küllap tuleb neid õppetunde veel. Olen valinud ka eriala, mis tegeleb väga palju inimese ja tema hingeeluga, käitumis- ja mõttemustritega. Erinevad inimesed, nende mõtted, rõõmud ja kannatused, psühholoogia laiemalt, on miski, mis mind igapäevaselt väga paeluvad, nii kunstilisel kui ka argisemal tasandil.

Näitlejatööga käib kaasas tihti pikad tööpäevad, kuidas tuled toime stressiga?

Mulle tundub, et stress ei ole alati miski, mida peaks iga hinna eest vältima. Jah, muidugi krooniline väsimus ja ületöötamine hakkab lõpuks kõigi vaimsele ja füüsilisele tervisele, seda tasub vältida. Aga mina isiklikult tunnen, et stressis olles töötan vahel isegi efektiivsemalt kui täiesti värske ja puhanuna. 

Ma kohati väga naudin neid perioode, kui olen hommikust õhtuni rakkes ja ei leia liiga palju aega vahepeatusteks. Mulle meeldib, kui suudan ennast kiiresti ühelt asjalt teisele lülitada ja enda võimeid mingil määral proovile panna. See tekitab sellise elusolemise tunde. Ja kui parasjagu käesolevad projektid on huvitavad, siis nendega kaasnev koormus ja väsimus on kohati isegi nauditavad. Aga jah, seda muidugi juhul, kui on tegu mingi perioodiga, mitte lõputu aastaid kestva ületöötamisega. 

Kõige suurem stress ei teki vist isegi pikkadest tööpäevadest, vaid vahelduse puudumisest. Proovin tekitada võimalusi oma rutiini lõhkumiseks – armastan spontaanseid väljasõite, kui vähegi võimalus tekib.  Ja ilmselt üks väga hea investeering stressi vastu on head sõbrad, oma inimesed, kellega koos olles võin olla täpselt selline nagu ma parasjagu juhtun olema – kas oma õnne tipul või täielikus augus. See investeering on mul hästi tehtud. 

Stressi maandamiseks vajan vahel lihtsalt kaisvõi ühte päeva, kus ma ei pea tegema mitte midagi ja kus saan olla üksi oma kodus ja ei pea kellegi ega millegagi oma energiat jagama.

Kuidas tuled toime madalhetkedega ja kui palju Sul neid ette tuleb?

Eks ikka tuleb ette neid päevi kui voodist püstisaamiseks peab eriti palju vaeva nägema.Tihedust ei oska isegi määrata, ei ole niimoodi jälginud.Olen märganud, et mu meeleolud võivad muutuda väga järsult. Ühel päeval võin jalutada ja mõelda, et voh, kui tore ja vot, kui hästi –  küll see maailm on ikka üks ilus koht. Ja samal õhtul võin juba vastupidist tõdeda, ilma, et väljastpoolt selleks mingit konkreetset impulsi tuleks. Madalhetked vist manifesteeruvad minu puhul isegi rohkem tuimuses, kui tugevas kurbuses, kuid juhtub ka seda. Vahel kaob lihtsalt igasugune huvi ükskõik mille või kelle vastu., aga see on ka okei! See on osa elust. 

Ajapikku olen õppinud ennast natuke rohkem kõrvalt jälgima ja ennast mitte oma tunnetega nii tugevalt samastama. Meenutan endale madalhetkedel, et kõik möödub! Ka see halb tunne peab millalgi mööduma,ikka  tõusud ja mõõnad ☺ . Ja kui varem hakkasin ennast piitsutama ja kurbust, tüdimust, laiskust ette heitma, siis nüüd lasen nendel tunnetel lihtsalt olla ja proovin edasi tegutseda.  Kui vähegi veel jaksu on, siis peab lihtsalt sundima ennast tegudele. Raske on sundida ennast oma mõtteid muutma, aga tegutsemine viib mõtted iseennesest uuele rajale. 

Näitlejana on oluline mitte rolli kinni jääda. Kuidas tuled toime erinevate rollidega?

Ma vist ei ole selle probleemiga ise nii tugevalt kokku puutunud, et oskaksin seda kommenteerida. Ega keegi ei tohiks kuskile kinni jääda, ei lavalisse rolli, ega ka sellesse “näitleja” rolli, et sa oma rollist välja ei saa. Kuskilt peab vist jooksma piir lavaelu ja tavaelu vahel, aga see piir võib kõigil joosta erinevast kohast. Senini olen osanud seda tõmmata ja ei vaevle ühegi rolli käes

 Eks iga prooviprotsessiga kaasneb mingi atmosfäär ja mingid teemad, mida paratamatult koju kaasas võtad, aga see ei ole ju otseselt halb, see on osa sellest tööst.  Muidugi sõltuvalt materjalist, aga üldiselt mulle tundub, et ega teisiti väga ei saagi. 

Mis teeb sind õnnelikuks?

Väga laias laastus olen õnnelik siis, kui ma tunnen, et mul on eesmärk. Ja eesmärgid võivad ju hetkeis erineda, aga see tunne, et sa tead, miks sa midagi teed ja oled õiges kohas, õigete inimestega, see on kõige rahustavam tunne.  

Oled kindlasti pidanud oma teekonnal tegema palju valikuid. Mis Sind aitas?  

Peale Lavakunstikooli oli tunne, et kõik otsused ja valikud on lõputult olulised. Kas jääda vababkutseliseks või minna teatrisse? Kui teatrisse, siis kuhu? Jne jne. 

Praegu aitab valikute tegemistel kõige rohkem teadmine, et midagi ei saa väga valesti minna.Tuleb ennast ja elu usaldada ja mõelda, et tegelikult ei ole see kõik üldse nii oluline!  Kui ka teha mõni “vale” otsus, siis aeg näitab, miks just see otsus siiski õigeks osutub. Ja ajaga on lihtsamaks läinud ka enda sisetunde usaldamine ja vähenenud vajadus kõigile meelejärele olla. Tuleb valida selle järgi, mis endale kõige rohkem hingerahu pakub, küll teised saavad ise hakkama.

Mis Sind elus inspireerib?

Huvitavad inimesed!


Kas annaksid mõne soovituse, kuidas vaimselt heas vormis olla?

Hoia ennast nagu sa hoiad oma parimaid sõpru!Kui sõbral on halb, siis sa hoiad ja toetad teda, mitte ei sõima ja halvusta, eksole. 

Mitte keegi ei mõtle sinust nii palju kui sina ise, ära võta ennast liiga tõsiselt. 

Ja kõik möödub!

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus