fbpx

Persoonilugu Sandra Rajuga: kui sa oled väsinud, siis õpi puhkama, mitte ära anna alla!

Esikaane foto: Jake Farra

Oleme teinud loo Sandra Rajuga, kes nimetab end liikumisaktivistiks. Ta räägib enda teest selleni ning jagab Teiega väärtuslikke nippe trenni tegemiseks. 

Räägi veidi endast 

See on vist üks keerulisemaid küsimusi või ülesandeid, mis mulle viimasel ajal antud on. Mulle tundub, et ma olen just muutuste keskel ja see iseenesest on väga põnev. Üldiselt ma arvan, et ma olen omamoodi vaba hing, seikleja ja väikestviisi rebel. Olen suur unistaja ja kui ma varasemalt arvasin, et see on pigem väga romantiline ja muinasjutuline oskus, millest pole praktilist kasu, siis nüüd ma tunnen, et see oskus on mulle varasemalt palju abiks olnud. Lisaks sellele olen ma inimene, kes peab liikumist väga oluliseks elu osaks – ma püüan läbi oma tegemiste inimesi inspireerida olema füüsiliselt aktiivsemad ja vaimselt tervemad. 

Paljude teiste oma peas keerlevate mõtete seas soovin ma elada mõtte järgi, et kahetseda tuleb neid asju, mida sa teinud ei ole, mitte neid, mida sa oled teinud – isegi, kui midagi läks ikka väga pekki. Las läks – see karastab. Elul on imetabane võime minna täpselt nii nagu vaja ja aus oleks end sel teel usaldada. Oluline on ka oskus ja võime analüüsida seda, mis juhtus ja teha sellele tuginedes järeldused kuidas edasi liikuda. Igal ühel meist on oma tee, küll aga pean ütlema, et ma ei usu saatusesse. Miski pole ette kirjutatud vaid peab lihtsalt väga palju vaeva nägema, et ühel hetkel pusletükid kokku läheksid. Elu vajab tööd ja pühendumist – mitte miski ei tule lihtsalt niisama kätte. Jah, õnn mängib suurt osa meie elust aga sa pead midagi tegema selleks, et end sinna õnne juurde sättida.
Kunagi pole liiga hilja kannapööret teha ja elu muuta, kui sa rahul pole. Serena Williams on öelnud, et “I don’t have time to be negative” ja mul vist on samamoodi. Elu on liiga lühike, et olla kurb asjade pärast, mida sa tegelikult muuta ei saa kuigi ma pean tunnistama, et mulle isegi meeldib aeg-ajalt kurb olla. Selles on midagi omamoodi ilusat. 🙂

Foto: Laura Strandberg

Kust sai alguse sinu tee spordini? 

Oma spordipisiku eest olen ma tänu võlgu vanematele, sest mu ema on teinud juba aastaid Rõuges rühmatreeninguid ning isa oli kunagi kehalise kasvatuse õpetaja, nüüdseks kooli direktor. Oli juba alguses teada, et spordist mul pääsu pole ja praegu ei suudaks ma eksisteerida ilma spordi või sportliku eluviisita. Mäletan, et noorema ei tahtnud ma trenni teha, kuid vanemad siiski mingil määral sundisid ning lõpuks muutus see harjumuseks. Ma olen neile nii tänulik, et nad mind siiski veidike tagant torkisid.

Minu sportliku elu alguseks võib nimetada Tallinna Tehnikaülikooli tantsutüdrukute ühe eestvedaja rolli – see on olnud väga hea elukool. Kõige suurem tähelend minu jaoks tuli siiski sellest, kui mind õnnistati Nike Master Trainer tiitliga – see on olnud tantsutüdrukute kõrval mu teine ‘’elutöö’’ aga ma olen töötanud niiiiiii paljudel erinevatel positsioonidel, et selle peale mõeldes läheb pea isegi veits sassi ja kõik kohad ei tulegi meelde.
Oma sportliku karjääri jooksul olen jõudnud osaleda kahel poolpikal Ironmanil, mitmetel muudel rahvaspordivõistlustel ning ületanud endale seatud isiklikke rekordeid. Olen ääretult tänulik eelkõige iseendale ja spordile nende kõigi saadud õppetundide eest.

Millised on olnud sinu suurimad katsumused? Kuidas sa oled neid ületanud?

Mulle meeldib asju algatada ja ehitada midagi täiesti nullist üles. Kui mõtlema hakkan, siis see on vist kogu aeg nii olnud, ma pole sellest varasemalt nii täpselt aru saanud. Ma rassin, teen rämedalt tööd ja panen kogu oma hinge sinna sisse ja kui näen, et see on valmis ja minul pole seal enam midagi teha, siis annan selle edasi. Las lendab. Selliste projektide tegemine on nagu laste kasvatamine – ühel hetkel lendavad kõik pesast välja. Eks ole alguses veits keeruline oma beebit ära anda aga pikka pilti vaadates tundub väga loogiline, et mingi ring saab täis ja on vaja muutust. 

Suuri asju tehes vajan aeg-ajalt nõu ja kinnitust ka väljastpoolt ja mõnikord leian, et oleks võinud enne millegi alustamist nõu küsida aga eks ma olen veits kange ka – see Lõuna-Eesti naise jonn lööb ikka aeg-ajalt välja. Abi küsimine on minu jaoks mingis mõttes raske aga ma õpin sellest lahti laskma ja sisse juurutama harjumust, et see on okei kui sa ise kõike ei tea ja pead teistelt küsima.

Rääkides veel sellest kangusest (või on see järjepidevus, ma ei teagi). Kui ma teen midagi mille kohta on öelnud ‘’seda pole võimalik teha’’, siis on kohe eriline soov endale ja teistele tõestada, et ‘’näed, saab küll’’ või siis kui ei saa, siis nii ongi. Mul pole probleemi tunnistada, kui ma olen midagi valesti teinud või eksinud aga mul on raske endale tunnistada, kui nägin potentsiaali aga ei püüdnud seda ära teha. Nii lihtne on öelda, et ‘’seda pole kunagi tehtud’’ ja järeldada, et ju siis polegi vaja. Maailma vajab innovaatoreid ja inimesi, kes küsiksid rohkem: ‘’Oota, aga miks ei saa?’’. Ma tahan olla eeskujuks, et hullud ideed saaksid sündima.

Viimastel aastatel olen ma aga õppinud oma lahinguid valima ja kõigesse enam nii kergekäeliselt sisse ei hüppa. Energiaga on selline lugu, et kui annad, siis pead ka vastu saama. Ma olen aina enam tähelepanek kuhu ja kellele ma oma energiat jagan.

Mida sa arvad väljakutsetest?

Love-hate suhe nendega aga ma arvan, et pigem love. Minu soovitus oleks, et alusta lühematest projektidest ja sea endale eesmärgid, mida saad samm-sammult realiseerida. Püüa võtta endale eesmärk või mõni väike asi, mida sa teed näiteks 30 päeva järjest aga tee seda iga päev. Iga päev!
Kui 30 päeva on täis, siis võid alustada uue väljakutsega ja nii aasta lõpuni. Ja miks mitte elu lõpuni?

Foto: Andrei Ozdoba

Millega sa motiveerid ennast tegutsema ja uusi treeninguid proovima? 

Ma kuulan ja jälgin palju seda, mida teised teevad – sotsiaalmeedia on selle jaoks imeline koht! Näiteks, Sportland teeb just Iti-Pätrik Järvega väljakutset, kus Iti proovib iga kuu üht uut spordiala ja seda on nii lahe jälgida – ma olen isegi sealt palju uusi asju õppinud ja innustust saanud.
Ma arvan, et ei tasu karta katsetada ja hiljem enesele tunnistada: „Okei, see pole siiski minu ala“, isegi kui sõbranna arvates oli see parim treening ajaloos. Mine ja katseta ise, sest vaid teiste inimeste kogemustele tuginedes pole võimalik otsust vastu võtta. Kui soovid hakata käima rühmatreeningutes, siis proovi eri stiile ja eri treenereid. Leia see, mis sind kõnetab. Lisaks sellele tähendavad uued treeningud uusi inimesi, uusi kogemusi, uusi emotsioone – see tähendab muutust ja kaartide segamist ja see mõjub elule hästi. 

Anna palun noortele nippe, kuidas hakata tegelema spordiga.

Olles ise veidike saavutusspordiga tegelenud, võin öelda, et on ainult üks vastus – motivatsioon peab tulema sinu enda seest. Sa pead ise tahtma olla sportlik ja sättima endale eesmärgid, mille nimel tööd teha. Ma ei väida, et välised inspiratsiooni lisasutsakad ei ole head, aga tahe ja vajadus peavad tulema enda seest. Kui sa pole oma peas otsustanud, et nüüd ma tahan olla inimene, kes elab kauem ja täisväärtuslikumat elu, inimene, kes hoolib iseendast nii palju, et hakata sportlikuks, siis enne seda on kõik muud motivatsiooniallikad vägagi kaduv nähtus. Kui tahe on paigas, siis tulevad päris ja püsivad muutused.

Kui sa tõesti tunned, et sa ise ei suuda, siis leia endale sõber või kaaslane, kel on sarnane motivatsioonipuuduse mure. Koos on lihtsam ja lõbusam ning inspiratsiooni ka kohe rohkem. Oluline on lihtsalt see, et te liiguksite, sest meie kehad on ju selle jaoks loodud. Mõelge nende peale, kes ei saa seda mitte kunagi teha – ükskõik kui palju nad ka ei tahaks – olgu selleks põhjuseks siis mõni puue, elukoht või näiteks kultuuriline eripära. Teie saate – kasutage seda võimalust. Kui keegi küsib näiteks, et ‘’miks sa seda sporti/võistlust teed?’’, siis ütled, et ‘’because I can’’. Seda tasub ka endale öelda. 

Mida ütleksid 20-aastasele Sandrale?

Ole rahulik, Sann – kõik jookseb täpselt nii paika nagu peab. Vahepeal ongi raske aga need rasked hetked ongi need, mis teevad sinust lõpuks SINU. Reket ka laulis, et ‘’Ma ütlesin hääga, et sa mõtle nüüd pääga. Häbi pole kukkuda vaid sinna lamama jääda’’. Ära jää nende raskete hetkede peale jonnima vaid võta aega vaadata ja märgata, kui palju sul on ümber imelisi inimesi ja mis kõige olulisem – nad on valinud sinu enda kõrvale. See teeb ka sinust imelise inimese!
Lisaks, ole teiste vastu hea, isegi kui nemad ei ole – positiivsus on tegelikult sama nakkav, kui negatiivsus. Kõigile ei saa ega peagi meeldima aga ära lase teiste negatiivsusel enda positiivsusest võitu saada. You do you, baby!

Ning palun – söö normaalselt! Need dieedid ei tee sind ilusamaks vaid hoopis õnnetumaks. Trenn, sõbrad ja normaalne toitumine teevad terveks ja ilusaks. 

Skip to content