fbpx

Persoonilugu Rait Ratasepaga: spordialale tuleb anda võimalus

Käesolev intervjuu on tehtud Rait Ratasepaga.

Minu nimi on Rait Ratasepp. Olen täiesti tavaline 37-aastane mees, kes tegi spordiga tutvust alles 15. eluaastal. Umbes samapalju aega olen ma sportlikus mõttes tegelenud sellega, millega väga paljud meie ümber – lihtsalt jooksnud, keskpärase tulemusega. Seda hetkeni, mil esimest korda ultrasport mu tähelepanu pälvis. 2011. aastal panin end proovile ultrajooksul, kolm aastat hiljem aga juba esimesel ultratriatlonil. Kõigest viie aastaga jõudsin ma ühe ööpäeva pikkuselt ultratriatlonilt 40 järjestikkust päeva kestnud sportimiseni. Mul ei ole mingeid varjatud kaasasündinud andeid ega eeldusi, mida tihti kõrvaltvaatajad mulle mu ultraspordialaste tegemiste mõistmiseks omistada püüavad. Selle kõik tegi võimalikuks ajas aina kasvanud kirg (ultra)spordi suhtes ja täielik pühendumine. 

Minu jaoks oli ja on sport endiselt üksnes hobi, mitte elukutse. Ametilt olen ma jurist. Aja jooksul on muutunud üksnes nende kahe tegevuse osakaal mu elus. Kui pikka aega oli juristiamet mu prioriteet ning sportimine parim viis tööga kaasnenud stressi maandamiseks, siis praeguseks on prioriteedid muutunud. Nüüd kuulub mu põhiaeg sportimisele ja juurast on saanud parim viis sportimise kõrval ajule vajaliku vaimse väljundi andmiseks.

Milline teekond on Sul olnud?

Ootuspäraselt muutlik. Hobid ja huvid on ajas muutuvad ning see on täiesti normaalne. Minult on sageli küsitud, et kus ma näen end näiteks viie aasta pärast. Aus vastus on, et ma tõesti ei oska seda täna öelda. Selle heaks kinnituseks piisab, kui vaadata tagasi mu elu ajateljele. 2-kordse ultratriatloniga (7,6 km ujumist + 360 km rattasõitu + 84,4 km jooks) esimest korda tutvust tehes ei oleks ma ka kõige fantaasiaküllasemas unenäos osanud ette näha, et viis aastat hiljem jõuan 40-kordse ultratriatloniga (152 km ujumist + 7200 km ratast + 1688 km jooksu) finišisse. 

Kui kerida aega veel viis aastat ettepoole, siis tollal mainekas advokaadibüroos hästitasustatud advokaadina töötades ei osanud ma ette näha, et tööandjale ise lahkumisavalduse esitan ning kõigist tööga kaasnenud hüvedest vabatahtlikult loobun. Seda selleks, et saaksin rohkem spordile pühenduda.

Ajas veel kord tagasi minnes jõuame hetke, mil gümnaasiumi ajal huvitusin arvutitest ja mu eesmärk oli omandada infotehnoloogia eriala. Õppisin sellel erialal aasta. Siis sain aru, et see eriala mind tegelikult ei paelu. Võtsin julguse kokku ja jätsin selle sinnapaika. Endalegi ootamatult avastasin end huvituvat hoopis juuraõpingutest.

Me ei saa enda elukäiku väga pikalt ette näha just seepärast, et me ei tea, milliseid võimalusi avab meile täna tehtud valik. Kuigi sport on mu eluviis ning see saadab tõenäoliselt mind terve elu, ei oska ma täna öelda, kas ka viie aasta pärast on ultrasport mu tegemistes esikohal või mitte. Seepärast on mu sportlikel eesmärkidel suhteliselt lühikesed ajaraamid – aasta kuni kaks.

Mis on kõige olulisem, et jõuda oma eesmärgini?

Ajafaktor. Eesmärk peab olema kogu aeg käega katsutav. Liiga kaugesse tulevikku seatud eesmärkide puhul on fookus kerge kaduma. Sellisel juhul on oluline seada vahe-eesmärgid ning keskenduda nende täitmisele. 

Alati tuleb arvestada, et ajafaktor on eesmärgispetsiifiline ja seetõttu valdkonniti väga suhteline. Seda ilmestavad hästi just sportliku sooritusega seotud eesmärgid. Oma esimeseks jooksumaratoniks või täispikaks triatloniks valmistumise puhul on kuni aasta pikkuse ajaraami jätmine igati mõistlik ja vajalik. Kui sellesse aega planeerida teetähisteks ka paar vahe-eesmärki, siis tõenäoliselt suuri probleeme motiveerituse ja sihi hoidmisega ei teki. Maratonipäeva kätte jõudes on eesmärk (finišijoon) sisuliselt juba küll haardeulatuses, kuid sageli võivad need mõned tunnid kesta igaviku ja tahtejõud võib raugeda enne lõppu. Seepärast püstitan ma maratoni ajaks endale vahe-eesmärgid. Maratoni joostes ei mõtle ma finišijoonele, vaid esmalt keskendun poolmaratoni, 21,1 km ja seejärel 30 km tähise alistamisel. Ultraspordis on võistlusdistantsi osadeks jagamiseta väga keeruline lõpp-eesmärgini jõuda.

Kuhu tahaksid veel jõuda? On sul unistusi või eesmärke?

Minu jaoks on unistused abstraktsed ja kauged, eesmärgid seevastu selgelt mõõdetavad ja peavad teoks saama lähitulevikus. Usun, et sarnaselt minule unistavad paljud näiteks sellest, et eakana püsiks hea tervis ja saaks elada võimalikult kaua ilma kõrvalise abita. Suures pildis peavad eesmärgid teenima unistuste täitumist. Eesmärgid saadavad meid terve elu. Ilma nendeta kaotab elu mõtte. Sõltumata vanusest vajame me kõik põhjust, et igal hommikul ärgata ja end voodist püsti ajada. Seega eesmärgistatult tegutsen ma kindlasti ka vanaduspõlves.

Millise soovituse annaksid noorele, kes tahaks treeningutega alles alustada? 

Spordialale tuleb anda võimalus – ühe korra proovimine ei ole piisav. Huvi ja kirg tekivad ning kasvavad ajas. Esmakordne kokkupuude uue spordialaga ei pruugi meis veel piisavas koguses õnnehormoone toota. Täna on mu lemmikspordiala jooksmine, kuigi alguses ei meeldinud see mulle kohe üldse. Jooksmise juurde jõudsin ma läbi poksitrennide. Tollal oli jooksmine minu jaoks üksnes kohustus, mis oli vajalik poksiringis vastupidavuse saavutamiseks. Kõik muutus pärast jooksmisharjumuse tekkimist. Kui keha on tegevusega kohanenud, siis saamegi rääkida harjumuse tekkimisest. Keha on võimeline kohanema kõigega ja väga kiiresti, sõltuvalt tingimustest ja tegevustest. Näiteks palavusega kohanemiseks vajan 4-5 päeva, ultraspordikatsumustel ülisuure toidukoguse (10 000+ kcal päevas) söömisega harjumiseks kulub mul kuni nädal. Sportimise puhul vajan harjumuse tekkimiseks kolm nädalat, pärast mida läheb sportimine märgatavalt lihtsamaks ja kiiremaks. Seega enne spordiala kasuks/kahjuks otsustamist tuleb lasta kehal sellega esmalt kohaneda.

Mida peaks teadma ja kuidas alustada?

Meil kõigil on erinevad huvid ja enamikul ei ole need kuidagi seotud spordiga, kuid täisväärtusliku elu elamiseks peame me end regulaarselt liigutama. Vastasel juhul kohaneb me keha vähese liikumisega. Kohanemisprotsessi lahutamatu osa on vabanemine kõigest, mida organismil vaja ei ole. See kehtib paraku ka lihasmassi kohta. Seega hobi korras meelepärase spordiala viljelemisega teeme me suure panuse enda tervisesse ja elukvaliteeti. 

Uue spordialaga esimest korda tutvust tehes ei ole mõtet hakata jalgratast leiutama. Ära karda pöörduda asjatundjate poole. Tänastes tingimustes on nõu saamine ja spordiala põhitõdede kohta info leidmine lihtne. Ise pusides võib huvi spordiala suhtes kiiresti kaduda. Räägin oma kogemusest, sest just selliselt nägi välja mu esimene kokkupuude triatloniga. Ma ei teadnud midagi ujumisest ega rattasõidust, rääkimata siis nende alade järjest tegemisest triatloni sees. Seepärast sain ka väga ebameeldiva esimese kogemuse osaliseks. Õigupoolest oli see nii ebameeldiv, et ma jätsin triatloni kaheksaks aastaks sinnapaika. Üksnes hea kokkusattumuse läbi leidsin sõbra soovitusel tee tagasi triatloni juurde. Teist korda ma sama viga enam ei teinud – ühinesin tollal just loodud triatloniklubiga, kus omandasin treenimise põhitõed. Sealt sai alguse mu triatlonipisik, millest tänaseks on välja kasvanud kustutamatu kirg ultratriatloni vastu.   

Üks soovitus noortele, kuidas leida elus oma „kirg“? 

See on kõige olulisem ülesanne meie elus. Selleks tuleb usaldada oma sisetunnet, sest see ei valeta kunagi. Esmalt aga tuleb õppida oma sisehäält kuulama. Sisetunne on võimas tööriist, mida ma kasutan nii kõikide oma eesmärkide seadmisel kui ka nende elluviimisel. Minu käest on palju küsitud, miks ma otsustasin just 40-kordse ultratriatloni ette võtta, miks mitte 30-kordset või 50-kordset. Mu sisetunne ütles, et just see distants oli tol hetkel mu võimete maksimum. Täpselt nii ka läks.

Keha suhtleb meiega kogu aeg. Meie asi on õppida aru saama keha märguannetest. Sportimise kaudu on seda vahest kõige lihtsam teha, sest see toimib katse-eksituse meetodil, kus tehtud vead annavad meile koheselt valusalt vastu sõrmi. Oma vigadest õpime me aga kõige paremini. Näiteks spordis pean ma esimeseks oluliseks enesetundmise verstapostiks oskust anda endast maksimaalne sooritus spordikella või muude seadmete abi kasutamata. 

Mis Sind elus inspireerib / motiveerib?

Inspiratsioon tuleb seestpoolt, motivatsiooni peame otsima väljast. Kuni ma teen asja, mida ma tõeliselt armastan, ei ole mul vaja ennast motiveerida. Minu huvi ja kirg saab kütust juurde, kui ma üritan ennast pidevalt uut moodi proovile panna ning näen sealjuures arengut. Spordis tähendab see senisest kaugemale minemist ja/või kiiremini tegemist. Edu toodab edu. Maailmatasemel tippu jõudmine viskab ainult õli tulle ja sütitab mind sisemiselt veel rohkem.

Oled teinud kindlasti palju elumuutvaid valikuid. Mis Sind aitas?  

Kogemus. Pärast esimest korda muutub elutähtsate sammude astumine palju lihtsamaks, sest siis ma juba teadsin oma kogemusest, et sisehäält tasub usaldada. IT-erialast loobumine ja juuraõpingutega alustamine oli mu esimene oluline elumuutev samm. Sellele järgnes palgatööst loobumise otsus, mis oli juba oluliselt valutum samm. Tänaseks on sisetunde pinnalt tähtsate otsuste langetamisest saanud harjumus. 

Kuidas ületada elus ettetulevaid raskusi?

Selleks on ainult üks viis. Leppida tõsiasjaga, et ootamatused saadavad meid terve elu ning me saame üksnes õppida neid käigu pealt lahendama. Sellepärast ultrasport mind võlubki. Edu saadab neid, kes omandavad oskuse ettetulevaid probleeme sportimise ajal lahendada. Stardijoonele ei maksa minna lootusega, et äkki läheb kõik suuremate tagasilöökideta. Küsimus ei ole mitte selles, kas läheb raskeks, vaid millal ja kui raskeks.

Probleemide lahendamise oskus on treenitav. Spordivõistluseks valmistumise korral toimub õppimine treeningutel. Õppimismeetodeid on palju ja need on personaalsed. See, mis toimib ühe puhul, ei pruugi toimida teisel. Ultraspordi vahest üheks suuremaks ootamatuseks on ilmaolud. Rohkem kui 30 ultraspordivõistlusel on ideaalsed ilmaolud saatnud mind paaril üksikul korral. Enamasti olen pidanud rinda pistma ekstreemse kuuma või külmaga, vihmaga, tugevate tuulte või jaheda veega. Keerulistest ilmaoludest üle olemiseks tuleb neis tingimustes treenida. Siit ka põhimõte, et kehva ilma tõttu treeningud ära ei jää.

Raskusi tuleb alati üritada ennetada ja nendeks valmistuda. Kui teed midagi esimest korda, tasub teistelt kogemusi uurida. Samuti tuleks treeningutel üritada endale ka ise kogemusi tekitada ja vaadata, kas ja kuidas keha mugavustsoonist väljaspool käitub. Näiteks 38 km ujumiseks valmistumisel tuleks treeningute raames välja jõuda enam kui 20 km ületavate ujumisteni.

Enamustest raskustest aitab üle saada tugev vaimujõud. Lõpuks ikkagi on aju see, mis jagab kehale käsklusi ja ütleb, mis on võimalik ning mis mitte. Seega rasketel hetkedel on võtmekohaks see, kuidas me suudame endale ära põhjendada, miks me seda kõike teeme. Kui peamiseks motiiviks ei ole kirg selle tegevuse vastu, siis varem või hiljem me jaks lõppeb.

Millise saavutuse eest oled kõige rohkem uhke? 

Alati mu kõrval oleva toetava ja armastava abikaasa ning peagi 4-aastaseks saava poja üle.

Küsis noorteinfoportaali Teeviit sisuloome tiimi koordinaator Maris Praats

Foto autor Jakob Meier

Skip to content