fbpx

Persoonilugu Lille Roometsaga: mulle tundub, et tänapäeva noored on väga suured kirjutajad

25.05.2022
Maris Praats, sisuloome tiimijuht

Noorteinfoportaal Teeviit kuulutas välja Euroopa noorte aasta raames loomekonkursi, kuhu oodatakse nii arvamus- ja kogemuslugusid, proosa- ja luuletekste kui sisuartikleid. Seekord oleme teinud intervjuu Eesti Noortekirjanduse Ühingust Lille Roometsaga, kes on loomekonkursi žürii liige.

Rääkige veidi endast. Millega tegelete Noortekirjanduse ühingus?

Eesti Noortekirjanduse Ühing ühendab noortekirjanikke, noorteromaanidest huvituvaid raamatukoguhoidjaid, emakeeleõpetajaid ja ka teisi noorteromaanide lugejaid. Kirjutamine on üsna üksildane tegevus ning on hea, kui on olemas oma ringkond, kellega sarnased rõõmud ja mured, kellega kogemusi jagada ja nõu küsida. Meil on toimunud mitmeid koolitusi kirjanikele – nii kirjutamise kui ka näiteks avaliku esinemise osas, sest intervjuude andmise oskus on väga vajalik selles töös. Meil on käimas online raamatuklubi, kus saab arutada loetud raamatute üle. Me avaldame intervjuusid erinevate noortekirjanikega ning tutvustame uusi raamatuid, et igaüks leiaks omale sobiva raamatu. Kord kvartalis ilmub uudiskiri, kus anname ülevaate nii uudiskirjandusest kui ka sellest, millega parasjagu ühingus tegelenud oleme. 
Kuidas olete seotud loominguga? Miks on loominguga tegelemine oluline?

Ma olen nelja raamatu autor praeguseks, milles üks võitis noorteromaanikonkursi ning teine lasteraamatu konkursi. Minu jaoks on kirjutamine alati hädavajadus olnud, sest mul on lihtsalt kohutavalt halb mälu. Ma hoian kõiki oma kirjutisi ka alles, mida ma olen suvalistele paberitükkidele üles tähendanud ja aegajalt sobran seal ringi ning imestan ise ka, et kas tõesti mina kirjutasin midagi sellist! Eriti hämmastavad mind mu keskkooliaegsed kirjutised – nagu oleks keegi teine (ja minust palju intelligentsem) inimene neid asju kirjutanud ja ometi korrutati mulle tollel ajal väga sageli, et kuni ma suu kinni hoian, paistan täitsa intelligentne välja. 
Kuidas on omavahel seotud kirjandus ja omalooming?

Kirjandus on omalooming ja omaloominguga tegelemisest kasvatakse välja kas just alati kirjanikeks, aga vähemalt suurepärase kirjaliku väljendusoskustega inimesteks. Mul on endal väga head mälestused kooliaegsetest omaloomingupäevadest – ma kirjutasin oma loo eelmisel õhtul kodus valmis ja omaloomingupäeval sain siis terve päeva niisama kooli kohvikus veeta, kooke süüa ja teiste kannatusi nautida, kes alles üritasid mingit lugu välja mõelda ja kirja panna. Teiste kannatused tegid mu koogid palju maitsvamaks.
Mis te arvate kui suured kirjutajad on tänapäeva noored?

Mulle tundub, et tänapäeva noored on väga suured kirjutajad. Ma ei oska öelda, kas suuremad kirjutajad kui eelmised põlvkonnad, sest mul lihtsalt ei ole neid andmeid kuskilt võtta võrdlemise jaoks. Aga kui võibolla varasemate põlvkondade kirjutamishuvilised pidid leppima päevikute pidamise, sahtlisse kirjutamise ja salmikukultuuriga, siis nüüdsel ajal on kõigil võimalus oma kirjutiste avaldamiseks – veebis on palju erinevaid kohti selle jaoks. Samuti on kergelt kättesaadav igasugune info – nii ideede saamiseks, faktide kontrollimiseks kui ka kirjutamise tehniliste oskuste õppimiseks. Ainus, mida peab endal jätkuma heaks kirjanikuks saamisel, on igikestev uudishimu nii inimeste, elu kui igasugu veidrate asjade vastu, mis võivad kunagi mõnda lugu huvitavamaks teha. Kirjanike google otsingute ajalugu on üks veidramaid asju, kuid küsimuste esitamise oskus on samuti üks väga olulisi asju heaks kirjanikuks saamisel.
Mida ootate loomekonkurssist “Mina olen muutus”? 

Ma ootan ootamatuid stiilivõtteid, huvitavaid mõtteid, uute vaatenurkade avastamist ja maailma nägemist läbi kellegi teise silmade. Ma ootan süvenemist valitud teemasse ja julgust esitada küsimusi ning võimekust mõelda kriitiliselt, selle asemel, et arvamusliidreid pimesi järgida ja nende sõnu puhta tõe pähe võtta. 
Milliseid nippe annaksite noortele, kes alustavad enda loomingu kirjutamist?

Üks tavalisemaid komistuskive on see, et algajatele tunduvad nende esimesed mõtted superheadena ja need siis kasutataksegi kohe ära. Selleks aga, et klišeedevabalt kirjutada, oleks vaja enne teha ideerünnak – kirjutada sama teema kohta 15 erinevat ideed üles. Esimesed viis on klišeed, järgmised viis on enam-vähem, kuid need viis viimast on tõeliselt originaalsed ideed alles. 

Teine asi, mida meeles pidada, on see – lõpetatus on üks suurimaid väärtusi kirjutamise juures. Ehk siis lõpuni kirjutatud asja saab hiljem üle vaadata ja muuta-parandada, kuid poolikute lugudega pole midagi väga peale hakata. Kui tahate, kelleltki näiteks nõu küsida, kas lugu on avaldamiskõlbulik, siis tuleks see lugu kõigepealt lõpuni valmis kirjutada – paari alguspeatüki saatmisest ei ole mingit kasu. Loo juures on võrdselt olulised nii algus, keskpaik kui ka lõpp. 

Kolmandaks – veebis on väga palju materjali kirjutamise tehnilistest võtetest. Ei ole vaja ise läbi higi, vaeva ja pisarate midagi leiutada – kõik on olemas, vaja on vaid tahtmist ja sisemist sundi alatiseks edasi arenemiseks. 

Küsis Teeviit sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus