Persoonilugu Jörgen Metsikuga: olümpiaad on noortele väljakutsuv võimalus end arendada

09.10.2022
Kadri Koort, noorteinfo suunajuht

Kas sa teadsid, et Eestis toimub õppeaastas paarkümmend aineolümpiaadi? Hilissügisel algavad koolivoorud, sealt edasi liigutakse juba piirkonnavoorudesse ja seejärel selgitatakse tublimad lõppvoorudes. Väärib veel ära märkimist, et igal aastal osaleb piirkondlikes voorudes üle 10 000 ja lõppvoorudes üle 1000 õpilase. Sellele lisandub heade tulemuste korral osalemine olümpiaadide rahvusvahelisel areenil! Kas pole mitte arendav võimalus?

Noore õnnestumise taga olümpiaadil on kindlasti ka tema juhendaja. Seda, kuidas juhendaja saab välja tuua noore anded ja koos noorega töötada parima tulemuse nimel olümpiaadil, uurin alljärgnevas intervjuus juba Balti keemiaolümpiaadi juhendaja Jörgen Metsiku käest. Rahvusvahelise olümpiaadi juhendaja peamised tööülesanded on ülesannete tõlkimine ja õpilaste punktide modereerimine.

Kuidas te ise jõudsite olümpiaadideni ja kuidas teist sai juhendaja?

Osalesin kooliõpilasena edukalt Eesti keemiaolümpiaadil ja Eesti loodusteaduste olümpiaadil ning ka rahvusvahelise keemiaolümpiaadi võistkonnas, see oli aastal 2008 ja saavutus oli pronksmedal. Seetõttu pakuti mulle pärast keemiaõpingute algust Tartu Ülikoolis 2008. a võimalust liituda ka vastavate olümpiaadide žüriidega.

Sellest ajast saadik osalen mõlema olümpiaadi korraldamises: võistlusülesannete koostamises ja parandamises, praktikumide korraldamises, loengute andmises rahvusvaheliste võistkondade kandidaatidele. Samuti olen olnud korduvalt ka Eesti võistkonna mentor erinevatel rahvusvahelistel võistlustel (Balti keemiaolümpiaad, Euroopa loodusteaduste olümpiaad, rahvusvaheline keemiaolümpiaad ja loodusteaduste olümpiaad).

Kus te hetkel töötate?

Alates 2017. a töötan keemiaõpetajana Miina Härma gümnaasiumis ja valmistan enda kooli õpilasi ette ka keemiaolümpiaadiks (sellel juhul, kui ma ise vastavas vanuseastmes võistluse korraldamisega seotud ei ole), lisaks tegelen õppekirjanduse toimetamisega Avita kirjastuses. 2018. a sain Tartu Ülikoolis doktorikraadi keemia erialal

2008. aastal on avaldatud Delfi artikkel, kus jagate selgitusi reaalainete populaarsusest paari lausega. Mis oli aga see sügavam põhjus, et TÜsse läksite õppima just keemiat?

Põhjuseks on see, et just keemiaolümpiaadil käies hakkas mulle keemia kõigist ainetest kõige rohkem meeldima. Kui minu keemiaõpetaja Maila Mölder mind 8. klassis keemiaolümpiaadile saatis, siis suhtusin küll keemiasse hästi, aga mul polnud veel sügavat ainehuvi.

Just olümpiaadiks ettevalmistumise käigus hakkasin keemiast üha paremini aru saama ja nägema, et keemia sobib mulle muude õppeainetega võrreldes eriti hästi. Head olümpiaadil saadud tulemused tekitasid positiivse tagasisidemehhanismi, mis suurendas minu entusiasmi keemia suhtes veelgi. Eks leidus ka teisi aineid, milles olin hea, kuid keemia paistis just eriliselt silma ja tundus kõige loomulikuma valikuna, mida edasi õppida.

Aga nüüd teie kui juhendaja juurde. Mis ajendab Teid noori juhendama?

Ühelt poolt peaks kool minu arvates võimaldama võimetele vastavat haridust ka andekatele ja ainehuvilistele õpilastele. Aga riikliku kooliprogrammi tase jääb sageli selliste õpilaste jaoks liiga lihtsaks. Olümpiaad on parajalt väljakutsuv ka andekate huviliste jaoks, nii et nad ei kaota oma huvi kooliprogrammi n-ö liiga madala lati tõttu.

Teiselt poolt on kooliaeg õige aeg paljude eri valdkondade proovimiseks. Võib-olla ei ole taibukal õpilasel veel selget ainehuvi, aga võimalus ainega tegelemist süvitsi proovida olümpiaadil osalemise läbi võib selle huvi tekitada ja aidata õpilasel leida oma kutsumuse kogu eluks. Aidata õpilasel leida tema jaoks õiget valdkonda ja eriala on minu arvates kooli jaoks tähtsam ülesanne kui selle jälgimine, et õppekava saaks täht-tähelt kõigis ainetes omandatud.

Keemiaõpetajana töötades on minu jaoks seetõttu olnud õpilaste olümpiaadile suunamine ja nende juhendamine alati väga oluline osa tööst.. Töö noortega on mulle südamelähedane mitmel põhjusel: mulle meeldib suhelda huviliste ja andekate õpilastega ning olümpiaadijuhendamine ja -korraldamine on huvitavad ning mõnikord lõbusadki tegevused, mille käigus õnnestub mul endalgi uusi asju õppida.  

Kas teil on õpilastele, keda te juhendate, mingid kindlad nõudmised või reeglid?

Keemiaõpetajana õpilasi ette valmistades ei ole mul kindlaid reegleid või nõudmisi. Ainus, mida ma vajan, on see, et juhendatav peab olema ise valmis korralikult tööd tegema: juhendaja saab osalejat suunata, talle süstemaatilise tööplaani teha ja praktilisi ülesannete lahendamise nippe näidata, kuid ülesanded peab juhendatav ikka ise läbi lahendama. Need inimesed, kellele olümpiaad hästi ei sobi, loobuvad tavaliselt ise olümpiaadiettevalmistusel osalemisest. Kui rääkida rahvusvaheliste võistluste juhendajana võistkondade ettevalmistamisest, siis võistkondadesse jõuavad tavaliselt ainult väga töökad ja motiveeritud õpilased, sest läbida tuleb üsna tihe sõel eelnevate võistluste näol. Samas on näiteks rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil ka kvalifikatsiooninorm, mille täitmata jätmine enne võistlust võib tähendada võistkonnast välja jäämist.

Kas olete kunagi juhendanud sellist noort, et kohe alguses saate aru, et ta ei suuda olümpiaadi ära teha? Kui jah, siis kuidas olete käitunud?

Olen õpetajana juhendanud noori, kelle tase on olnud väga erinev, kuid pole seni otseselt kellelegi pidanud midagi sellist ütlema. Esiteks, ma ei näe üldiselt põhjust jätta õpilane võimalusest ilma (v.a juhul, kui konkreetsel võistlusel on piirang osalejate arvule kindlast koolist ning õpilane selle sisse ei mahu). Ma ei ole õige inimene kellelegi hinnangu andmiseks, võib-olla suudab õpilane mind võistlusel veel üllatada? Teiseks, tavaliselt saavad sellised noored olümpiaadiettevalmistuse käigus üsna ruttu ise aru, et see olümpiaad neile ikka päris hästi ei sobi.

Kas Teil on ka teatud viisi ärevus/pabin sees, kui juhendatav läheb päriselt olümpiaadile võistlema?

Üldiselt mitte. Ei ole niivõrd pabistaja tüüpi inimene. Eks mul on olümpiaadil ka mitmeid juhendatavaid ning mõnel läheb ikka loodetust paremini ja teisel halvemini, nii see elu käib. Samuti pole olümpiaad ju mingi n-ö mõisa peale mäng. Mulle meeldib mõelda olümpiaadist kui võimalusest, millega saab omajagu võita, aga millega pole eriti kaotada. Olümpiaad on ainehuvi korral ainult üks võimalik tee valdkonnas rohkem sügavuti minna.

Kas tähistate ka ise kuidagi seda, kui juhendatav saab olümpiaadil hea koha?

Otseselt mitte, aga hea meel on ikka nii iga juhendatava hea olümpiaadikoha üle kui ka selle üle, kui mõnel juhendataval läheb paremini, kui oskasin oodata.


Pildi autor Jaanus Uibu

Intervjueeris Andero Ojamets

.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend