Olja omamoodi lugu: “Ma tunnen end aseksuaalse ja bisoolisena. Ja mulle see sobib.”

06.07.2022
Liis Enson, noorteinfo peaekspert

Tere! Minu nimi on Olja ja ma olen aseksuaalne ja bisooline.

Võib-olla kõlavad need sõnad teie jaoks kummaliste, põnevate või trendikatena, kuid ilmselt on nad vähemalt ebatavalised ja huvitavad. Sellepärast otsustasin jagada seda ausat artiklit peaaegu toimetamata kujul. Selle eesmärk on üksnes rahva teavitamine.

Mulle tundub, et oma igapäevases saginas ei pööra paljud meist sellistele mõistetele tähelepanu ega mõtle nende peale. Mõned ka lihtsalt ei satu sellise info otsa, mistõttu maailmapildis laiutab lünk. Minul aga tekkis lihtsalt soov ausalt südant puistada pärast seda, kui olin käinud Eesti LGBT Ühingu kohtumisel, kus sain innustust otsekohesusest, vabameelsusest ja liberaalsetest vaadetest. Olen tegelikult ühingus vabatahtlik tõlkija ja mind motiveerib ühiskonna arengusse panustamine ja maailma parandamine.

Lühidalt endast

Konteksti mõttes annan veidi taustainfot enda kohta. Minu nimi on Olja Privalova. Ma olen 28 (artikkel ilmus algselt 2018. aastal – toim.) aastat vana. Elan Tallinnas. Olen venelane. Või venekeelne? Eesti keelt valdan peaaegu vabalt ja veel kahte keelt keskmiselt. Oman filoloogia kõrgharidust ja töötan meedias. Tegelen vesivõimlemise, idamaiste tantsude ja käsitööga, mängin parmupilli, reisin. Vabatahtlikuna tõlgin tekste ja käin loodushoiutalgutel. Elan üksi, lapsi pole ja ei taha. Mulle meeldib lugeda, magada, juua, jalutada, õppida, kõike jälgida ja kõige üle mõelda.

Siiralt pean end tavaliseks inimeseks, kuigi nii mõnigi kõrvaltvaataja arvab, et minus on kõvasti individuaalsust. Selle üle võib vaielda. Selles artiklis tahaksin jutustada, miks ma nimetan ennast aseksuaalseks ja bisooliseks.

Seks on ületähtsustatud

Alustan aseksuaalsusest. Asi on selles, et mulle tundub, et mu elu kvaliteet ja subjektiivne õnnetunnetus ei olene sellest, kas mu elus on või ei ole seksi. Teisisõnu, see ei ole minu jaoks põhivajadus nagu näiteks toit või uni. Selguse mõttes ütlen, et oma 28 eluaasta jooksul olen saanud üsna mitmekülgse seksuaalkogemuse. Samas päris objektiivselt öeldes on mul täitsa ükskõik, on mul seda või mitte. Seksi puudumine ei pane mind end tundma õnnetu või kuidagi puudulikuna. Või “mitte naisena”. Ma võin muidugi seksiga tegeleda, kuid mingit erilist iha ma ei tunne.

See ei olnud alati nii. Teismeeas tundsin ma seda iha väga palju, kuigi mulle tundus alati, et mu libiido on ikkagi madalam kui nö keskmisel inimesel. Ma mõtlen tihti, et meie maailm on liiga seksikeskne ja vahekord on ületähtsustatud. Inimese olemine on laiem, rikkalikum, peenem ja huvitavam. Ühesõnaga, on ka tähtsamaid tegevusi.

Oma olemuse põhjusi on mul keeruline lahata. Ilmselt leiab siit, nagu alati, eri tegurite koosmõju. Kui mind uuriks psühhoanalüütik, võiks ta öelda, et mul on mingi vaimne trauma. Võib-olla on see kõik “Lääne kahjulik mõju ja aju liberaliseerumine”. Põhjus võib olla ka hoopiski bioloogiline. Nimelt elan ma hulgiskleroosi ja depressiooniga. Ravin end. Mitte esimest aastat. Edukalt.

Tasub mainida, et madalale langenud seksivajaduse all “kannatan” ma juba ammu, lausa mitu aastat. Minu meelest annab see mulle teatud õiguse sellest nähtusest üsna põhjendatult rääkida. Enamik inimesi arvab aga, et see on mingi kiiks, ja ei võta seda tõsiselt. Nad oletavad, et need on mingid hääled mu peas.

Poisilik, aga mitte lesbi

Bisoolisusest ka. Ma olen lapsepõlvest saati olnud justkui veidi poisilik. Ronisin hoovis puude otsas, mahajäetud tehastes, garaažide katustel. Mulle meeldis kamandada ja kakelda. Need olid 90ndad ja internetti veel polnud. Umbes 17-aastaselt hakkasin ma kikkpoksiga tegelema. 22-aastaselt võtsin ette enesekaitse ja lasketiiru. Peaaegu alati on mu juuksed olnud masinaga lühikeseks aetud. Ma arvan, et mulle sobib see soeng, sest ta peegeldab mu sisemist seisundit. See on haruldane leid ja oleks patt seda mitte ära kasutada. Lisaks mäletan selgelt ühte juhtumit lasteaias, kui üritasin poiste seas autoriteeti välja võidelda. Kuni tüdrukud mängisid printsesse, joonistasin mina “Maski” – tolle aja populaarset filmitegelast. Poistele see meeldis.

Need seigad kirjeldavad ehk mu “mehelikkuse” algust. Veidi teooriat ka. Vikipeedia teatab, et “bisooline” (inglise keeles bigender) on selline inimene, kelle tunnetuslik sugu muutub ajas. Bisooline inimene tunneb end kord mehe, kord naisena, sõltumata bioloogilisest soost. Tema tunnetuslik sugu võib muutuda vastavalt tujule, vestluskaaslasele või ümbritsevale keskkonnale.

Bisoolisust ei tasu segi ajada lõhestunud isiksusega, kuna bisooline inimene on üks tervik, kelle soorollid võivad muutuda. Bisoolisus ei määra ka seksuaalset orientatsiooni. Bisoolisel inimesel võib olla ükskõik milline seksuaalne orientatsioon, nagu igal teisel inimeselgi.

Paljud peavad mind lesbiks (isegi sõbrad ja mu oma ema). Pean tunnistama, et see on mind ära tüüdanud mitte sellepärast, et see on halb, vaid sellepärast, et see põhineb stereotüüpidel ja ei vasta tõele. Usun, et probleem on mind ümbritsevate inimeste mõttemustrites. Mina isiklikult arvan, et minus on lihtsalt võib-olla keskmisest enam mehelikkust ja et see on täiesti normaalne. Seejuures mulle väga meeldib kanda kleite. Ma meigin end, korrastan kodu, käin ilusalongides ja küpsetan pirukaid.

Tõsi, see, et ma ei ole “nagu kõik teised” on vahel raske. Olen justkui teiselt planeedilt ja jään selliseks terveks eluks. See on igavene võitlus. Siiski arvan, et kõrgeim väärtus on jääda endaks ja olla nii vaba, kui sa ise endale lubada saad ja kui palju ühiskond seda võimaldab.

Kui teil on vahel sarnased mõtted, kui te tundsite end mu sõnades ära, olenemata teie bioloogilisest või tunnetuslikust soost või orientatsioonist, siis kirjutage mulle. Võib-olla on meil koos huvitav.


Olga Privalova on ühingu vabatahtlik tõlkija.

Lugu ilmus algselt vene keeles 2018. aastal.

Eesti keelne artikkel ilmus: https://www.lgbt.ee/post/ma-tunnen-end-aseksuaalse-ja-bisoolisena-ja-mulle-see-sobib-olja-omamoodi-lugu

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend