Antud intervjuu on tehtud ühe aktiivse kodaniku noorsootöötaja Triin Mägeriga. Intervjuus arutasime Triinu noorsootöö mineviku, oleviku ja pisut ka tuleviku kohta, seesuguse laialdase valdkonna tõusudest ja mõõnadest ning kahest huvitavast noorsootöö võimalusest: mobiilsest noorsootööst ning noortegarantii tugisüsteemist.
— Kes sa oled ja kust sa tuled?
Nimi on mul lihtne, ilus ja eestimaine – Triin Mäger. Olen põline pärnakas – suvepealinnas vabasse Eestisse sündinud ja pea terve oma elu siin elanud. Olen oma sünnilinnale väga truu ja siin oma valdkonnas tuntud ning tunnustatud. Tunnen, et mul on siin kõik olemas, mida on täisväärtuslikuks eluks tarvis ja ma tahan siinsesse kogukonda panustada. Elus kannan mitmeid rolle, tööalaselt meeldib end kutsuda inimestesse investeerijaks. Usun, et olen oma elu superstaar – loon ja kujundan oma elu just nii vägevaks ja värvikirevaks, kui soovin ning naudin endaks olemist väga.
— Millega sa tegeled noorsootöö valdkonnas? Kas soovisid seda tööd alati teha või oli sul ka teisi unistusi?
Kooliajal olid mulle, nagu paljudele teistele lastele, eeskujuks lauljad ja õpetajad – seega soovisin “suureks saades” olla artist või pedagoog. Põhikoolis otsustasin aga, et minust saab psühholoog, sest selleks ajaks olin sõprade ringis juba üsna usaldusväärne suhtenõuandja ja mind paelus inimhinge sügavus ning inimeste käitumisviiside põhjused. Mäletan, et lugesin huviga raamatuid ja kirjutasin tekste inimsuhetest ja -tunnetest.
Gümnaasiumisse õppima asudes olin üsna kindel, et pärast selle lõpetamist õpin ülikoolis sotsiaaltööd – ja nii ka läks. Mõtlesin ka ajakirjanduse õppimisele, sest see tundus olevat amet, kuhu saan sisse pista oma tollased huvid. Ent teadsin, et sotsiaaltööd õppides avaneb mulle võimalus teha tööd erinevate inimgruppidega: eakatega, erivajadustega inimestega, sõltlastega, noortega ja paljude teistega ning see paelus mind rohkem kui meediatöö. Magistrantuuri minnes kaalusin, kas spetsialiseeruda kriminaalhooldusele või tööle noortega. Otsustasin viimase kasuks, sest nii lihtsalt tundus õigem ja laste heaolule ning õigustele keskenduvate ainete sekka sain võtta õppeaineid, mis keskendusid ka õigusrikkujatega tegelemisele.
Tänaseks olen noorsootöövaldkonnas seiklemas vägagi mitmekülgsel ja põneval karjääriteekonnal. Mõneti on kõik mu eelnevad elukutsete valikuvariandid põimitud minu tänastesse töistesse tegemistesse. Ülilahe! Usun, et Universum töötab minu kasuks ja koos temaga täidan kõik oma soovid ühel või teisel üllatuslikul moel.
— Kuidas sa sattusid töötama noorsootöö valdkonda? Kus ja mida sa selle karjääri jaoks akadeemiliselt õppima pidid, aga mida hoopis eluliselt?
Mitteametlikult sukeldusin noorsootöösse põhikoolis, kui olin aktiivne õpilasesinduse ja noorteorganisatsioonide liige. Esimene ametlik töökoht noorsootöötajana oli mul kümme aastat tagasi noortekeskuses. Ametitelt olen hetkel noortegarantii tugisüsteemi juhtumikorraldaja ja mobiilne noorsootöötaja.
Minu tööle hakkamine noorsootöötajana on olnud justkui loogiline jätk mu elu eelnevatele tegevustele ja see oli väga sujuv protsess. 2014. aastal, mil olin lõpetamas Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse eriala, kutsuti mind tööle Pärnu Noorte Vabaajakeskusesse. Tol ajal töötas minu tollane kaaslane seal noorsootöötajana ja tema kõrval jäin olulistele inimestele vajalikul ajal silma. Mainitud vabaajakeskus on üks minu tööandjatest tänaseni. Naerame kolleegidega, et olen üks selle organisatsiooni dinosaurustest või siis fossiilidest.
Noorsootööd ülikoolis erialana ma õppinud ei ole. Tänaseks on mul aga noorsootöötaja kõrgeima taseme, tase 7 kutse. Sotsiaalteaduste magister on andnud ülihea baasi inimestega tööalaseks tegelemiseks. Olin ülikoolis pühendunud õppur, sain loengutes palju kaasa rääkida, analüüsida, õppisin ennast veelgi paremini nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendama, praktiseerisin kliendi- ja meeskonnatööd, olin aktiivne ka väljaspool õppetööd. Õppisin rakendama teaduspõhiseid meetodeid ja mõtestama oma tegevust. Otseloomulikult tegelesin ka uurimuste koostamisega. Kusjuures, mõlemad mu lõputööd keskendusid just noorte käitumise avastamisele. Kolledži lõpus uurisin noortevahelist küberkiusamist ja magistritöö keskendus noorte alkoholikäitumisele.
Minu meelest on noorsootöö niivõrd äge, sest seda saab siduda pea iga teise valdkonnaga. Soovi korral saab sellesse põimida oma hobisid, huvisid ja muu eriala õpinguid. Usun, et noortega töötades olengi just väga palju õppinud mitteformaalselt ja ka informaalselt – enesele mõningaid asju teadvustamata. Noorsootöö algusaegadel pidin õppima kannatlikkust ja enesekehtestamist, piiride seadmist ja mina-sõnumeid suhtlemisel. Usun, et kõik kogemused, mida olen oma nooruspõlves omandanud, aitavad mul mõista noorte mõttemaailma ja käitumisviise.
— Millised iseloomujooned on vajalikud edukaks noorsootööks?
Edukas noorsootöötaja on siiras, hooliv, empaatiline, usaldav ja autoriteetne, kuid kindlasti mitte autoritaarne. Oma tegutsemisviisis on ta läbipaistev, koostööaldis, julgustav, veenev ja hea suhtleja. Ta oskab olla noore jaoks kohal, luua turvalist ruumi, et noor sooviks end avada ja vajadusel olla haavatav. Ta kaasab noori tegevustesse, arvestab nende huvide, soovide ja vajadustega, laseb neil endal tegutseda, õppida ja katsetada, ei võta neilt vastutust ära. Edukas noorsootöötaja on vajadusel konkreetne ja valmis noorte eest sõna sekka ütlema. Ta on spetsialist, kellel on valmisolek ennast arendada, kuid ta ei ela ainuüksi oma töö jaoks, vaid tegeleb ka muuga. Kasuks tuleb elujaatav hoiak, huumorimeel ja oskus seista oma vajaduste eest ning kehtestada piire. Ta on inimene, kes tahab teiste inimeste jaoks töötada, samas oskab ennast hoida, et ta ei kannaks mingilgi moel enda kannatusi üle neile, keda abistab
— Mida pakub sulle noorsootöö?
Noorsootöö pakub mulle eneseteostuse ja oma potentsiaali rakendamise võimalusi. Igas ametis, mida olen noorsootöö vallas pidanud ja pidamas, on olnud hulgaliselt eduelamusi ja saavutusi, õppimiskohti ja eksimusi. Hetki, mis arendavad mind inimesena.
On suurepärane tunne teha seda, milles olen suurepärane. 2019. aastal pärjati mind üleriigilisel noortevaldkonna tunnustussündmusel Aasta Noorsootöötaja tiitliga ja 2023. aastal sain tituleeritud üheks parimaks Pärnu linna sotsiaaltöö tegijaks. Minu jaoks näitavad need tunnustused eelkõige seda, et usun sellesse, mida teen ja olen õigel teel – mulle sobib mu elukutse. Loon muutusi inimeste eludes ja muudan seeläbi maailma paremaks paigaks. Tunnetan enda kui professionaalse tööriista väärtust ühiskonnas.
x
— Kes on mobiilne noorsootöötaja?
Lihtsalt ja üldistatult öeldes on mobiilne noorsootöötaja inimene, kes liigub noorte kogunemiskohtades, näiteks tänaval, kaubanduskeskuses ja parkides, et luua ja hoida noortele tavapärases ja nende jaoks mugavas keskkonnas noortega usalduslikku kontakti ning arendada noorte sotsiaalseid oskusi. Mobiilne noorsootöö (lühend MoNo) jaotub neljaks omavahel põimitud meetodiks, milleks on tänavatöö, individuaaltöö, grupitöö ja kogukonnatöö. On mobiilseid noorsootöötajaid, kes on spetsialiseerunud rohkem nt üks-ühele tööle noortega, aga on ka neid, kes naudivad grupitegevusi, olgu see siis korvpallimäng või vihatoa külastus noortega. Kogukonnatöö raames korraldavad nad koos noortega arendavaid ja meelelahutuslikke vabaõhuüritusi ja töötubasid.
— Milleks on mobiilne noorsootöötaja vajalik meie ühiskonnas?
Mobiilne noorsootöötaja aitab läbi oma tegevuse noortele tutvustada mitmekülgseid noorsootöövõimalusi. Mobiilse noorsootöötaja teebki just eriliseks see, et ta läheb sinna, kus on noored. Tavapäraselt lähevad noored ise noortekeskusesse või mõnda huviringi, kuid on ka palju neid noori, kes ei ole nendest võimalustest huvitatud ja nii võib jääda nende potentsiaal rakendamata. Mobiilne noorsootöötaja saab neid noori märgata ja koos nendega leida neile sobivaid, eluterveid vaba aja või huvitegevusi. Mobiilne noorsootöötaja on ajas ja ruumis paindlik ja tema töö noorega võib tuua kiireid tulemusi just seetõttu, et ta suhtleb temaga talle omases keskkonnas, kus noor on avatud info vastuvõtmisele ja jagamisele ning omast vabast tahtest tegutsemisele.
Lisaks meeldib mulle mõte, et mobiilne noorsootöö on professionaalne rahutöö, mis tähendab, et mobiilsed noorsootöötajad aitavad luua vägivallavabamat elu, aidates avalikus ruumis ennetada ja leevendada noortevahelisi konflikte. Pärnus on noored mobiilsed noorsootöötajad vägagi omaks võtnud, tervitavad meid suure rõõmuga, kallistavad ja julgelt jagavad oma muresid-rõõme. Teavad, et saavad meid usaldada ja vajadusel aitame neil jõuda vajaliku toeni.
— Millised on katsumused tema tööelus?
Mobiilse noorsootöötaja üheks katsumuseks võib olla pidev selgitamine, mida tema töö ja roll tähendavad ning missugused on töö tulemused. Vahel aetakse meid segi politseinike, õpetajate või turvatöötajatega. Oodatakse seda, et teeme nii-öelda katkised tänavanoored korda ja lahendame noortekampade korraldatud probleemid. Päris nii see pole. Oluline on siinkohal siiski valdkondadeülene eesmärgistatud järjepidev võrgustikutöö.
Veel võivad mõjutada vaimset heaolu tänaval kogetavad pingelised olukorrad ja šokeerivad sündmused, näiteks vägivalla pealt nägemine kasvõi videolõigus. Pingete leevendamiseks ja juhtumite arutamiseks reflekteerime meeskonnaga, “ventileerime” ja peame nõu.
— Mis on suurim õppetund sellest karjäärikogemusest? Miks liikusid edasi sellest karjäärist?
Suurim õppetund, üldse noorsootööst, on see, et tegelikkuses on kõik noored, ükskõik, missuguste pahategudega nad on hakkama saanud, südames head ja hoolivad inimesed, kes suhtlevad suurima rõõmuga täiskasvanutega, kes suhtuvad neisse lugupidavalt. Vahel on tänav nende ainuke turvapaik ja neil ei pruugi olla oskuseid, et oma raskete tunnetega elutervelt hakkama saada. Seal saabki mobiilne noorsootöötaja ulatada oma sooja abikäe.
Algatasin koos oma hea kolleegiga 2019. aastal Pärnus mobiilse noorsootöö teenuse ja paar aastat juhtisin mobiilsete noorsootöötajate meeskonda ning arendustööd Pärnus. Tegin seda tööd kirega, lausa nii suure leegiga, et hakkasin ühest otsast kärssama. Õppisin, et on keeruline juhtida heal tasemel meeskonda ja teha samal ajal pühendunult tööd noortega. Kõike lihtsalt korraga ei jaksa ja ma väsisin sellest ära. Taandasin ennast juhi kohalt, sest selleks ei olnud enam energiat ega tahet. Mõistsin, et kõige rohkem meeldib mulle tegeleda just noortega. Praegu teen samas suurepärases mobiilsete noorsootöötajate tiimis väikese koormusega tänavatööd ja ütlen ikka aeg-ajalt targa sõna sekka teenuse arendamiseks nii kodulinnas kui ka mujal. Olen koos armsa kolleegiga ka mobiilse noorsootöö koolitusi korraldanud.
— Mis on noortegarantii tugisüsteem? Millega selle projekti raames tegeletakse?
Noortegarantii tugisüsteemi (lühend NGTS) raames toetavad kohaliku omavalitsuse juhtumikorraldajad 13-29-aastaseid noori, kes ei õpi ega tööta, et nad leiaksid tee töö- või haridusellu või saaksid ennast avastada, näiteks läbi mitmekesiste noorsootöö võimaluste. Suheldakse ka noore tugivõrgustikuga, kuhu kuuluvad pereliikmed, aga ka teised sugulased, tugiisikud.
Teadmine mittetöötavatest ja mitteõppivatest noortest jõuab juhtumikorraldajani läbi sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (lühend STAR) ja võrgustikuliikmete. Noored ja nende lähedased pöörduvad ka ise meie poole abi saamiseks. Samuti jõuame mainitud noorteni rakendades mobiilse noorsootöö meetodeid.
Igale noorele läheneme individuaalselt, sõltuvalt sellest, mis on tema vajadused. Võib olla nii, et enne kui noor saab üldse mõelda tööle minekule või õpingutele, on tal vaja saada korda oma suhted, leida turvaline peatuspaik või parandada vaimset tervist.
Kohtumised toimuvad noorele sobivas kohas. Selleks võib olla noore kodu, noortekeskus, kohvik, mänguväljak. Osade noortega me ei kohtugi, vaid suhtleme interneti või telefoni vahendusel. Juhtub ka nii, et osade noortega läheb kontakti loomiseks üpris kaua aega, sest nad ei pruugi veel olla valmis muutusteks või siis katkestavad nad suhtlemise, sest ei tunne, et NGTS on midagi nende jaoks.
Esimesel kohtumisel tavaliselt kaardistamegi noore olukorra ja ressursid. Näiteks saab noor öelda, millised on tema varasemad töökogemused, kust on ta varem abi saanud või mida näeb end tulevikus tegevat. Vahel on nii, et noore isiklikud eesmärgid ja näiteks vanemate soovid või õpetajate ootused noorele ei lähe kokku ja see võib tekitada noores inimeses tugevaid sisemisi rollikonflikte. Keskendume siiski eelkõige noore enda eesmärgile ja sellele, mis teda sütitab tegutsema, et säiliks tegutsemistahe.
Mõtleme koos, milliseid oskusi või teadmisi on noorel vaja arendada, millised juba praegu on tema tugevused, kelle juurde ta võiks veel pöörduda või millisest infost võiks talle abi olla. Täidame vahel koos avaldusi, loome CVsid ja kujundame töölehti. Vajadusel lähme noorega kaasa teistesse asutustesse, olgu see siis Töötukassa või vaimse tervise keskus. Üheskoos koostame tegevusplaani ja juhtumikorraldaja hoiab mõnda aega kätt pulsil noore edusammudel ka pärast tema eesmärgi saavutamist. Vajadusel kohendame plaani ja muudame selle noorele võimalikult realistlikuks.
— Missugust haridust on selles projektis töötamise jaoks vaja?
Noortegarantii tugisüsteemi juhtumikorraldajaks sobib hästi inimene, kes on õppinud, näiteks noorsoo- või sotsiaaltööd, aga miks mitte ka pedagoogikat või kasvatusteadusi ja on tegelenud oma teistes töistes tegemistes sarnase sihtrühmaga. Näiteks on mitmeid NGTS-i spetsialiste, kes on varem töötanud Töötukassas või Noorte Tugila progammis. Viimases toimetasin isegi.
Hetkel on koostamisel noortegarantii tugisüsteemi noorte heaolu spetsialisti pädevusraamistik, kus on kirjeldatud peamised tööülesanded ja täiendõppe vajadused.
— Mis on selle projekti tähtsus?
Noortegarantii tugisüsteem on tähtis, sest sellel on noorele inimesele ja ühiskonnale mitmeid kasusid. Püüan seda selgitada tegevuste jada kaudu. Eelkõige on oluline, et noor saab end teostada, kui asub õppima või tööle. Ametlikult töötades teenib ta palka ja maksab makse riigile. Seejärel ei pruugi ta enam vajada kohaliku omavalitsuse poolseid rahalisi toetusi ega muid teenuseid, ta saab iseseisvamaks ja oma elu juhtivamaks. Nii väheneb koormus sotsiaalsüsteemile. Noores võib kasvada usaldus riigi ja kohaliku omavalitsuse vastu, sest ta sai neilt tuge NGTSi projektis osaledes. Töökohal või koolis tekib uus suhtlusringkond ja huvid, arenevad noore oskused ja teadmised, suureneb eneseusk ja positiivne ellusuhtumine. Niimoodi võib noor välja murda negatiivsest peremustrist või asotsiaalsest eluviisist, väheneb risk tarvitada sõltuvusaineid või panna toime õigusrikkumisi. Mida enam on ühiskonnas haritud, rahulolevaid ja enda potentsiaali rakendavaid inimesi, seda enam võib tekkida uusi töökohti ja ettevõtteid, mis võivad omakorda arendada riigi majandustegevust.
Noored on mulle tagasisidestanud, et tänu minu toele on nad, lisaks töö- või õppimiskohale, leidnud endas jõu edasi liikumiseks, tagasi on tulnud usk ja lootus elujärje paranemiseks, nad on muutunud eneseteadlikumaks ja -kindlamaks, motiveeritumaks, ennast hoidvamaks. Olen eeskujuks ka sportliku eluviisiga, nii mõnigi noor on avastanud tänu mu harrastuste jagamisele sotsiaalmeedias endas jooksupisiku. Vahel on NGTSi juhtumikorraldaja noorele lähim usaldusväärne täiskasvanu, kes oskab talle vajalikku tuge pakkuda.
— Mida sellise projektiga tegelemine pakub ühele noorsootöötajale?
NGTSi tegemiste, ja üldse noorsootöö, raames puutun kokku nii paljude erinevate huvitavate ja põnevate elukäikudega inimestega, kel on kõigil oma kõnekad lood. Olen uudishimulik ja väljakutsetele avatud ning minu töö pakub mulle pidevalt rohkelt uusi teadmisi, kogemusi ja olukordi. Üks kõige suurem oskus, mille olen läbi oma töö omandanud on piiride seadmine – nii töö ja muude tegemiste vahel kui ka suhtlemises noortega. Olen kogenud läbipõlemist ja tänu sellele õppinud elama ennasthoidvamat elu. Arenguruumi on veel aga küllaga.
Millised on olnud parimad ja halvimad hetked?
Raskeimad hetked on sellised, kus olen panustanud aega ja energiat mõne noore ja tema pere toetamisse, kuid mingil hetkel ei soovi nad enam koostööd teha. Püüan seda mitte isiklikult võtta, kuid paratamatult tekib kahjutunne, sest olen vaeva näinud kontakti loomisega ja võimaluste pakkumisega. Samas õpetab see lahti laskmist. Olen mõistnud, et saan inimesi aidata täpselt sinnamaale, kuhu nad mind lasevad. Elu näitab, et need, kes minu tuge vajavad, leiavad tee minu juurde ühel või teisel moel.
Olen tegelenud ka vägivalla all kannatavate ja leinavate noorte toetamisega ja vahel on süda hell, kui nad väljendavad mulle oma valu. Noorte vihapurskeid ja halvasti ütlemisi, mida vahel, pigem harva, esineb, enam ammu ma isiklikult ei võta, sest mõistan, et ma pole nende valu algallikas ega saa vastutada nende emotsionaalsete reageeringute eest.
Parimad hetked mu töös on need, mil noor on siiralt tänulik meie koostöö eest ja jagab minuga oma tegemisi, edusamme, õppemomente, saavutusi, aga ka madalseise, takistusi ja erinevaid ehedaid emotsioone. See näitab, et olen tema jaoks turvaline isik. Vägev on näha, kuidas noor inimene areneb, kuidas tal tekivad uued seosed ja mõttevälgatused. Olen õnnelik, kui noor avastab, milleks ta on võimeline ja leiab oma elus rõõmu. Mind innustavad noorte tänusõnad ja tarkuseterad. Tunnen, et mul on neilt nii palju õppida ja olen südamest liigutatud, et nad lasevad mind oma ellu, et saan osaliseks nende lugudest. Minu lugupidamine!
— Milline näeb välja sinu tüüpiline tööpäev?
Minu tööpäevad on üpris erinevad. Aju hakkab mul tööle kusagil kella 9 paiku ja proovin tööaja mahutada 8 tunni sisse, sellesse aega kuuluvad ka pausid, kasvõi väikesed. Ilma nendeta ma efektiivne pole. Erand tööpäeva pikkuses võib olla siis, kui teen õhtul tänavatööd, kuid seda juhtub kuus paar korda. Tööpäeva algusesse ja lõppu jätan aja töö planeerimiseks.
On päevi, kus kohtun noortega, näiteks linnavalitsuses ja noortekeskuses või suhtlen võrgustikuliikmetega telefoni teel. Kohtumine ühe noorega kestab keskmiselt poolteist tundi. Pärast seda talletan märkmed ja teen enda poolt vajalikud toimingud, mis me kokku leppisime. Näiteks saadan noorele linke koolitusvõimalustest või noortekeskuse nädalakava. Tavaliselt üle kahe kliendikohtumise ma päevas ei tee. Nii tagan nõustamise kvaliteedi, info analüüsimise ja mõtestamise aja ning saan teha väikese hingetõmbepausi, et energiat koguda. Veel osalen koostöökohtumistel, näiteks lastekaitsjate ja politseinikega või juhin võrgustikukohtumist. Vahel vestlen kolleegidega, et arutada juhtumeid või analüüsida oma tööd, koguda inspiratsiooni või jagada tarkuseteri.
Söögiaeg on minu jaoks püha. Ükskõik, kui palju tegemisi mul päeva jooksul ka ei oleks, lõunapausi teen alati. Pärast lõunat võin end avastada mõnda huvitavat seminari kuulamas, noorteinfot lugemas või siis töömeilide laviini alla uppumas. Vahepeal kiikan sotsiaalmeediasse ja jagan seal töökontodel sihtrühmale huvipakkuvat materjali. Õhtul võib mind kohata tänavatööd tegemas Pärnu linna kuumimates noorte kogunemiskohtades.
On ka tööpäevi, mille veedan otsast lõpuni kodukontoris ekraani ees või siis mõnes teises Eesti linnas konverentsil või koolitusel osaledes. Kusjuures, tunnen, et kõige efektiivsemalt saan tegeleda kirjatööga just kodukontoris ja vahepeal täiesti teises keskkonnas töötamine lisab tööpäevadesse vaheldust ja uudsust. Olen väga-väga tänulik selle eest, millised hüved ja võimalused on mulle tööandjate poolt võimaldatud.
Mida soovitaksid kellelegi, kes soovib tegeleda noorsootööga?
Soovin julget pealehakkamist ja soovitan kinnitada turvavöö üheks megavingeks ja pööraseks karjäärisõiduks!
Artikli autor noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlik Karola Lee Aasavelt.
