fbpx

Minu esimene suhe, mis ei olnudki suhe

Põhikooli viimastes klassides tuli klassi uus poiss, kes oli teistsugune, uus ja huvitav. Tema ümber läks elu väga kiiresti käima ning oma ässa olemusega leidis ta endale kiiresti seltskonna, kus olla. Ka mina sattusin vahel, tänu ühistele sõbrannadele, tema seltskonda ning mida aeg edasi, seda rohkem ma seal olla tahtsingi.

Talle tekkis meie kogukonnas pahapoisi kuulsus suhteliselt ruttu, mistõttu mõistus ütles, et peaksin temast eemale hoidma, aga millegi pärast ma ei suutnud. Ühel hetkel sain aru, et ta on mulle meeldima hakanud. Sellest hetkest alates sai alguse minu jaoks üks pikk sõit Ameerika mägedel, mis lõppes umbes kolm aastat hiljem. 

Ma hakkasin salaja otsima võimalusi temaga kokku saamiseks. Mingitel hetkedel ta pööras mulle tähelepanu ja teisel hetkel olin ma justkui mitte keegi. See ajas mind pidevalt segadusse, aga ma ei andnud alla, sest ta meeldis mulle väga. Mõnikord andis ta oma käitumisega märku, et ma meeldin talle ja see andis mulle ainult enesekindlust edasi proovida. 

Tema sõpruskonnaga toimusid ka mu esimesed alkoholi proovimised, sest ta võim ja mõju minu üle oli suur. Ma olin nii kiindunud, et ma olin peaaegu nõus kõigega, mida ta soovis või tahtis. See lugu jõudis kulminatsiooni ühel õhtul. Sellel õhtul sain ma aru, et tema tegevusel on olnud ainult üks eesmärk, millega mina nõus ei ole. See oli esimene kord, kui ma sain aru, et mind on lollitatud. 

Mingil hetkel ma unustasin selle lollitatud tunde ja üritasin tähelepanu edasi võita. Oli aegu, kus ma olin üksi ja nutsin ning teisel hetkel viibisin tema seltskonnas ja olin kõige õnnelikum tüdruk üldse. Kuni selle hetkeni, mil ta ära kolis ning suhtlus kadus. Minu jaoks algas järgmine etapp sellel teekonnal- unustamine.

See protsess kestis pikalt. Alguses ma pidin mõtlema, et mis üldse juhtus ja mida mina tunnen. Selleks läks aega umbes aasta, mil ma sain lõpuks endale öelda, et see oli üks periood minu elust, mis nüüd on seljataha jäänud. 

See suhe, mis tegelikult ei olnudki suhe, õpetas mulle kõige rohkem seda, et enda otsustele ja valikutele tuleb kindlaks jääda. Meil on alati õigus öelda „EI“. See on oluline asi, mida kõik inimesed peaksid meeles hoidma.

Ma olen väga tänulik sellele inimesele, et ta mu elus oli, sest ta õpetas mulle palju ja mul on, mida sellest eluetapist meenutada.

Autor: noor neiu, kes õpib põhikoolis.

Skip to content