Teadsin juba põhikooli lõpus, et tahan minna Tallinnasse Ülikooli. Kuna elan Tartus, siis sisimas olin arvestanud, et sellega kaasneb ka kodust välja kolimine. Samas ei olnud ma kuidagi gümnaasiumi ajal hirmul selle kolimise ees, sest mulle endale näis see kuidagi nii kauge tulevik.
Kui üheteistkümnendas klassis hakkasid inimesed tasapisi huvi tundma, et mis ma peale gümnaasiumi teha kavatsen, käis mu peast läbi ainult mõte “aega veel on ju.”. Oleks ma vaid teadnud, kui silmapilkselt need gümnaasiumiaastad mööduvad ning oma elu peale minek koputab juba uksele.
Kuna minu poiss-sõber elas Tallinnas, siis väisasin päris tihti kahe linna vahet ning Tallinn linnana, meeldis mulle väga. Alustades sellest, et Tallinnas on kõiksugu huvitavaid poode, millest Tartus vaid unistada võin, lõpetades kõiksugu ägedate võimalustega nii karjäärialaselt kui ka eraeluliselt. Kaheteistkümnenda klassi lõpus olin tegelikult päris elevil teise linna kolimise osas ning ootasin seda väga. Tagantjärele mõeldes, tundus see mõte lihtsalt atraktiivne, aga ega mul ju tegelikku aimu polnud, mida kodust välja kolimine endast reaalselt kujutab. Pigem tundus äge mõte see, et teen mis tahan ja olen iseenda elu peremees.
Plaan oli poiss-sõbraga kokku kolida, sest nii tundus meile mõlemale finantsiliselt mõistlikum. Siinkohal ka esimene soovitus noortele, kes iseseisva elu peale on minemas – kui võimalik, koli kokku koos kaaslase või sõbra/sõbrannaga. Esiteks on ülalpidamiskulud palju mõistlikumad, hajutatud, ja väldid seda üksilast tunnet. Kui oled olnud oma perega väga lähedane, nagu mina, siis see üksinda kolime võib olla paras pähkel.
Teadagi on Tallinnas üürikorteri leidmine omaette katsumus, niisiis hakkasin juba kevadel surfama kinnisvaraportaale. Leidsin päris mitmeid sobivaid kortereid, aga ma ei osanud ette aimata, et noorel inimesel võib korteri saamine olla nii keeruline. Enamus korterid olid saadaval ainult läbi Rendini platvormi ning nii minu kui ka mu kaaslase ankeete lükati korduvalt ja korduvalt tagasi. Mainiksin ära ka fakti, et mõlemad oleme äärmiselt korralikud ning oma raha teenime ise, lihtsalt 18-aastasena ei olnud ette näidata kohe pikaajalisi palku, mistõttu tundus selle üürikorteri saamine juba võimatuna. Kusjuures rääkides tol ajal ka teiste sõpradega, kes plaanisid kolida, käis ka nende jutust läbi korterite saamise probleemi. Probleem ei olnud ainult saadavuses, vaid ka selles bürokraatlikus pooles. Niiet, kel mõte välja kolida ning üürikorter leida, siis ole valmis, et see teekond ei pruugi olla eriti lihtne. Lõpuks aga siiski saime sobiva korteri ning plaan oli peale gümnaasiumi lõpetamist sisse kolida.
Kolimine iseenesest oli äärmiselt huvitav, veidi oli kurbus põues, ent iseseisev nagu ma olen, ei lasknud end sel heidutada. See elevus taandus suhteliselt kiirelt, kui sain aru, et oh-ei ma nüüd olengi ju täiskasvanu ja mul on nüüd reaalselt kohustused. Enam ei saanud raha laristada riietepoes, vaid pidi ennekõike mõtlema, et ikka üür makstud saaks. Kui muidu olin harjunud, et teenitud raha kulutan enda äranägemise järgi, siis nüüd pidi hakkama mõtlema, kuhu on raha mõistlik panna või kuhu mitte. Järgmine asi, mida kaaslasega tegime oli oma sissetulekute ja väljaminekute analüüsimine. Soovitaksin seda tegelikult mitu kuud enne välja kolimist teha. Selline tulude kulude arvestamine andis hea ülevaate, mis võiks olla meie eelarve kuu lõikes.
Ega see oma elu peale minek midagi hirmsat ei ole, kui oled piisavalt ette valmistunud, võib see olla täitsa tore kogemus omaette. Minu kolimise lugu on kohati isegi irooniline, sest sain Tallinnas elada täpselt kaks-kolm nädalat, kui pidime kaaslase jalgpalliklubi vahetusega seoses Tartusse tagasi kolima. Kui alguses mu “Tallinna unistus” justkui purunes, siis lõppude-lõpuks kukkus kõik välja nii nagu pidi, sest nüüd olen üle tee naaber oma vanematega. See tuleb iseseisva elu alguses meeletult kasuks, sest vahel on päris tore, kui vanemad saavad sõidutada punktist A punkti B või mõni õhtu toovad sulle õhtusöögi.
Minnes nüüd õppetundide juurde, tooksingi välja mõned nii öelda üllatused, mis välja kolimisega kaasnesid:
- Kui palju asju sul on vaja. Kõlab ehk veidralt, aga kolides avastad iga päev, mis on kodust puudu. Olgu selleks veekeetja või hoopis pesukorv. Mõned on küll sellised pisiasjad, mille peale väga raha ei kulu, aga kui avastad, et on puudu mõni kodumasin, siis ei ole selline “üllatus” eriti tore. Selle vältimiseks soovitaksin teha varakult nimekirja, mida kõike vaja oleks, sest nii saad kulutused pikema perioodi peale ära hajutada ja tõenäosus, et tekib olukord, kus midagi on puudu, on tunduvalt väiksem. Olen kuulnud ka mõnelt sõbrannalt, et on palutud juba varem sünnipäevakingituseks kodutehnikat jms. Päris hea nipp 😀
- Minu enda puhul töötab raha kokkuhoidmiseks ka nädala toidukorvi meetod. Pühapäeval panen paika, mida uuel nädalal süüa soovin ning teen suuremat sorti poetiiru. Sel juhul ei teki mul iga päev vajadust poodi minna ning kulutustel on parem silma peal hoida.
- Nullkulu päevad! Hea väljakutse, mida endale esitada ning kuidas raha kokku hoida. Kui muidu käisin iga päev tanklast jääkohvi võtmas, siis sellest harjumusest olen lahti saanud. Suuresti tänu sellele, et katsun iga nädal saada umbes 1-2 nullkulu päeva.
- Pane osa sissetulekuks ootamatuste fondi. Eks ma ikka olin sellest varem kuulnud, et tasub meelerahu fondi luua, sest kunagi ei tea, mis ootamatused võivad ette tulla, aga ma ei võtnud seda nõu kuulda. Niisiis tuligi üks kuu ette see, et ootamatult kõik mu sissetulekud ja palk hilinesid. Üüri tähtaeg ju ei lükku edasi. Ehk üks hetk oli küll, suhteliselt ärev olukord. Õnneks viimasel hetkel kõik lahenes, aga peale seda olen pannud alati vähemalt ühe kuu jooksul elamiseks vajamineva summa kõrvale. Eks iga üks vaatab ikka vastavalt oma võimalustele, mis summa meelerahu fondi panna, aga oluline on sellega vähemalt algust teha, sest ootamatus ei hüüa tulles.
- Hoia oma vaimset tervist. Iseseisva elu peale minek võib olla stressirohke. Juurde tulevad hoopis teised kohustused, aga enda eest hoolitsemine peaks siiski olema A&O. Leia endale mõni meelepärane hobi või trenn, kus käia. Nii on kõigi elumuutustega kergem toime tulla, sest sul on mingisugune väljund ja aeg, kus saad end argimuredest välja lülitada.
Kogu loo lõpetuseks tahaksin ikkagi välja tuua selle, et iseseisva eluga alustamine pole tegelikult midagi nii jubedat! See võib olla kohati hirmus, sest ei tea, mis sind täpsemalt ees ootab, aga see õpetab meeletult. Läbi nende õppetundide arened sa ka inimesena. Mina, kes kulutas alati oma palga esimeste päevadega ära, olen õppinud olema rahatargem ning isegi kogun – aasta tagune mina poleks seda lauset praegu uskunud. Niiet iseseiva eluga alustamist ei peaks sugugi kartma, tuleb olla avatud meelega ja abi küsimine, kui ise veel ei tea või oska, on täiesti okei!
Vaata ka Marie-Liseti kolimise vlogi ⬇️
Loe rohkem: Muutustega toimetuleku starterpack
Loe rohkem: Väljakolimise meelespea- mida on tegelikult vaja, kui alustad iseseisvat elu?
Loe rohkem: Mida silmas pidada esimese kodu üürimisel?
Tunnuspilt: Autori erakogu
Artikli kirjutas Marie-Liset Tauts.