Liisi kogemuslugu: Kuidas käivad käsikäes jätkusuutlik eluviis ja ettevõtlus?

Detsembris räägime Teeviit lehel jätkusuutlikust eluviisist, vastutustundlikust tarbimisest ja heategevusest. Täna jagab oma kogemuslugu 27-aastane Liisi, kes on tõeline taaskasutuse, disaini ja DIY fänn ning lähtub oma elus valikutest, mis toetavad jätkusuutlikkust. Liisi räägib oma loos ka sellest, kuidas ta on sidunud taaskasutuse, jätkusuutliku eluviisi ja ettevõtluse.


Tutvusta ennast nii, nagu sa tahaksid ennast tutvustada.

Minu nimi on Liisi (27), viimased viis aastat olen vedanud vegan seljakotibrändi nimega MÄRSS. Hariduselt olen küll hoopis sotsiaaltöötaja ja sel alal töötanud peamiselt laste ning multiprobleemsete peredega. Õpin hetkel kangakudujaks ja järgmisena on plaanis tisleri põhioskused omandada. Kui ööpäevas tunde rohkem jaguks, peaksin veel umbes viit ametit ja mängiks bändis.

Töiste toimetuste kõrval sõidan kõige parema meelega oma  40 aastat vana mootorrattaga (nentides küll, et selle remondile kulub ilmselt sama palju aega kui sellega sõita saab), tuhnin vanakraami- ja teise ringi poodides, reisin kontsertidele, jalutan koeraga kodumetsades või matkan temaga Itaalia Dolomiitides. Vahetan hea meelega iga kell mõtteid DIY, taaskasutuse, disaini, feminismi, meelemürkidest vaba eluviisi, teadvuse ja teadlikkuse teemadel.

Sul on oma bränd – MÄRSS. Räägi, mis see on ja kuidas sa selleni jõudsid? Kuidas sai sinust ettevõtja?


MÄRSS sai tegelikult alguse kuidagi pooljuhuslikult, kui leidsin nii 6 aastat tagasi ühest kanga tootmisjääkide kauplusest kümme meetrit odavat kunstnahka, mille igaks  juhuks ära ostsin, kuigi otseselt plaani, mida sellega teha, polnudki.

Samal suvel oli vajadus seljakoti järgi, aga kuna poodidest midagi lahedat ei leidnud, tuli hakata ise katsetama. Olen õmblemises kätt harjutanud juba varasest teismeeast, kui vahest õe õmblusmasina kallale sain ning endale kaltsukast ostetud riideid ümber tegin. Huvi isetegemise vastu on mul küll juba maast-madalast kaasas ja eredaimad mälestused lapsepõlvest on sellest, kuidas haamer peos ja naelad taskus mööda puukuuri tuuseldasin, et mida  kokku klopsida saaks.

Ühesõnaga – paari nädala pärast oli mul juba umbes 10 seljakotti, mille tegemisel kasutasin ära kodus olevate kangaste jääke ja seda sama kunstnahka. Mõtlesin esialgu, et kannan ise iga päev erinevat kotti või müün kirbuturul muu kraami seas maha, aga sõprade nõu ja jõu abil sai järsku kokku lepitud pildistamine ning siis oli juba vaja ju välja mõelda nimi millega reklaamida, joonistada mingi loetav logo, teha Facebook’i leht, kus kollektsiooni näidata ning nii see siis tookord läks. Viis aastat hiljem olen palganud endale lõpuks abikäed ja uuel aastal avame ka oma poe.

Ettevõtlus polnud seega eesmärk omaette, pigem viis selleni praktiline vajadus. Ma ei ole kunagi pidanud ennast väga ärimeelseks inimeseks, kuid kui tahta oma asja ajada oma tingimustel, siis on oma ettevõtte ülesseadmine selleks minu silmis ainuke võimalus. Eestis on see tehtud suhteliselt lihtsaks ning tasapisi alustades oli mul seda võimalik teha õpingute kõrvalt ilma suurte koheste investeeringuteta. Asjaajamise lihtsuse mõttes on siin selleks tõesti parim paik ja võimalusi oi-kui-palju.

MÄRSS oma materjalide valikus keskendub uuskasutusele. Kust selline valik? 


Esialgu tulenes see kindlasti rohkem käepärasusest.  Olen alati olnud suur taaskasutatud rõivaste fänn ja kuna ma alatasa õmblesin tollal miskit endale ostetust parajaks, oli ka palju kangaste jääke, mida ära visata ei raatsinud.  Mida aeg edasi, seda mõtestatumaks mu tegevus muutus – soovisin pikendada juba kasutuses olnud asjade eluiga ja luua neile lisaväärtus. Teine kottide kollektsioon, millega ka ERKI moeshowl osalesime, oli juba praktiliselt tervenisti ümber tehtud  rõivastest. Uue elu seljakotina leidsid paar paari teise ringi cargo pükse, mõned jakid ja teksad. Praegu tegelengi täiesti uue brändi kontseptsiooni loomisega, mille keskmes on kõikvõimalike tekstiilide taaskasutamine uutes vormides – rõivastest kodutekstiili ja mööblini, sest lihtsalt ideid on nii palju ja ressursse enamgi veel.

Mingil hetkel ma teadvustasin endale selgemalt, et ma käin igal pool ringi sellise pilguga, et kuidas ma saaks millestki oma aja ära elanust midagi uut või paremat teha.  Mis suures plaanis on ka maailmavaateline ja inimesena enesesse süüviv küsimus  – kuidas näha üksteises ja asjades enda ümber väärtust, potentsiaali arenguks. Minu jaoks on see lihtsalt nii iseenesestmõistetav,  kindlasti osaliselt ka selle tõttu millises keskkonnas ma kasvasin – talukohas ja suure pere keskel, kus asjad alatasa käest-kätte liikusid ja ühe vana teise uueks pidi saama.

Ja siit edasi – kuidas sulle tundub – kas aja jooksul on uuskasutus muutunud populaarsemaks?


Kui mõelda ajas nii 15 aastat tagasi, siis oli kaltsukas käimine pigem ebapopulaarne tegevus. Rääkides oma selleaegsest tutvusringkonnast, siis ma olin praktiliselt ainus, kes second hand poodides ostles. Osaliselt tulenes see muidugi piiratud rahalistest vahenditest aga minu jaoks oli oluline ka kanda isikupäraseid asju.  Sel ajal oli neid kauplusi küll kordades vähem, kehvemas seisukorras ja palju oli hunnikutes kaevandamist.  Praegu aga ainult sellistest vanakooli poodidest leiabki veel kõige suuremaid aardeid, mis on mõnes mõttes testament sellele, kui populaarseks uuskasutus on muutunud. Minu garderoob ja kodusisustus on nii 90% ulatuses taaskasutatud kaup ja ma ilmselt ei tunne kedagi, kes aeg-ajalt mõnest sellisest kauplusest läbi ei käiks.

Kuidas sa ise, oma igapäevaelus jätkusuutliku tarbimisega toime tuled? On sul mõned nipid-häkid, mida jagada neile, kes tahaksid samuti vähendada enda mõju keskkonnale ja loodusele?


Eks me tänapäeval juba kuuleme igast kanalist, et mida ja kuidas teha võiks. Suurem küsimus on ehk kui palju me usume, et meie tegevus üksikisikuna midagi muudab. Selge see, et meist kõigist  100% pakendivabade ökotoodete tarbijaid niipea ei saa, sest turg ei võimalda seda hetkel lihtsalt, kuid kasvõi igapäevaselt osteldes need paar paremat otsust puuvili pakendamata jätta ja riidest kotti kasutada annab märkimisväärse vahe kui need arvutused teha. Endale midagi soetades tuleks mõelda selle teekonna peale, mille see toode poes sinu ette jõudmiseks on läbi pidanud käima ning olla kursis sellega, milliste põhimõtetega ettevõtet sa oma rahaga toetad. Muidugi igal võimalikul puhul eelistada kodumaist toodangut. Meil tehakse siin praegu nii palju ägedaid asju. Või kui tunned, et millestki on kohalikul turul puudus, hakka ise tegema.

Sinu arvates, kuidas saaks tõsta inimeste teadlikkust ja muuta nende käitumisharjumusi?


Ma usun, et enne see ei saagi rakutasandil selgeks, kui hakkame lastele juba väiksest peale keskkonnasäästlike valikute tegemist õpetama ja innustama neid küsima küsimusi meid ümbritseva ja selle jätkusuutlikkuse kohta. Neid teemasid saab sisse põimida sisuliselt igasse tegevusse. Enda noorele elule tagasi vaadates leian, et oluline on ka töökasvatus ja teadmised sellest, kui palju ressurssi kulub üldse millegi valmistamiseks.

Võtmeküsimus inimeste tarbimis- ja käitumisharjumuste muutmise puhul on ehk see, kuidas muuta säästlikum, tervislikum ja parem variant hõlpsamalt kättesaadavamaks. Ümber mõtestada norm. Vähemalt minu tegemistes on see keskseks jooneks – olla oma loominguga autentne, kaasav ja ühtviisi kättesaadav kõigile. Põhimõte, et disain, kvaliteetne ja keskkonnasõbralik toode ei ole mingisuguse eliidi pärusmaa, milleni me kunagi ei küündi. Vähe sügavamal tasandil leian ka, et teadlikumaks muutumine on otseses korrelatsioonis sellega kui palju suudame ja teeme valiku oma igapäevaelus olla päriselt teadvusel oma otsuste, ükskõik kui suurte või väikeste, põhjuste ning tagajärgede osas.

 

Loe veel sarnasel teemal: