Eestis leiab mitmed inspireerivaid algatusi ja loovisikud, mis käsitlevad ühiskonnas olulisi teemasid – nende seas Liia Kanemägi ja TUUM Teater. Projekt „Meedia.Teater“ toob lavale noorte kogemused digimaailmas, andes noortele koha oma hääl kuuldavaks teha ja tõstatada seeläbi internetiajastu probleeme.
Kuidas sündis idee tuua noorte digimaailma kogemused teatrilavale?
Räägime palju sellest, et noorte elu on järjest enam kolinud digiruumi – see on koht, kus nad suhtlevad, avastavad maailma ja kujundavad oma identiteeti. Meediakeskkond mõjutab nende suhteid, enesehinnangut ja maailmatunnetust. Täiskasvanutena proovime justkui õigustatult sinna sekkuda, et noori kaitsta või muuta, aga mulle tundub, et pigem tulutult. Vahest võtame liiga sageli elutarga arvamusliidri rolli ja ei kipu noortele endale üldse sõna andma?
Projekti “Meedia.Teater” idee sündiski soovist lasta noortel ise enda eest rääkida. TUUM Teater ühendab professionaalseid loovisikuid, kes töötavad kogukondadega kasutades rakendusteatri meetodeid. Meie esimene ülesanne oli luua väga eriilmelises noortegrupis avatud ja aktsepteeriv suhe, et igaüks saaks oma mõtteid ja kogemusi hinnanguteta jagada. Seejärel oli meil võimalik muutuda partneriteks, kes aitasid noortel oma arvamused ja lood teatrietenduse vormi valada.
Fotode autor: Liia Kanemägi
Millised olid suurimad üllatused või avastused, mida noored selle protsessi käigus jagasid?
Suurim üllatus oli ka noorte endi sõnul see, kui erinevad nad on – ei ole ühte keskmist viisi, kuidas noored meediat tarbivad või seda kogevad.
Noored rääkisid sellest, kui oluline on kommunikatsioon ning et ka sotsmeedias suhtlemist on nad läbi isikliku kogemuse samm-sammult õppinud. Nad on märganud, et internet muudab inimeste käitumist, tajuvad võrdlemise survet ning teavad, et meedias väljapakutud ideaalid ei vasta tegelikkusele. Neid huvitab algoritmide keel ja nad teadvustavad, kuidas trendiloojad ja reklaamid mõjutavad nende arusaamu ja eelistusi. Noored oskavad näha ka digimaailma väärtusi, olgu selleks võimalus karjääriks, eneseväljenduseks, kogukonna leidmiseks või enesearenguks.
Osalejad tõid välja, et tänu sellisele lugude jagamisele ja elavale arutelule näevad nad nüüd meediat palju mitmetahulisemana ning oskavad paremini märgata nii selle häid kui halbu mõjusid.
Kuidas toimus noorte kaasamine ja milliseid meetodeid kasutasite, et nad end turvaliselt tunneksid ning julgeksid oma lugusid jagada?
Meie projekt kestis ühtekokku kuus kuud. Alustasime oktoobris, sügisese linnalaagriga, kus osalejad õppisid filmitehnikaid, helidisaini ja visuaalset mõtlemist. Noored, keda inspireeris oma meedia-lugudest etenduse loomise idee, jäid projekti edasi, kuid oli ka lahkujaid ning uusi liitujaid. Edasi kohtusime noortegrupiga kord nädalas, loominguliste töötubade vormis.
Nendes töötubades keskendusime juba rohkem koostöös loomisele ja lugude jutustamisele. Kasutasime mänge, arutelusid, improvisatsiooni ka loovkirjutamist, mis aitasid osalejatel oma kogemusi sõnastada. Koos teatriinimestega panustasid projekti meediaprofessionaalid, kes andsid noortele praktilisi oskusi, kuidas meediasisu luua ja hinnata. Koos loodi ka audio-visuaalset materjali noorte isiklike lugude illustreerimiseks. Projekt kulmineerub avalike etendustega märtsis.
Fotode autor: Mario Laut
Mida arvad kogukonnateatri mõjust osalejatele? Kas oled märganud, kuidas see on noori mõjutanud?
Minu kui rakendusteatri juhendaja arvates on kogukonnateater väga tugev enesearengu vahend. Kui sa kuulad teisi, mõtled sa samal ajal paratamatult oma elu ja kogemuste peale. Kui kõik arvamused ja kogemused on lubatud, aitab see sul mõista oma hääle väärtust ning julgustab endast märku andma.
Rakendusteatrit iseloomustabki empiiriline uurimuslikkus – läbi erinevate isiklike lugude ja kogemuste süvenetakse järjest teemasse, avastades uusi detaile ning vaatenurki.
Teiseks toetav keskkond. Ma usun, et kui sa oled kogenud, mida tähendab turvaline keskkond ja hea suhtlus, siis sa tahad tulevikus jälle ja jälle seda kogeda.
Selle projekti jooksul nägin, kuidas noored muutusid enesekindlamaks ja oskasid järjest paremini sõnastada oma tundeid ja kogemusi.
Kuidas iseloomustaksid TUUM teatrit ja selle rolli kogukonnateatri maastikul?
TUUM Teater on professionaalsete loovisikute ühendus, kes kasutab töös kogukonnaga rakendusteatri meetodeid. Termin “rakendusteater” on Eestis võrdlemisi tundmatu, kuid mitmed meie armastatud teatriprofessionaalid, nagu näiteks Merle Karusoo, on rakendusteatri hulka kuuluvat dokumentaal- ja sotsiaalteatrit viljelenud juba 1970-ndatest alates.
Eesti Teatri Agentuur kirjeldab terminit “rakendusteater” nii: rakendusteater hõlmab katusmõistena hariduslikest, poliitilistest ja/või isiklikest eesmärkidest lähtuvaid teatrivorme (kogukonnateater, foorumteater, luguteater jt), mis on olemuselt uurimuslikud ning mille keskmes on osalejad oma lugudega. Sellise teatri eesmärk on muuta hoiakuid kas suhtluses või suhtes ühiskonnaga.*
Kogukonnateatri maastikul on täna Eestis mitmeid ägedaid algatusi. Näiteks “Läbi linna” rännaklavastused Tartus ja Valga – Valka piirilinnades on kogukonnateatri ehe näide. Seda olid ka Paide teatri aktsioonide sari “PAIDE3000”. TUUM Teatris keskendume võib olla veidi rohkem inimeste ja vähem linnaruumi lugudele. Mitmeid tänaseid kogukonnateatri tegijaid ühendab Balti Rakendusteatri Kool (Baltic Applied Theatre School), mis alustas rakendusteatri seminaride ja töötubade läbiviimisega Eestis 2020 aastal. Tänu nendele kursustele ning koostööprojektidele on hakanud tekkima omamoodi võrgustik, mis ulatub kohati üle Baltimaade ka Põhjamaadesse.
*Vt https://teater.ee/teater_eestis/teatriterminoloogia/aid-7869/Rakendusteater
Milline on olnud selle projekti suurim väljakutse ja mida see on Sulle endale õpetanud?
Suurim väljakutse oli leida tasakaal noorte autentsete kogemuste ja lavalise vormi vahel. Kuna teemad olid isiklikud, oli oluline, et keegi ei tunneks end sunnituna midagi jagama. Samas peab lavastus olema terviklik ja selge. See protsess õpetas mulle, kui oluline on usaldus ja kannatlikkus loomeprotsessis.
Väljakutse on alati ka projektiks vajaliku toetuse leidmine. Tänu Briti Nõukogule ja Kultuurkapitalile olid kõik meie tegevused osalejatele tasuta. See on oluline just kaasamise mõttes. Tegime kõik selleks, et liituda saaks nii sotsiaalselt vähekindlustatud noored kui ka erivajadusega osalejad. Kuid osalejaid oli ka eliitkoolide teatriklassidest, nii eesti-, vene- kui ka ukrainakeelsetest peredest. Selline mitmekülgsus on väga normaalne asi, samas pingutus, milles rahaline pool mängib olulist rolli.
Kui mõelda tulevikule – kas ja kuidas võiks kogukonnateater aidata noortel oma häält veelgi paremini kuuldavaks teha?
Kogukonnateater saab olla väga tugev väljund, mis annab noortele loomingulist vabadust ning võimaluse oma ideid ning mõtteid väljendada. Teemasid, millest noored võiksid tahta oma sõnadega rääkida oleks koolikiusust riigijuhtimiseni. See kasvataks empaatiat ja avardaks silmaringi, annaks eneseväljendusoskused. Ma olen põhimõtteliselt rakendusliku teatri usku. Lisaksin draamaõpetuse läbi kõigi kooliastmete riiklikku õppekavasse, õpetaks õpetajatele kuidas kasutada improvisatsiooni, foorumteatrit, luguteatrit ja teisi rakendusteatri meetodeid.
Usun ka, et multimeedia võimaluste laiem kasutamine – video, heli, interaktiivsed lahendused – võib olla noorte puhul just see, mis teatri neile lähemale toob ja aitab oma sõnumeid mõjusamalt edastada.
Kas on midagi, mida sooviksid veel rõhutada või jagada seoses "Meedia.Teater" projektiga?
See projekt on olnud tõestus, et noored tahavad ja oskavad oma arvamust avaldada, kui neile antakse selleks ruumi ja tööriistu.
Meie projekti tulemus ei ole ainult etendus – see on elav dialoog. Publik, kes tuleb etendust vaatama, ei näe ainult lavastust, vaid ka killukest noorte sisemaailmast ja kogemustest. See protsess aitab meil kõigil paremini mõista, kuidas digitaalne maailm meid mõjutab, ja mida me saame teha, et seda teadlikumalt kasutada.
Kogukonnateatri etendused “meedia.teater.ee” toimuvad 2.-3.03.2025 Tallinnas. Lisainfo siin.
Tekst: Liia Kanemägi
