fbpx

Professor Katrin Tiidenberg: lihtsalt tunnen, et see on vale!

Tegime intervjuu Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professori Katrin Tiidenbergiga, kes on sotsiaalmeediat uurinud üle 10 aasta. Uurisime, miks levib valeinfo seoses COVID-19 viirusega ja mis seda põhjustab.

Mis on valeinfo?

Kindlasti oluline on teada, et ka valeinfo puhul on tegemist erinevate kategooriatega. On olemas kogemata valeinfo ja justkui enam-vähem kahjutu valeinfo. See tähendab, et põhimõtteline sõnum või uudis on tõene, aga mõni fakt selles on vale – inimestel jäävad asjad valesti meelde või ununevad. Ohtlik valeuudis on aga manipuleerimiseks mõeldud. See võib külvata paanikat ja väärarusaamu.

Kuidas tunda ära, et tegemist on valeuudisega?

Tegelikult ei ole selle jaoks ühte kindlat reeglit või valemit. Kui mingisugused taktikad inimeste poolt nii-öelda lahti hammustatakse, siis infoga manipuleerija muudab oma taktikat. Kogu aeg leitakse üha uusi viise, kuidas inimestega manipuleerida ja valeinfot levitada.

Üks võimalus on jälgida oma reaktsiooni ja proovida aru saada, kuidas infot omastatakse või milliseid tundeid see tekitab. Teame, et internet toimib just nii, et isegi naljadena jagatud asjad võivad toimida hoopis teistpidi.

Miks levib vaktsineerimisega seoses palju valeinfot ja kuidas teada, mis on õige ja mis vale?

Hetkel vaktsineerimisega seonduv valeinfo ei ole kuidagi eraldiseisev üldisest infokriisist. Põhimõtteliselt on meil praegu usalduskriis, mis on seotud nii info kui ka infoallikatega.

Mis seda põhjustab?

On enneolematult suur hulk inimesi, kes kasutavad sotsiaalmeediat – üle nelja miljardi. Samas on väga vähe platvorme, kes meile sotsiaalmeediakanaleid pakuvad. 20 aastat tagasi oli internetikasutus rohkem killustunud. Oli palju erinevaid lehekülgi, jutukaid, foorumeid jne ning need kuulusid ettevõtjatele, mistõttu valitsesid seal erinevad reeglid.

Sotsiaalmeedia on tegelikult ehitatud selliseks, et see ei soosi rahulikku arutlust, vaid just emotsiooni tasandilt rapsimist.

Vaktsineerimine ja vaktsiinid on olnud kasutusel juba pikka aega. Miks levib valeinfo just seoses COVID-19-ga?

See on enneolematu ja üleilmne, kohati ka täiesti elu ja surma küsimus. Inimestel on teema vastu kõrgendatud tähelepanu ja kiiresti tekib ka mustvalge seisukoht. Info tarbijana võib tunduda, et mul ei ole aega rahulikult mõelda või oma seisukohta kaalutleda. Inimene peab otsustama väga kiiresti, keda ta usub.

Teine aspekt on seotud ülemaailmastumisega – me teadlastena näeme palju, et väärinfot taastoodetakse. Üldiselt jõuab see Eestisse ingliskeelse sisu kaudu otse USAst ja pikema kaarega ka Venemaa kaudu. Ja see ei toimu ainult Eestis, see on nii kõikide riikidega, kuna teema on sama. Tegemist on ülemaailmse pandeemiaga. Väärsisu levib väga palju läbi meemide, mingisuguste müütide, imelike pseudoarstide videote, erinevate vandenõude tõestusvideote kaudu kuskil haiglas ja nii edasi. Sisu, millest väärinfot luua, on väga palju.

Võib ka väita, et COVIDi-vaktsiin on väärinfole haavatavam kahel põhjusel. Esiteks sai see tõesti üsna kiiresti valmis. Siin tuleb aga mõista, et vaktsiini loomisesse pandi ka erakordselt suur hulk teadusuuringu raha ja toimus enneolematu koostöö valitsuste, ettevõtete ja teadlaste vahel, mis võimaldaski protsessi kiirendada.

Samuti pole meil pikaajaliste kõrvaltoimete kohta veel tõepoolest uuringuid. Inimesed, kes seda kardavad või on ideoloogilised vastased, on enamasti ka teiste vaktsiinide vastased. Nii et see argument sel puhul üldiselt ei päde. Vaktsiiniinfo kohta võib öelda felt truth – ma lihtsalt tunnen, et see on vale ja seda sellepärast, et reageerin infole läbi mingisuguse hirmu või eelnevate traumade-teadmiste.

Kuidas suurendada ühiskonnaliikmete usaldust õige info vastu?

Siin on mitu asja. Ühelt poolt on öeldud, et erinevad mindfulness’i tehnikad, näiteks vaikuseminutid või mõned teised sellised sisekaemuslikud tehnikad, aitavad inimesel endalt küsida, miks ma ei usu, miks ma ei usalda.

Teiseks võiks proovida aru saada, millal lülitub sisse kiire mõtlemine ja millal suudan kasutada aeglast mõtlemist. Kas ma olen näiteks oma valitsuses pettunud ja kannan selle pettumuse üle kõigile teistele institutsioonidele? Kas see on minu pettumus või on see kodust päranduseks saadud pettumus?

Kuidas saan kujundada oma arvamust, ilma et peaksin kartma, et see on kellegi poolt kallutatud?

Ei saagi. Seda ei saa mitte keegi maailmas mitte kunagi, sest niimoodi ei tööta aju, kultuur, mälu, ajalugu ega identiteet. Need on nähtused, mis luuakse ja taasluuakse pidevas suhtluses teiste inimestega. Täiesti iseseisvalt omandatud ja mitte kallutatud arvamust lihtsalt pole olemas. Oluline on aga mõelda, millistest tellistest ma oma arvamuse ehitan.

Artikkel on valminud aastal 2021.

Skip to content