„Selleks hetkeks olin seotud kaheksa teise noorteorganisatsiooniga …” Triin Sooäär on noorte eest seisnud suurema osa oma elust. Kuidas jõudis Triin aga Lastekaitse Liitu ja kuidas võiksid sinna jõuda ka sina? Loe lähemalt!
Kuidas jõudsid sina Lastekaitse Liiduni? Millega praegu tegeled seal?
Lastekaitse Liiduga olen olnud seotud tegelikult kogu elu – sündisin ühel 2003. aasta talvisel öösel, mil organisatsioon oli selleks hetkeks juba 15 aastat tegutsenud, kuid õnneks sündisin sel hetkel riiki, kus lapse õigused ei olnud võõrad ja teavitustöö laineharja poole püüeldi üha enam. Võiks isegi öelda, et esimesed kriisked sain teha oma sõnavabaduse tõestamiseks – nali naljaks.
Kui sünni hetkel oli Lastekaitse Liidul vanust 15 aastat, siis juba pluss 15 aastat hiljem sattusin tänu aktiivsele tööle endise kooli õpilasesinduse presidendina NEF (National Eurochild Forum) esimesele Eesti kohtumisele, mille korraldajaks oli Lastekaitse Liidu noortekogu. Kui päris aus olla, ei saa jätta saladuseks huvi õigusteaduste vastu, mistõttu oli hiljem saadud kutse noortekoguga liituma justkui kingitus, millest 2018. aastal kohe kinni haarasin, et saada võimalus lapse õiguste teemadel rohkem teadlikuks saada. Selleks hetkeks olin seotud kaheksa teise noorteorganisatsiooniga, seega tundus, et üks ühenduslüli on vajalik ja täidaks eesmärke.
Vahepeal on möödunud kolm aastat ja nii vaatab ka kalendrist vastu sootuks uus aastanumber. Antud hetkel olen vanuse vingerpussi tõttu viimaseid nädalaid Lastekaitse Liidu noortekogu juht, kuid see-eest juba teist kuud täitsa ametlikult peagi tööd alustava lapse õiguste saadikute võrgustiku koordinaator.
Nende rollide taga peegeldub lisaks siirale tahtele muuta lapsesõbraliku keele kasutus normaalsuseks, reaalne tegevus, mis hõlmab muuhulgas laste ja noorte kaasamise praktikate väljatöötamist ja edendamist Eestis.
Miks on sinu jaoks noorte ja laste kaasamine oluline?
Meenub lõbus seik, kui ühe laua taga olid nii noored kui ka spetsialistid. Selle muudab tragikoomiliseks mõistulooks asjaolu, et noored kutsuti kohale selleks, et tagantjärele küsida “Mis te arvasite?” ehk et laste-noorte arvamust küsiti tegude järgselt, ajal kui veel mõni nädal varem oleks saanud küsida “Mis te arvate, kui…?”. Tekkis “Mis te arvaksite vs mis te arvate?” võrdlus. See näide ilmestab üht valulikumat punkti laste ja noorte paraku sageli pseudo-kaasamisel. Mõistulugusid võib rääkida, kuid oluline on neist õppida ja ise lahendusi otsida, leida, rakendada.
Usun, et lastel ja noortel on tegelikult lisaks väärt teadmistele muutuva ühiskonna uutest trendidest, kuid väike näide – küsides ühe viie-aastase lasteaia professori käest arvamust mõne täiskasvanute maailmas tähenduse saanud asjadest, saame enamasti tänu lapse siirusele taas enda naerukortse arendada. Kui küsida aga hoopis nõu mõne fantaasiarikka teose kohta, võime saada sealt ausa ja vahetu vastuse, mida tihti ei julgeta “suurte” maailmas öelda.
Need kaks näidet on tegelikult peegelduseks sellele “Miks?” küsimusele, sest enne põhjuste toomist tuleb tõestada “Kas?” olemasolu. Kas kaasame lapsi ja noori sel viisil, et see on päriselt tõhus, vajalik ja eesmärgistatud? Kui jah, siis oleme teinud suure edusammu – tuleviku ühiskond tunneb end kaasatuna neid puudutavatel teemadel, samuti oskavad nad sel viisil paremini märgata ümbritsevat, seda arendada või pakkuda lahendusi.
Kas Eestis kaasatakse piisavalt noori?
Noorte kaasamise osas saame tuua näiteid headest praktikatest noorte omaosaluse suurendamisest, kuid sageli on katmata tuleviku noorte ehk laste sisuline kaasamine, mis hõlmab endas nendega ühiselt tegutsemist ja arutlemist.
Ühe iroonilise aspektina on alati huvitav jälgida noorte arutelusid, kus noore vanus ületab tihti tegelikult sellele pandud piiri. Nii juhtub ka lastega seotud aruteludel, kus spetsialistide seas heal juhul on kaasatud laps, kes saab sõna vaid mõne minuti. Selle paradoksi muutmisel saab olla lähteülesandeks igale korraldajale mõtteviis, et sihtgrupile suunatud tegevus saavutab mõju, kui rohujuure tasandilt on kaasatud ka lapsed-noored
Lisaks on oluline tõstatada küsimus – kas me oleme päriselt valmis lapsi ja noori kuulama? Kuulamisest saab alguse kaasamine, aga seda eeldusel, et kohtleme neid võrdsete koostööpartneritena, kellele anname võrdselt sõna ning austame nende arvamusi.
Millised on olnud sinu eredamad mälestused noorte kaasamise näidetest?
Eredamateks mälestusteks on kombeks saada nendel verstapostidel, mil mõistad iseenda uusi oskuseid või kellegi maailmapilti uue nurga alt, kuid seda eeldusel, et on olemas teised kaasteelised ja eeskujud ehk majakad. Miski, mis sõnaga “kaasamine” alati meenub, on Türi Põhikoolis korraldatud sündmused projektipäevade näol, kus 12-liikmelise õpilasesindusega korraldasime kogu koolile ühe päeva enne jõule – hiljem analüüsides märkasid noored seda, kuidas nad julgesid võtta vastu kiireid otsuseid ise töötube tehes või tundes, et nende arvamus on oluline, sest nad said need ka kohe ära teha.
Teisalt meenub JUST Filmi lapse õiguste programm eelmisest aastat, mil esimest korda kaasati juba algfaasist ka neli noort üle Eesti – saime karmidele kaadritele teha analüüsi üheskoos selle valdkonna spetsialistidega diskuteerides teemal “Kas see film võtta või jätta?”. See oli hetk, mil tundsin, et noorte kaasamine ei ole sõnakõlks, vaid jooksva tööprotsessi reaalsus ning meie sisend ja arvamus olid päriselt olulised.
Eestis tähistas lapse õiguste konventsioon 20. novembril 2021 juba 30. juubelit – miks see on oluline ning millised on peamised punktid?
Lapse õiguste konventsioon – alustame sellest, mis see üldse tegelikult on? Minu 8-aastane õde saab sellest näiteks aru nii, et seal on tähtsad seadused, et lastel oleks hea olla. Ta ei eksi, kuna konventsiooni taga peituvad 54 artiklit, mille kohta saab tuua paralleeli peegliga – nimelt peegeldab see meile vastu seda, mis on praeguses maailmas terviklikult valupunktid, mis vajavad kaitset. Loomulikult tasub alati meeles pidada, et lisaks õigustele on lastel ka kohustused.
Minu jaoks on konventsiooni kõige olulisemaks punktiks kuues, kus öeldakse, et lapsel on õigus elule. See annab võimaluse pürgida igas ühiskonnas selle poole, kuidas luua lapsele parim elu – aga milline on siis see parim elu, millele lapsel on õigus?
See punkt on justkui aluseks ja eelduseks teistele, sest nende põhjal saame üles ehitada toimiva süsteemi, et kinkida vastavalt võimalustele igaühele täisväärtuslik lapsepõlv hariduse, tervise ja sõnavabadusega.
Kui kellelgi tekib idee nüüd olla rohkem kaasatud – kuidas noor saab seda teha? Kuidas saab Lastekaitse Liidu noortega liituda?
Lapse õiguste saadikute võrgustiku tegevus on praegu ettevalmistusfaasis, kuid alustab reaalset tööd juba novembri lõpust, mil iga soovija saab kandideerida läbi lastekaitseliit.ee kodulehel oleva viite. Meie eesmärk on anda lastele ja noortele võimalus panustada just teda kõnetavatel teemadel. Selle kohta on peagi tulemas lisainformatsioon nii liidu kodulehele kui ka lapse õiguste saadikute Instagrami www.instagram.com/lapseoigustesaadikud.
Praegu saan öelda nii palju, et saadikuks saamisel tuleb läbida nii mõnigi tegevus – näiteks teha lapse õiguste kohta arutlev test, vestelda ühe praeguse saadiku ja koordinaatoriga ning läbida loovülesanne. Samas ei ole seal mitte midagi keerulist ning saadame kogu vajaliku eelinfo, mille abil valmistuda, nii et see protsess on jõukohane igaühele, kes on valmis natuke aega ja energiat panustama.
Kui keegi tunneb, et soovib hoopiski miskit vägevat Eestis korda saata laste kaasamise eesmärgil, siis tasub märku anda sellest mulle (triin.sooaar@lastekaitseliit.ee) või võtta ühendust eelnevalt mainitud Instagrami lehe kaudu. Iga laps ja noor on särama hakkamist ootav noor täht, kui anname selleks võimaluse ja märkame seda, arvestades teda kõnetavaga.
Artikkel on valminud 2021. aastal.
