Kogemuslugu Laureen Tammega: tunnetest rääkida ei ole häbiasi

Noorteinfoportaali Teeviit oktoobri teemaks on vaimne tervis. Seekordne lugu on tehtud suunamudija Laureen Tammega.

Minu nimi on Laureen Tamm, olen 20 aastat vana ja olen siin, et rääkida oma teekonnast endaga tänaseni ning praegustest tegemisest. Oma vaba aega sisustan ma postil tantsimise, laulmise ja tarot kaartide lugemisega. Osa päevast pühendan kassiga mängimisele, tihti jään köögis vahele küpsetamisega ja loomulikult peesitan teleka ees vaadates Netflix´i. Üheks all-time lemmikuks on seriaal “FRIENDS”, ja olen seda juba pisikesest saati jälginud. Hiljutised lemmikud on aga “Teenage Bounty Hunter”, “Breaking Bad” ja “Chilling Adventures Of Sabrina”. Raamatuid loen ma tegelikult üldiselt hoopis inglise keeles, sest ka oma mõtetes räägin ma endaga selles keeles. Nooremana elasin kolm aastat Saksamaal ja ühe aasta Inglismaal ning mõlemas riigis oli mu kool rahvusvaheline (st. suhtlus ja õppekava oli inglise keeles) ja seetõttu mõtlen ma ka inglise keeles. 15-aastaselt soovitas õde mulle raamatut nimega “The Kite Runner” ning sellest ajast saadik ei ole ühtegi sarnast raamatut avastanud, mis oleks nii kaunilt kirjutatud ent nii traagilise looga.

Oma elu natuke sügavamalt juureldes on mul üldiselt emotsionaalselt üsna raske teekond olnud. Olen mõnevõrra üllatunud ent meeletult uhke enda üle, et olen tänase päevani jõudnud. Kui olin umbes 14-15 aastane diagnoositi mul kliiniline depressioon ja see oli minu jaoks ühtaegu masendav kui ka positiivne uudis. Enne seda olin aktsepteerinud oma negatiivset mõtteviisi kui iseloomujoont, sest ei soovinud endale ise seda diagnoosi määrata. Depressioonini viis mind arvatavasti varajane iseseisvus, kooli- ja küberkiusamine ja mitmed korrad seksuaalset väärkohtlemist. Kiusamised on olnud mingil määral paratamatud ning iseseisvas toimetamises ei süüdista ma oma vanemaid. Olen pigem alati tundnud, et saan kõigega ise hakkama ning küsin abi vaid äärmisel juhul. Ilmselt viis iseseisvalt toimetamine mind ka tundeni, et mina ise olen süüdi, et mõningad väärkohtlemised minu elus aset leidsid. Suureks abiks rasketel aegadel on mu vanemad, kes julgustavad mind psühholoogi ja nõustajate juures käima ning paljud sõbrad ja sõbrannad, kes toovad mind maa peale tagasi, näidates mulle, et ma ei ole selles maailmas üksi. On olnud palju hetki kui tunnen, et keegi ei mõista mind olenemata sellest kui palju teistele oma olukorda seletada proovin. Nendel hetkedel inspireerib ja abistab mind rännaku jätkamisega kindlasti loodus ning meelte tunnetamine. Hea on meelde tuletada, mis tunde tekitab hea toit, värske õhk ning paljajalu lapsekombel muru peal jooksmine. Võin kohati hipsterlikult kõlada, kuid olen aru saanud, et kui olen langenud nii sügavale, on oluline meelde tuletada, et olen võimeline kasvõi mälestuste või meelte põhjal mingisuguse naudingu elust uuesti leidma. Suureks inspiratsiooniks ja eneseväljendamiseks on minu jaoks laulmine ja tantsimine. Tantsimine on olnud mu kirg sünnist saati. Vanaema rääkis mulle üks päev kuidas ta sai aru, et minust saab tantsija. “Kuulsid teisest toast teletupsude laulu ning tulid joostes teleka ette tantsima”. Kire leidmine on üsna keeruline isegi kui see võib sul silme ees olla ning enesestmõistetav tunduda. Oluline on tegeleda nende asjadega, mis kõige enam rõõmu pakuvad ning energia röövimise asemel sulle seda sisse süstivad. 

Olen viie aastasest saadik tantsinud ja armastan seda südamest. Siiski mõtlesin vahel, et jätan tantsimise katki ja need hetked olid praegu tagasi vaadates minu jaoks ühed raskematest. See hetk mõistsin, et ma ise olen see kes end heidutab ja ei lase endal tegeleda nende asjadega, mis mulle reaalselt kõige rohkem rõõmu toovad. Seega otsustasin, et olen oma mõtete boss ja enda vastu hea. 

Kirg peaks olema miski, mis laseb sul ebavajalikest mõtetest vabaneda, samas motiveerib, teeb positiivseks ning annab jõudu edasi liikumiseks. Ka tuleviku peale on tihti raske mõelda, olles musta auku langenud. Kui tead, mis on su kirg, annab see mingisuguse taju mida ja kuidas oma eluga edasi teha. Keeruliseks võib ju ka osutuda see, kui sul on mitmed hobid, mis rõõmu pakuvad. Ka mina olin üks hetk segaduses – käies muusikakoolis, tantsimas ning kooris laulmas ent pikapeale sain aru, et mu süda ihkab seda emotsiooni, mis mind peale trenni valdas. Muusikakoolis või kooris käimine osutus tihtipeale kurnavaks, kuid tantsimine oli alati meeltmööda. Meil kõigil tuleb ette ka halvemaid päevi, kuid kui sa naudid millegi protsessi, mitte ainult tulemust, tunned tõenäoliselt ka ise, et see on tõesti see lōpmatu kirg. Raskused tulevad elus paratamatult ette, olgu nendeks siis  suhted endaga ja ennast ümbritsevate inimestega, tööl või koolis. Oluline on meeles pidada, et need raskused mööduvad nagu ka emotsioonid, mis tulevad konfliktidega. Kindlasti ei tasu neid emotsioone alla suruda ja vaka all hoida, sest vahetevahel kui on tunne, et tead juba kõike, on kasulik lasta teistel sulle neid meelde tuletada.

 

Iseseisev elu algab kõigile erinevalt: mõnele raskemalt, mõnele kergemalt. 

Kui ma poleks pannud ennast sellesse keerulisse olukorda nagu ma panin, poleks ma arvanud, et olen valmis välja kolima. Nimelt otsustasin ma päevapealt, et tahan kodust välja kolida ning kolisin sõbra juurde umbes kolmeks kuuks ja panin end sellega kitsikusse. Senikaua käisin tööl kuni jalad alla sain ning suutsin omale enda  üürikorteri hankida. Kahtlemata on iseseisev elu kordades keerulisem kui vanemate juures elamine ning siiani mõtlen, et miks ma küll pidin nii varakult välja kolima. Kindlasti on kasulik iseseisva elu alustamisel suhted perega korras hoida. Vanemad on selle etapi juba läbinud ning oskavad soovitusi anda ning vajadusel abistada sobiva elukoha leidmisega või lihtsalt nōu ja jõuga. Mina, taaskord arvates, et saan kõigega üksi hakkama, tegin oma elu sellega natuke keerulisemaks. Aga hea on see, et olen siiani hakkama saanud, seega alati tasub endasse uskuda! 

 

Arvan, et paljud noored tajuvad natuke liiga palju kaootilisust ja kaost, nii oma mõtetes kui ka väliskeskkonnas. Seepärast arvan, et inimõigused on väga aktuaalne jututeema meie seas. Tahame, et teised tunneksid ennast hästi ja turvaliselt ja et ka meie tunneksime end hoolitsetult ja turvaliselt. Ekstreemsuste poole kaldudes on mu praegune eluetapp olnud ilmselt siiani kõige intrigeerivam periood mu elust. Tean, et sellest teemast rääkides võivad paljud vanemad kui ka nooremad inimesed mind hukka mõista, kuid tean on raske ja vahel võimatu mõista olukordi mida nad ise läbi elanud ei ole. Nimelt töötan eksootilise tantsijana.  See hõlmab nii postitantsu, jookide müümist ning samuti ka ülimalt palju suhtlust ja julgust. Pean tähtsaks mainida, et prostitutsioonil ja eksootilisel tantsijal on suur erinevus ja tantsijad ei müü seksuaalseid teenuseid, vaid silmailu ja seltsi. Samuti alustasin hiljuti kõmulise OnlyFansiga. Tunnen, et sellest saab peagi minu põhifookus, sest eksootiliseks tantsijaks ei plaani ma kauaks jääda. Unistus on pühenduda süvitsi sedasorti meelelahutusmaailma. Tunnen, et olen loodud siia ilma midagi muutma ning kuna Euroopas ei ole striptiisitaride ning sekstöötajate töö kuigivõrd aksepteeritud ega tolereeritud, siis leian, et minu “ülesanne“ on silmaringi avardamine inimeste seas, kes ei tea sellest ametist midagi ning halvustavad neid töölisi. Mina ei ütleks, et “noored on hukas”. Jah, olen ka ise noor ning naljakas on kommenteerida seda kui pole veel pooltki elu näinud, aga tunnen, et praegused noored on mõnevõrra julgemad oma emotsioone ja arvamusi avaldama, mistõttu meid ka “lumehelbekesteks” kutsutakse. Seevastu tunnen, et noored on väga ettevõtlikud ning arvestades kui hukas on kogu meie planeet Maa ja et meie peame varasemaid ühiskondlike probleeme lahendama hakkama teadmata kust otsast alustada, et oma tulevastele põlvedele elu kindlustada, on ka emotsioonide ülevoolavus seletatav. Samuti ainuüksi mõte ütlusele “mehed ei nuta” ajab mind naerma. Kuidas saab inimene areneda kui ta ei saa kellegagi rääkida ja oma tegelikke emotsioone väljendada? Kõigil tuleb ette hetki kui teile on midagi halvasti öeldud või kõik plaanitu läheb luhta ja tahaks paar pisarat poetada – see ongi meie kasvamismoment. Tundlikus on emotsioon mille piirid iga inimene üks hetk ise endale paika peab seadma ning õppima millisel hetkel midagi südamesse võtta ja millisel mitte. Võidab see, kellel on rohkem infot ja ka elukogemust. Puhta informatsiooniga ei saa midagi teha kui ei panda teadmisi praktikasse või napib julgust ning tahtejõudu, et ennast maksma panna ja maailmas muutusi teha. Vaimse tervise nippe võiksin lõpmatuseni andma jääda, eriti depressiooni koha pealt, kuid siiski kõige olulisemaks ja samas ka kõige äraleierdatumaks nipiks, millest kõik juba ilmselt teadlikud on, pean seda, et ära karda oma tunnetest rääkida, see ei ole häbiasi. Vaimne tervis on sama oluline kui füüsiline ning ei tasu peljata abi otsimist. Samuti ei tasu ka sundida ennast situatsioonidesse, kus tunned, et sul pole selleks piisavalt energiat (kuid ära aja seda segamini laiskusega!). Kui sind ümbritsevad inimesed sinust aru ei saa ja on sulle rohkem koormaks kui toeks, siis ei ole sa veel õigeid inimesi leidnud. Kokkuvõtteks peame me iseendaga elu lõpuni elama ja kui sa enda eest hoolt ei kanna, siis kes peaks seda sinu eest tegema? 

 

Küsis noorteinfoportaali Teeviit sisuloome tiimi koordinaator Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

Meie partnerid

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus