fbpx

Kogemuslugu Karolina Kudelinaga: „Insenerid ehitavad tänast maailma!“

24.03.2022
Maris Praats, sisuloome tiimijuht

Karolina Kudelina (24) on TalTechi elektroenergeetiga doktorant ning Aasta Tehnikaüliõpilane 2021. Täna räägib Karolina enda õpingutest, tulevikust ning energeetika erialast.

Kust oled pärit ning mis koolis käisid? Kas oli aineid või teemasid, mis pakkusid sulle rohkem väljakutset?

Mina olen pärit imelisest ja hubasest Narva-Jõesuus ning käisin Narva-Jõesuu Keskkoolis. Ausalt öeldes oli mul koolis huvi kõikide õppeainete vastu – tahtsin uurida ja ära õppida nii palju kui võimalik. Kõige rohkem meeldis mulle matemaatika, kuid käisin hea meelega ka füüsika ja keemia tundides. Võib öelda, et huvi täpsiteaduste vastu tekkis mul juba lapsepõlves. Mul polnud ühtegi õppeainet, mis mulle poleks meeldinud, kuid esseede kirjutamine oli mulle väljakutseks. Praegu meenutan seda naeruga, sest doktorantuuris kirjutan teadusartikleid hea meelega.

Kooli ajal lisandus veel üks väljakutse. Ei ole saladus, et ma lõpetasin kooli 11 aastaga. Peale üheksanda klassi lõppu toimusid meie koolis muudatused. Meie gümnaasiumiosa pandi kahjuks kinni ning uut lendu enam vastu ei võetud. Tekkis küsimus: kas otsida teist kooli teises linnas või ikkagi läbida 10. klassi programmi suvel ning sügisel minna juba 11. klassi. Tavaliselt, ma ei otsi kiireid ja lihtsamaid lahendusi. Ma õppisin terve suvi, läbisin edukalt 10. klassi programmi ja sügisel jätkasin õpinguid juba 11. klassil. Kohati oli raske, aga ma pole kordagi seda kahetsenud. 

Kuidas jõudsid just elektroenergeetika erialale?

Aastal 2015 lõpetasin keskkooli kuldmedaliga ja astusin sisse Tallinna Tehnikaülikooli. Kooli lõpetamisel olin kindel, et ma tahan ülikoolis õppida tehnikaerialal. Miks aga elektroenergeetika? Kaasaegses maailmas ei saa inimesed ilma elektrita elada: ei ole võimalik oma mobiiltelefoni laadida, juukseid koolutada, elektrikitarri mängida. Elekter on igal pool ja inimesed puutuvad sellega igapäevaselt kokku. Selge on ka see, et miski pole igavene ja iga elektriseade läheb ühel hetkel katki, mõnikord ootamatult, kui seda ei hooldata. Ma mõtlesin, et insenere maailmale vaja ja alustasin uut peatükki elus nimega „Mina saan inseneriks“.

Kui intensiivne on inseneriõpe?

Bakalaureuseõppes on õppeprotsess piisavalt intensiivne, aga ülihuvitav. Alguses on palju üldõpe õppeaineid, selliseid nagu füüsika ja matemaatiline analüüs, programmeerimine ja mõõtetehnika. Esmapilgul võib see tunduda igav ja mõttetu, aga tegelikult sellised õppeained on kõige alus, mis valmistab ette tõsisematele teemadele. Pärast tekivad tunniplaanis päris eriala õppeained ja siis otsustavad tudengid, kas nende poolt valitud nsuund sobib neile või mitte. Tavaliselt on programmis ka kohustuslik praktika, mis aitab erialasse süveneda. Muidugi on vahepeal ka unetud ööd ja pingelised eksamid, aga praegu ma isegi igatsen neid aegu. 

Magistriõppes on natuke lihtsam, kuna inimesed juba enam vähem teavad, millega tahavad tegeleda. Vähem auditoorset tööd, rohkem iseseisvat õppimist. Õppekavas on tavaliselt rohkem valikaineid, mis annab võimalust vastavalt oma huvidele teha sobivaid valikuid ja tutvuda erinevate teemadega. Väga tore on see, et meie eriala raames on palju võimalusi minna välisõppesse või välispraktikasse. Mina kasutasin võimalust ja läbisin praktika Hispaanias Extremadura ülikoolis. Minu jaoks see oli väljakutse, aga selline kogemus aitas mul oma mugavustsoonist välja astuda. Ma tutvusin erinevate inimestega, leidsin uusi sõpru. Samuti on välismaal omandatud teadmised ja oskused kasulikud ka minu praegusel töökohal.

Milliseid võimalusi üldse elektroenergeetika eriala lõpetanud noortel on?

Võimalusi on väga palju ja iga vilistlane saab vastavalt oma huvidele leida sobivat tööd. Tänu laialdastele teadmistele on sellise valdkonna rakendusvaldkond väga lai ja tööpakkumisi on äärmiselt palju. Energeetika sisaldab elektroenergeetikat, elektrotehnikat, elektroonikat, mehhatroonikat, masinaehitust, automaatikat, majandust ja isegi infotehnoloogiat. Lõpetajad saavad insenerideks, robotisüsteemide tootearendajateks, ettevõtete juhtideks, projekteerijateks, planeerijateks, valgustuse tootearendajateks või hoopis tootmisliinide spetsialistideks. Samuti on võimalus alustada akadeemilist karjääri ülikoolis, nii nagu seda tegin mina. 

Alguses astusid ülikooli  suhtumisega „vaatame, mis saab“ , kuid nüüd oled lõpetamas teist aastat doktorantuuris. Mis sind selle eriala juures võlub?

Ma tunnen, et praegu olen ma leidnud oma koha maailmas ja olen kindel, et olen teinud õige valiku. Mind tõesti võlub mõte, et ma saan anda oma panuse ja luua nutika energiakasutamisega maailma. Hetkel töötan elektrimasinate uurimisrühmas (EMG – Electrical Machines Group) ja minu uurimisteemaks on intelligentsed seisundiseire meetodid ehk need meetodid, mis põhinevad tehisintellektil. Miks see on oluline? Näiteks, kui me räägime elektrijaama generaatorist või lennuki turbiinist, me kindlasti ei taha, et rike juhtuks ootamatult. Või kujutame ette, et meil on meretuulikud, mis on rajatud rannikust 20 kilomeetri kaugusele merele. Tühised rikked võivad sel juhul põhjustada päris pika tööseisaku, eriti kui ilm on halb, kohale ei saa ning elektrit ka ei ole. Ühtlasi tänane maailm on äärmiselt digitaalne ja andmete hulk pidevalt kasvab. Tänapäeval on andmeid nii palju, et inimene ei ole lihtsalt võimeline neid iseseisvalt töötlema ja vajalikku infot eristama. Seepärast kasutame elektrimasina diagnostikas tehisintellekti. Ettenägev hooldus (predictive maintenance) annab võimalust ette näha tulevast riket. Sellega ma tegelengi oma doktoritöös, et tagada jätkusuutlik eluviisi ning säästa meie keskkonda.

Millisena näed enda tuleviku, millised võimalused sind kui tulevast elektroenergeetika doktorit ees ootavad?

Mina näen ennast teaduses. Kõigepealt, on see võimalus anda oma panus ühiskonnale ning muuta maailma kasvõi natuke paremaks. Ma töötan inimestega, kes teevad tõesti ägedaid asju. Teadlasena tahan ka anda oma panuse turvalise ja innovatiivse tuleviku tagamisele. 

Kuidas enda akusid laed?

Elus peaks alati olema tasakaal, seetõttu üritan vaatamata oma tihedale töögraafikule ja õpingutele leida aega puhkamiseks. Mulle meeldib õhtuti jalutamas käia. Tavaliselt võtan auto ja sõidan mõnda mõnusasse kohta jalutama, näiteks mere äärde. See aitab mul mõtteid mujale viia. Kõndimine on minu jaoks nagu meditatsiooniprotsess. Laupäevad on mul matkamispäevad. Samuti tegelen joonistamisega. Mõni kuu tagasi hakkasin joonistama koomikseid doktorandi elust.

Miks võiksid noored kaaluda inseneeria valdkonda? 

Inseneri koht maailmas on ülioluline. Mõnikord aga tundub, et selline elukutse on alahinnatud. Insenerid on need inimesed, kes ehitavad rakette, et kosmost hõlvata; kes ehitavad allveelaeva, et ookeani uurida; kes ehitavad tuulegeneraatoreid, et inimesed kasutaksid elektrienergiat, mis ei kahjusta keskkonda. Insenerid ehitavad tänast maailma, mis nõuab järjest enam intelligentseid süsteeme. Seega, nõudlus inseneride järele on praegu kõrgem kui kunagi varem.

Kas ja milliseid hirme sul sellele erialale astudes olid ning mida sa tagasivaates endale ütleksid?

Ajalooliselt ei ole energeetika olnud naiste valdkond – see oligi kõige suurem hirm, aga ainult esmapilgul. Arvudes, näiteks, magistriõppes oli meil 23 inimest, kellest mina olin ainus naisüliõpilane. Aga isegi siis tundsin end väga hästi. Ma olen alati rääkinud, et naised sobivad energeetika valdkonda väga hästi. 

Juhite ka teadusorganisatsiooni IEEE Naised inseneerias Eesti sektsiooni, miks on oluline julgustada noori naisi inseneeriasse ning mis Teid kunagi sellele teele aitas? 

Põhjuseid, miks ma tegelen sellega, on üsna palju. Stereotüübid eksisteerivad siiamaani. Eriti just karjääri alguses võivad erinevate inimeste arvamused tüdrukute valikutes olulist rolli mängida. Statistika järgi lahkuvad naised mõne heidutava arvamuse tõttu töölt kaks korda tõenäolisemalt kui mehed. Naised võivad olla andekad, kuid mitte alati piisavalt julged. Paljud leiavad, et inseneritöö ei ole nende jaoks ainult sellepärast, et keegi ütles nendele seda kunagi. 

Mulle on alati meeldinud ajalugu. Iga kord, kui ma lugesin silmapaistvatest naisteadlastest, tundsin, kuidas nende lood mind innustavad. Ükskord ma mõtlesin, et kui nemad said omal ajal hakkama, siis mis segab mind edu saavutamast meie ajal? Praegu muutub maailm väga kiiresti ja, õnneks, stereotüüpe on üha vähem. Küll aga tuleb mõnikord naistele meelde tuletada, et nad on palju andekamad ja tugevamad, kui nad ise seda arvavad. 

Väike vihje tüdrukutele: kui teile meeldib matemaatika või füüsika ning see on see, mis teeb teid õnnelikuks –  jätkake samas vaimus. Lihtsalt tuleb sellega edasi tegeleda. Ja kui keegi ütleb, et see pole teie jaoks, pidage meeles, et viimane sõna on alati teie öelda. Ma tean, et mõnikord see ei ole lihtne, aga usun, et väike julgustus tuleb teile kasuks.

Küsis Kristi Kandima. Artikkel on valminud 2022.aastal.

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus