Kogemuslugu Anettega: võta aega, et kapist välja tulla

23.06.2022
Liis Enson, noorteinfo peaekspert

Räägi veidi endast- kes oled, millega tegeled?

Olen Anette Mäletjärv, Eesti LGBT Ühingu koostöö koordinaator. Instagramis olen tuntud ka heterokringli nime all ning koos drag artisti Helgi Saldoga teen kväär raadiosaadet Homokringel.

Kuidas jõudsite LGBT kogukonnani? Milline on olnud teie teekond?

Enda LGBT+ identiteedist sain ise teadlikuks kui olin 14 ning sain aru, et mulle meeldivad tüdrukud. Alguses oli raske, sest polnud kindel kas mu pere ja klassikaaslased aktsepteerivad mind või mitte. Ma ei julgenud ka otsida teisi endasuguseid, sest ei tahtnud, et keegi teaks mu orientatsioonist. Õnneks aga läks nii, et leidsin gümnaasiumis kas ise LGBT+ või meie õiguseid toetavad sõbrad ja kui 17-aastaselt kapist välja tulin, siis oli mul sõprusgrupi näol juba kogukond olemas.

Pärast keskkooli läksin ülikooli Amsterdami ja seal oli mul pigem ülikoolis kogukond. Aga vahepeal Eestis käies käisin erinevatel LGBT+ üritustel ja selle kaudu tutvusin ka siinsete LGBT+ inimeste ja ka aktivistidega. Tegin ka oma bakatöö Eesti LGBT+ kogukonnast ja ka selle kaudu õppisin meie kogukonda paremini tundma. Pandeemia ajal Heterokringli luues leidsin ka virtuaalse kogukonna esimeste jälgijate ja regulaarsete kommenteerijate näol. Ja siis kui Eestisse tagasi kolisin ja kohapeal aktivismi tegin, siis tundsin et olen juba täitsa kogukonna osa.

Ma arvan, et inimestel on tihti mulje, et kõik LGBT+ inimesed on osa mingist salapärasest kogukonnast, aga nii see päris ei ole. Ma ütleksin, et Eesti LGBT+ kogukond koosneb nendest LGBT+ inimestest, kes tunnevad mingit ühtsustunnet teiste LGBT+ inimestega ühise identiteedi põhjal. On palju ka neid, kes ei otsi kogukonda või ei tunne, et nad on osa kogukonnast.

Kui lihtne oli nö kapist välja tulla? Millised olid peamised raskused?

Esimesed aastad olid minu jaoks kindlasti rasked. Eks puberteet on kõigil keeruline, aga sinna juurde veel avastada, et sinu seksuaalne identiteet on “normist” kõrvale kalduv, siis see kindlasti mõjub vaimsele tervisele. Osad mu klassikaaslased tegid tihti ka omakeskis homofoobseid nalju ja tundsin ikka, et kui kapist välja tuleksin, siis hakatakse mind kiusama.

Eks see oli oma 10 aastat tagasi ka, aga keeruline oli tollal vähemalt näha, et Eesti ühiskond ei ole väga toetav LGBT+ õiguste teemal ning et on palju homofoobiat, mida õudsalt kartsin. Tundsin ka häbi enda seksuaalse orientatsiooni pärast. Ma arvan, et just sellepärast lõpuks endasuguste sõprade leidmine aitas palju kaasa, sest sain lõpuks julguse olla mina ise.

Kõige raskem oli vanematele rääkimine, sest ma polnud kindel, kuidas nad reageerivad. Ja eriti kui olla vanematest alaealisena sõltuv, siis on hirmus mõelda, et mis saab kui nad ei toeta. Õnneks minu vanemad on võrdlemisi toetavad ehk neile kapist välja tulemine läks hästi.

Üldiselt ma soovitaksin LGBT+ noortele võtta enda aeg ning tulla kapist välja siis, kui nad ise selleks valmis on ja kui see neile turvaline on.

Kas LGBT teemad on meedias hästi kajastatud?

LGBT+ teemade kajastamine meedias on ajas palju muutunud. Kui veel umbes 10-15 aastat tagasi olid tavalised peakirjad nagu “Homod nõuavad õigusi” ja neid illustreerisid erootilised pildid poolpaljastest inimestest, siis täna püüavad ajakirjanikud teemat paremini mõista ega kohtle LGBT+ teemasid kui sensatsioone või kurioosume. Aina rohkem ilmub sisu, kus oma elust ja kogemustest saavad LGBT+ inimesed ise rääkida. Siiski on veel arenguruumi. Sageli aetakse segi seksuaalsus ja sugu, transsoolisus on ühelt poolt suure arutelu all, samas sageli nähtamatu, kui räägitakse LGBT+ inimestest üldiselt kui “seksuaalvähemustest”. Tihti küsitakse ka selliseid küsimusi, mida väidetavalt küsiks “keskmine inimene”, mis tegelikult LGBT+ inimestele liiga teevad. Suur mure on ka trans- ja intersooliste sportlaste kujutamisega meedias: teadmatus soolise mitmekesisuse teemal paneb inimesi neid sportlasi halvustama ja sildistama.

Baltic Pride’il Vilniuses, autor Augusto Didžgalvio

Millised on müüdid LGBT teemade kohta? Kuidas neid murda?

Kui me teaks, kuidas sügavalt juurdunud müüte murda, oleks maailm juba palju helgem. Üldiselt seostatakse LGBT+ inimesi palju kitsalt seksiga, pole haruldased ka ajalooliselt juurdunud ja juurutatud valeseosed lasteahistamise ja muude psüühiliste häiretega. LGBT+ inimesi peetakse sageli ühelt poolt ekstravagantseks, teisalt aga represseerituks ja õnnetuks. LGBT+ aktiviste peavad mõned agressiivseks ja lärmakaks, mõistmata aktivismi eesmärke ja tekkepõhjuseid.

Valearusaamasid aitab muuta kontakt, eriti otsene kontakt, olgu see siis mõne LGBT+ inimesega või kogukonna toetajaga. Negatiivselt meelestatud inimeselt tasub küsida näiteks, miks ta arvab, mida ta arvab, kust ta uskumus pärineb. Kasulik võib olla ka eri mõistete lahtiharutamine. Näiteks võib kellegi arusaamas seguneda naiste maskuliinsus ja transsoolisus või lihtsalt sugu ja seksuaalsus laiemalt. Kui inimene mõistab, et tegu on eri nähtustega, on tõenäolisem, et ta ei anna ka kogu teemale ühte üldist hinnangut ja näeb rohkem nüansse.

Kas sinu arvates on suhtumine põlvkondade vahel LGBT teemadele erinev? Anna nippe noorele, kuidas vanematega kõige lihtsamini sellistest teemadest rääkida.

Ma arvan, et põlvkondade vahel kindlasti on suhtumine erinev. See tuleb enamasti teadlikkusest. Nõukogude ajal oli homoseksuaalsus kriminaliseeritud ning selle eest võis minna vangi, LGBT+ teemadest ei räägitud ega teatud. Seega on arusaadav, et vanemal generatsioonil on vähem teadmisi ning teema tundub võõras. Mulle tundub ka, et tänu sotsiaalmeediale saavad noored tänapäevasele infole rohkem ligipääsu.

Selleks, et vanematega LGBT+ teemadest rääkida, tasub kõigepealt uurida, mida nad sellest arvavad ja teavad. Kust nende teadmised pärinevad ning seejärel hakata nendega arutama, mis on müüdid ja mis on tegelikkus. Ma usun, et mitte-LGBT+ noortel on seda ilmselt kergem teha kui kapis LGBT+ noorel, sest siis on veel see kapist välja tulemise ja turvalisuse küsimus. Sellisel juhul ma ikkagi alustaks sellest, et kõigepealt üritaks aimu saada, milline on vanema seisukoht, ja seejärel kaaluda, kas ja millal on õige hetk nende teemade arutlemiseks ja enda identiteedi avamiseks.

Abi võib olla ka mõnest toetavast täiskasvanust. Näiteks võib enne oma muret või küsimusi arutada toetava õpetaja, treeneri, noorsootöötajaga. Võib pöörduda ka Eesti LGBT Ühingu nõustajate poole, kas siis üksi või miks mitte ka koos oma vanemaga. Tasub mõista, et vanema jaoks võib see info olla nii suur üllatus, et ta ei oskagi kohe adekvaatselt reageerida. See ei pruugi olla pahatahtlik, kuigi võib sellegipoolest haiget teha. Kui sa ise oled neid mõtteid juba pikalt mõelnud, siis su vanem võib-olla mitte, ja seetõttu võib ta vajada aega, et mõttega harjuda, oma küsimusi esitada ja leida viis, kuidas sind toetada. Siiski saad lõpuks vaid ise otsustada, kas tunned end oma maailma avamiseks ja võimalikuks ootamiseks piisavalt turvaliselt ja kindlalt. 

Tartu Pride, autor Joanna Adeele Siig
TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus

Send this to a friend