fbpx

Ketlini kogemuslugu: kui enda teetass on tühi, siis ei saa sealt ka teistele midagi valada

Noorteinfoportaali Teeviit augustikuu teemaks on minu elu, milles keskendume iseseisva elu, õppimise ja karjääri teemadele. Käesolev intervjuu on tehtud Ketlin Peldes.

Kui kirjeldaksin end vaid ühe lausega, siis selleks oleks: “Väikelinnast pärit tüdruk, kelle unistused on suured ja teotahe suuremgi veel,” aga see ei ütle tegelikult kuigi palju midagi. Minu nimi on Ketlin, esimesed 16 aastat oma elust kasvasin sellises kohas nimega Jõgeva ning viimased neli aastat olen veetnud Tartus haridust omandades. Praegu olen TÜ ettevõttemajanduse tudeng, MTÜ Changemakersis programmijuht ning viimase aasta olin SA TÜK Lastefondis Tartumaa vabatahtlike juht.

 Kuidas jõudsid enesearengu teemadeni? 

Kuigi olin juba põhikoolis tubli, siis teadlikult enesearengule ei mõelnud. Minu esimene kokkupuude teadliku enesearenguga juhtus 2017. aasta novembris, kui kuulsin esimest korda Changemakersi programmidest ning otsustasin kandideerida. Sealt edasi lumepall veerema läkski, sest puutusin kokku nii paljude teistega, kes enda arendamisse pidevalt panustasid. Niisama tähenduseta väljendist sai miski, mis kuulus minu igapäeva loomuliku osa juurde ja kui hakkasin nägema ka muutuseid endas ning enesekindluse kasvu, siis mõistsin, et olen väga õigel teel. 

Sa tegutsed mitmel rindel- mis on sinu saladus ajaplaneerimiseks?

Eks ajaplaneerimsoskused tulevad kogemustest. Kui ühel hetkel ikka põled läbi, stress kasvab üle pea ja ükski asi ei tekita rõõmu, siis on vaja midagi ette võtta. Ja ega oleks vale väita, et praegugi mingit imenippi tean või kasutan, sest vahepeal libiseb ikka aeg käest, aga nendel hetkedel aitab keskendumine asjadele, mida saan kontrollida. Peamised punktid minu ajaplaneerimises on panna paika tegevused, mida ei saa kuidagi liigutada või mis sõltuvad mitmest inimesest – loengud koolis, koosolekud, rühmatööd, aga ka sõpradega kokkusaamised või perega aja veetmine, sest kogu produktiivsuse juures ei tohi unustada endale aega planeerida. Seejärel vaatan üle tegevused, mis kindlasti on vaja ära teha, aga mis ei ole otseselt kellaajaliselt piiritletud – Changemakersiga tegutsemine, koolitööd ja muud kohustused. Viimaks mahutan ära kõik muud tegevused, mida teha võiks, aga mis pole otseselt kohustuslikud ega hädavajalikud – sarja vaatamine, sotsiaalmeedias aja raiskamine. 

Olulisim punkt on minu jaoks endale aja võtmine ja puhkamine ehk siis üritan teha nii, et mul oleks vähemalt 1 puhkepäev nädalas ning annan endast parima, et enda keha kuulata ja vastavalt vajadusele lasta endal puhata. Kui enda teetass on tühi, siis ei saa sealt ka teistele midagi valada. 

Milline on hea meeskonnatöö saladus?

Oh, kui vaid oleks võluretsepti! Suur osa on kindlasti teadlik tiimi ehitamine – ühiselt töövälise kvaliteetaja veetmine, tiimitööd soodustavad ülesanded ja usalduse kasvatamine. Minu jaoks üks soojemaid mälestusi meie Changemakersi tiimiga on hetk, kus kõik jagasime mõnda rasket hetke enda elust, mida teised ei teadnud. Kuigi see jagamisring lõppes pisarais, siis see aitas meeletult palju kaasa usalduse tekitamisele ning julgusele end avada ning oma muredest rääkida. 

Teisalt on oluline (ja ka raske) tunnetada ja koheselt välja öelda enda murekohad või kui märkad tiimidünaamikas midagi, mis peaks olema teisiti. Tihti on raske enda arvamust väljendada, sest ei tea ju kunagi, kas teised tunnevad samamoodi või ega kellegi tunded haiget ei saa. Samas on aga selliste tunnete enda sees peitmine pikas perspektiivis vaid halb.

Millisena kujutasid ette tudengielu ning kas see vastas ootustele? Millised müüdid sooviksid ümber lükata seoses ülikoolis õppimisega?

Üks asi on kindel – e-loenguid sellisel määral ma muidugi ette ei kujutanud ega eeldanud, aga praegusel ajal on see paratamatus. Aga sellesmõttes on vähemalt minu puhul tõsi küll, et õppides olen palju motiveeritum, sest enamus õppeaineid puudutavad teemasid, millest päriselt huvitun. Kuigi mõistan põhi- ja keskkoolis õpetatavate erinevate õppeainete vajadust, siis tihti oli näiteks muusika õppimiseks motivatsiooni leidmine keeruline, kui ma ise vaevu rütmi oskan plaksutada. 

Ma arvan, et need müüdid erinevad vastavalt erialale. Müüdid, mis käivad arstiõppe kohta, ei laiene kindlasti majandustudengitele, nii et minu müütide kummutamine või kinnitamine saabki tuleneda vaid enda kogemusest. Peamine arvamus on, et ülikoolis peab palju õppima, mis on kindlasti ka väga subjektiivne. Küll aga kui panna loengutes tähele ning rakendada efektiivseid õppemeetodeid, siis jääb küllaga aega üle, et tegeleda enda meelistegevustega. 

Teisest küljest võiks pidurit panna ka müüdile, et ülikoolis õppimine on vaid üks baariralli teise järel, sest fakt on see, et nii kaugele ei jõua. Kui prioriteet on pidutsemine, siis ei tule loengutes keskendumisest ja jooksvalt semestri vältel õppimisest midagi välja ja tulemuseks on vaid pingeline eksamisess ja alla ootuste tulemused. 

Millised on sinu õppimise nipid ülikoolis?

Number 1 nipp on loengutes tähelepanemine. Pane ära telefon, sulge arvutis kõrvalised vahelehed ja kuula ning küsi küsimusi. See on väike pingutus, sest niikuinii pead ju loengus istuma, nii et siis on mõistlik sellest ka viimast võtta ja sellega vähendada tohutult enda kodus õppimisele kuluvat aega. 

Teine nipp on tihedalt seotud esimesega ehk siis nõuab, et keskenduksid ja tunneksid teemat. Selleks nipiks on ise teiste õpetamine, sest esiteks aitab see kinnistada teadmisi ning leida uusi viise, kuidas teemat lahti seletada. Teiseks näitab teistele seletamine kohe kätte nüansid, mida nii hästi ei tea või mis on endal kahe silma vahele jäänud. 

Kolmas ja viimane nipp on Pomodoro tehnika, mis kujutab endast 25 minutit produktiivsust ja 5 minutit puhkust. Selle 25 minuti jooksul ei tohi olla ühtegi segajat telefoni või sotsiaalmeedia näol, mis aitab päriselt keskenduda ning fookust seada. Samas annavad väikesed pausid võimaluse sirutada ning mõtteid kinnistada. 

Kuidas alustasid sina enda iseseisvat elu? Millised olid suurimad raskused? Millised nipid aitasid sind edasi?

Minu pooleldi iseseisev elu algas 16-aastaselt, kui kolisin gümnaasiumi pärast Tartusse. Miks pooleldi iseseisev? Nimelt oli mul tohutu privileeg ja minu vanemad toetasid mind, mis tähendas, et ma ei pidanud muretsema tööl käimise pärast. Küll aga kujutas 16-aastaselt vanematest eraldi kolimine raskusi, mida juba täiskasvanud inimesel enam pole või on vähem. Juba kolmapäeviti hakkasin igatsema kodu ja ei jõudnud oodata, millal saan nädalavahetuseks vanemate koju minna, kogu koristamise-kokkamise kohustus oli minu kanda, mis oli tohutult järsk üleminek, sest vanematega elades ei mõistnudki, kui palju asju minu eest ette-taha ju ära tehti. Ja siis ka veel uus kool ja hoopis teine keskkond ja teadmine, et mina ise vastutan enda eest tegi kokku kompoti, mida oli kohati keeruline hoomata. 

Aga nagu öeldakse, siis aeg parandab kõik haavad. Ühel hetkel saavad muidu hirmsana tundunud täiskasvanuelu-kohustused normaalse osana, mille üle ei pea isegi pikemalt mõtlema. Siis hakkasid nautima vabadust, mida enda eest vastutamine andis – näiteks maitseaineriiuli enda järgi sättimine või lemmiklõhnaga seebi ostmine. Aeg ja harjumine on peamised komponendid iseseisva elu alustamisel ja kuigi algul tundub jube, siis varsti on juba täitsa vahva. 

Mida tahaksid soovitada noorele, kes alustab sügisest ülikooli/ gümnaasiumi õpinguid? 

Võta rahulikult, loo endale tugisüsteem lähedastest inimestest ja pane koolis tähele. On täitsa okei, kui vahel ei lähe kõik asjad nii nagu tahaks. Nendel juhtudel ongi oluline, et endale ise olukorda keerulisemaks ei mõtleks ning osaksid vajadusel paluda abi.

Milliseid raamatuid soovitaksid noorele, kes alles otsib enda teed?

Minu arust on lugemise juures kõige olulisem nautimine – kui raamat on ebahuvitav, siis viska käest (loe: pane ilusti riiulile tagasi) ja vali uus. Minu isiklikud lemmikud on näiteks James Cleari “Atomic Habits”, Hal Eroldi “Imede hommik”, Kamal Ravikanti “Love yourself like your life depends on it” ja Helen Lewise “Difficult Women: A history of feminism in 11 fights”. Need kõik pakuvad omajagu mõtteainet ja ka motivatsiooni, et saada aimu, mis on tuleviku kutsumus või anda lihtsalt julgustav löök enda arendamise suunal. 

Küsis sisuloome- ja koostöösuhete tiimi koordinaator Maris Praats

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus