fbpx

Kertu Birgiti kogemuslugu: maailma muutmiseks ei ole vaja oodata, kuni sa oled „suureks saanud“

Sellel nädalal tähistame rahvusvahelist noortepäeva. Sellel aastal keskendume noortepäeval keskkonna teemadele. Täna jagame teiega Kertu Birgit Antoni kogemuslugu keskkonnast.

Lõpetasin kevadel Tallinna Reaalkooli ja asun sügisel õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Gümnaasiumi alguses asutasin koos viie teise tüdrukuga SISU Koti nimelise ettevõtte ning veidi pärast seda liitusin Fridays For Future Eesti liikumisega, milles tegutsemine täidab nüüd suurema osa minu ajast.

Kuidas jõudsid keskkonda puudutavate teemadeni? Kust sai kõik alguse? 

Minu jaoks sai keskkonnale tähelepanu pööramine alguse minu perest. Juba sellest ajast, kui ma olin üsna väike, mäletan arutelusid mõne ostu keskkonnamõju ja selle mõistlikkuse üle ning väikseid keskkonnahoidlikke tegusid, nagu poodi alati riidest kottide kaasa võtmine.

Põhikooli lõpu poole hakkasin ise aina enam keskkonna olukorra vastu huvi tundma. Alguses lugesin kõige rohkem plastireostuse kohta ning püüdsin leida peres viise, kuidas kodus vähem jäätmeid tekitada. Keskkonnateemadel lugedes sain aga järjest enam aimu kliimamuutuste tõsiduse kohta, kuni ma ühel hetkel tundsin, et ainult iseenda ja oma pere muutmisest keskkonnahoidlikumaks jääb väheks.

Sa oled kliimaaktivist, mida see tähendab?

Kliimaaktivist – või üldse aktivist – on lai mõiste, mida iga inimene sisustab iseenda järgi. Minu jaoks tähendab aktivism mõne ühiskondliku probleemiga tegelemist, mida sa ei suuda vaikides pealt vaadata või mis on sinu jaoks lausa elu ja surma küsimus. Igal aktivist tegutseb erinevat moodi, et leevendada seda probleemi, millega ta tegeleb. Aktivism võib tähendada plakatite maalimist ja meeleavaldustel osalemist – mida minagi olen teinud – ent sellel on loendamatult teisi tähendusi ka. Aktivism võib tähendada ka ükshaaval inimestega vestlemist, poliitikutele ühispöördumise kirjutamist, kunsti või veel midagi muud. 

Millistes organisatsioonides tegutsed ja kuidas jõudsid nendeni?

Tegutsen liikumises nimega Fridays For Future Eesti (ehk lühidalt FFF Eesti). Me ei nimeta seda organisatsiooniks, sest organisatsioon on midagi ametlikuma struktuuriga, milles on harilikult juhid ja alluvad. FFF on aga nii Eestis kui üle maailma võimalikult hierarhiavaba liikumine – see tähendab, et meil ei ole ülemusi ja alamaid ning keegi ei saa võtta üksinda vastu otsuseid kogu liikumise nimel. 

FFF Eestini jõudsin tänu ühele üsna juhuslikule kohtumisele. Nimelt olin ma gümnaasiumi algusest alates kuulnud Fridays For Future’i meeleavaldustest üle Euroopa ja terves maailmas. Ma tundsin, et Eestis oleks ka väga vaja sarnast liikumist, et Eesti ühiskond saaks kliimakriisist teadlikumaks ning poliitikutel oleks surve kliimakriisi leevendada. Kuid ma ei julgenud olla see esimene noor, kes läheb üksinda plakatiga tänavale. Siis ma kohtusin Kristin Siiliga, kes oli parasjagu korraldamas Eesti esimest kliimastreiki ning ma olin hea meelega valmis aitama tal meeleavaldust korraldada. Nõnda, võib öelda, sai minust aktivist. 

Milliste teemadega soovid enim tegeleda ja miks?

Enne kliimamuutuste tõsidusest aru saamist huvitas mind neuroteadus, tantsimine ja olümpiaadid. Need teemad köidavad mind endiselt, aga mulle tundub lubamatult isekas pühendada end näiteks tantsimisele, kui inimeste tekitatav kliimakriis seab samal ajal ohtu inimeste elud. Nii et ma suunasin enda jõu kliimakriisi leevendamisse.

Tahan, et inimesed saaksid Maal elada turvaliselt praegu ja veel vähemalt paari sajandi jooksul. See võib tunduda enesestmõistetav, kuid inimkond süvendab kliimakriisi ja hävitab meile eluks vajalikku keskkonda nii kiiresti, et meie tegevus on seadnud ohtu inimühiskonna püsivuse juba minu ja teiste noorte eluajal.

Eestis tundub meile, et kliimakriis ja elurikkuse kadumine on midagi kauget, millega me ei pea tegelema, kui see on meile ebamugav. Sellist luksust saame endale lubada ainult seetõttu, et Eesti asub kliimakriisi mõttes peaaegu paradiisis – enne muutuvad väga paljud paigad maailmas kliimamuutuste tõttu täiesti elukõlbmatuks, kui Eestis läheb kliima ebamugavaks. Seetõttu on äärmiselt oluline tegeleda kliimaõiglusega ehk sellega, et kliimakriisis kõige rohkem kannatavad inimesed saaksid abi ning kliimakriisi kõige enam põhjustanud inimesed ja riigid võtaksid enda tegude eest vastutuse. 

Mis sa arvad, milline on meie tulevik 10 aasta pärast? Mida tahad ise selle ajaga ära teha? 

Ma ei oska arvata, milline on Eesti või maailm kümne aasta pärast, aga paar asja on väga kindlad. Näiteks see, et kui inimkond ei vähenda nüüd järgmise kümnendi jooksul väga kiiresti enda kasvuhoonegaaside heidet, siis hiljem on meil praktiliselt võimatu hoida kliimakriisi piirides, mida võib veel natukenegi ohutuks pidada. Meil on ühiskonnana vähe aega, et enda kasvuhoonegaaside heidet vähendada, aga kõik ei ole veel kadunud. Kui me asume kohe täna tegutsema, siis on meil veel lootust. 

Kui mõelda lootusrikka stsenaariumi peale, siis kümne aasta pärast peame me loodusest lugu palju rohkem kui praegu. Me ei põleta enam fossiilseid kütuseid. Me sõidame palju vähem autoga ja liigume rohkem ilma autota ning meie linnad on saanud autota liikujate jaoks kutsuvaks. Me ostame palju vähem asju ning kasutame kõiki enda asju senikaua, kuni need enam mitte millekski ei kõlba. Me sööme oluliselt vähem liha ja suurem osa toidust pärineb meie lähedalt. Me siblime vähem ringi ning meil on rohkem aega, et liikuda aeglaselt ning veeta aega inimestega meie ümber – meid ümbritsevates kogukondades.

Kuidas saaksid noored panustada keskkonna hoidmisse? Milliseid nippe soovitaksid noortele, et meil kõigil oleks tulevikus hea elada?

Kõige alus on mõelda igasuguseid tegusid tehes ka keskkonnale: kuidas see tegu keskkonda mõjutab? Alustada saab pisikestest tegudest, nagu poes kilekoti asemel riidest koti kasutamine. Nendest tuleb edasi liikuda aga suuremate tegudeni, sest väikestest muutustest üksi jääb väheseks, et suuri keskkonnakriise peatada. Väga oluline on osta vaid seda, mida sul on päriselt vaja on ning püüda see asi leida teiselt ringilt. Noored, kelle peres on seni olnud lennukiga puhkusele lendamine tavaline, saavad otsida sellele vähem keskkonnakahjulikke alternatiive. Näiteks on väga põnev sõita öörongiga Põhja-Soome – ja rong on reisimiseks säästlikum variant kui lennuk. 

Oktoobris toimuvad kohalike omavalitsuste valimised ja üle 16-aastased noored saavad neil hääletada. Tasub uurida välja, kes lubab mida: kes teeb rattateid? Kes parandab ühistransporti või jäätmekäitlust? Ning võtta seda hääletamisel arvesse. See on keskkonna hoidmiseks väga oluline ja mõjukas, sest ainult nõnda saavad võimule inimesed, kes kavatsevad keskkonda hoida.

Maailma muutmiseks ei ole vaja oodata, kuni sa oled „suureks saanud“. Sa saad muuta ennast ja enda perekonda, saad käia hääletamas, saad rääkida ja kirjutada ajakirjandusse. Lisaks saavad noored liituda noorte keskkonnaühendustega või noortevolikogudega või ka Fridays For Future Eestiga, et ühendada jõud teiste noortega ning üheskoos keskkonda hoida. 

Artiklit toimetas sisuloome- ja koostöösuhete tiimi liige Mariliis Lulla 

Loe veel sarnasel teemal:

TAGASISIDE
×

Kirjuta meile oma arvamus