Tegime juttu kaksikutest filmitegijate Katariina ja Pauliina Luurega, kelle filmi võis hiljuti näha PÖFFil. Uurisime, kust on tulnud huvi filminduse vastu ning muljeid Pöffilt.
Kust tuli huvi filminduse vastu ja mõte ise filme teha?
Pauliina: Mina sattusin filmindusse läbi filmiringiga liitumise, eelnev ettekujutus filmindusest puudus. Kuna seal eelistatakse teooriale aga praktilist tegutsemist, siis saigi filmide tegemises kätt proovima hakatud. Katariinale andsin kolmandal aastal lihtsalt teada, et tema on mu peakunstnik ning muud valikut ei ole.
Katariina: Ma olen varem natukene näitlemisega tegelenud ja olin Pauliina esimeses filmis üks taustanäitlejatest. See aasta olin tema filmikunstnik, ning kõik muu, mida parasjagu vaja oli. Näiteks aitasin kaasa monteerimise, muusika loomise, lõputiitrite tegemise ning sünopsise tõlkimisega.
Mis on kõige suurem väljakutse/kõige raskem osa filmi tegemise juures?
Pauliina: Kõige keerulisem on pingele ja stressile vastu pidada, eriti kuna see püsib pikka aega. Protsess käib kogu aeg ja tähtajad on kukil. Kõige stressirohkem on võtteperiood, sest tihti tulevad just siis ette ootamatused või olukorrad, mida ette polnud võimalik näha.
Katariina: Suurim väljakutse on oskus olla alati kõigeks valmis. Filmi tegemine on pingerikas ja stressirohke protsess. Lisaks on see ka väga vastutusrikas ning kõige sellega toimetulek nõuab vaimset ja füüsilist vastupidavust.
Milliseid olulisi õppetunde/kogemusi olete saanud? Kas ja kuidas on filmindus arendanud teid muudes eluvaldkondades?
Pauliina: Ma olen mõistnud, et mulle ei meeldi vastutada ning seega ei sobi mulle režissööri vastutusrikas amet. Lisaks on filmindus andnud mulle oskuse vaadata filme kriitilisema pilguga, näha rohkem filmi sisse, märgata detaile ja anda täpset tagasisidet ning seda ka filmi tehnilise poole osas.
Katariina: Filmindus on õpetanud mind alati ootamatusteks valmis olema, neile kiiresti reageerima ja lahendusi leidma. Filmikunstnik peab olema alati valmis selleks, kui režissöör ütleb, et midagi tuleb ära muuta ning ta peab alati platsil olema ja vaatama, et kõik rekvisiidid oleksid õigel ajal õiges kohas.
Kuidas tulete toime kriitikaga? Kas see on pigem arenguks oluline või pärsib tegutsemisjulgust?
Pauliina: Kuna mu filme ei vaata suur vaatajaskond, ei saa ma tihti ei tagasisidet ega kriitikat. Kui seda aga tuleb, siis oleneb. Hea kriitika aitab areneda, kuid süüdistav, mis ei anna teada, kuidas saaks paremini, vähendab julgust oma töid teistega jagada. Sellega toimetulek võib olla keeruline, kuid eks kõige suuremad kriitikud oleme ikkagi me ise, sest teame et saame paremini.
Katariina: Kriitika aitab teada saada, mis on valesti ja mida saab parandada, aga probleem tekib siis kui kriitika ei too välja seda mis on juba hästi. Oluline on siiski ka kiita, muidu jääb kriitika saajal negatiivne tunne, justkui kõik oleks halvasti.
Kas esineb ka hetki, kus inspiratsioon puudub või kaob? Kuidas tulete nende olukordadega toime?
Pauliina: On olnud hetk, kus ma ei saanud enam aru, miks ma seda kõike tegin, lugu polnud nagu enam isegi minu oma ja mul puudus ettekujutus, kuidas seda arendada. Sealt tuli lihtsalt läbi murda, teist valikut ei olnud. Ma usun, et kõigil filmitegijatel on oma filmide tegemise ajal hetki, kus nad oma projekti vihkama õpivad, kuid lõpptulemus on üldjuhul seda väärt.
Kust leiate inspiratsiooni oma filmide jaoks? Kes on teie eeskujud?
Pauliina: Esimese filmi puhul käisime õues ringi ja uurisime ajalugu. Sealt saime ideid. Teine film põhines enda kirjutatud lool ning viimane film, pealkirjaga “Karje” esialgse loo inspiratsioon tuli Facebookis tehtud naljast, kus pakuti end matustele palgatavaks salapäraseks nutjaks. Seega inspiratsiooni võib leida väga erinevatest kohtadest.
Katariina: Ma arvan, et filmikunstnikuna saan ma oma eeskujuks välja tuua oma selle aasta juhendaja Katrin Sipelga.
Kas ja kuidas on teil tööd jaotatud? Teete kõike koos või on kummalgi oma ülesanded?
Pauliina: Mina tegelen kirjutamisega, sest tunnen, et seda oskan ma kõige paremini. Muust üritan eemale hoida, sest ei tunne end neis ülesannetes nii koduselt. Katariina tegeleb kõige muuga, mis parasjagu vaja on. Eelmises projektis oli kõige tegemine rohkem minu asi.
Kas näete ka oma tulevikku filmindusega seotult? Kuhu tahate areneda/jõuda?
Pauliina: Mina näen oma tulevikku küll filminduses, sellest on nüüdseks saanud päris suur osa meist. Täpsemalt, tahaksin saada stsenaristiks.
Katariina: Ma arvan küll, et mu tulevik võiks olla filmindusega seotud, kuna huvi on olemas ja meil on olemas võimalused sellega tegelemiseks. Ilmselt tahaks jõuda kunagi Balti filmi- ja meediakooli.
Kui nüüd rääkida PÖFFist. Kas see oli teie esimene kord?
Katariina: Minu jaoks oli see esimene kord.
Pauliina: Mulle oli see juba teine kord.
Lühidalt, millest räägib teie seekordne film?
Probleemidega näitlejast, keda maailm ei tunnusta ega märka.
Millised olid emotsioonid kui saite teada, et teie film on pääsenud PÖFFile?
Pauliina: Tavalised. See polnud väga üllatav. Me olime sellega nii palju tegelenud ja saime sinna nagunii läbi stsenaariumi, mitte mõne teise festivali võitmise kaudu. Selleks ajaks kui teada saime, et saame rahastust ja pääseme PÖFFile, olid võtted juba läbi ja suur stress selja taga. Lihtsalt ei jaksanud kuidagi reageerida.
Katariina: Ma sain sellest teada viimasel võttepäeval, ning peale kuut päeva stressi ning pingutusi olin ma liiga väsinud, et väga emotsionaalseks muutuda. Ma teadvustasin seda endale rohkem nagu kindlat fakti, mitte võimalust, mis see enne kirja saamist olnud oli.
Mis tunne on oma filmi esilinastust vaadata?
Pauliina: Jube, kuid samas rahuldustpakkuv. Esimest, sest me teame kogu piina ja kõiki vigu, mis seal on, kuid rahuldustpakkuv, sest siis on see tehtud ja saab vaid tagasisidet ning jäänud vigu parandada. Võib-olla ka teistele festivalidele sattuda.
Katariina: Ma märkasin kõiki vigu, mis meil veel filmis olid ja mõtlesin kuidas neid parandada. Lisaks võrdlesin seda teiste filmidega ning mõtlesin, mida me saame järgmine kord paremini teha. Tore aga oli see, et peaaegu mitte keegi vaatajatest ei osanud või ei oska neid vigu tähele panna.
Mis on teie järgmine projekt? Tegutsete praegu millegi kallal?
Pauliina: Veel järgmist projekti kinnitatud ei ole, kuid idee on olemas. Hakkame sellega tegelema pärast PÖFFi möllust toibumist.
Katariina: Kuigi projekti veel kinnitatud ei ole, loodan ma, et me teeme veel mõne, kuna suur osa meeskonnast oleks valmis seda protsessi uuesti kordama.
Kas ja kus on võimalik veel teie filme näha?
Jah, neid on võimalik näha. “Karje” on kuu aega PÖFFi veebikinos, “Väinämöise mäng”-u leiab youtubest ja “Öökäija” nägemiseks tuleb filmistuudio või meiega ühendust võtta, seda me ülesse ei ole pannud.
Foto: PÖFF
Artikli autor Laura- Liisa Tõldsepp
